Mudlumi nimi

Praktiliselt iga kord, kui kellelgi tuleb pähe mõte Mudlumiga intervjuu teha, kaasneb sellega ka nimeküsimus. Iga viimane kui kord, kui talt seda küsitakse, läheb ta mõnevõrra närvi. Ta ei viitsi sellele vastata. Ilmselt tingib seda küsimist tavapäratus. Arvaks, et Kiwa ja Contra käest küsitakse seda vähem, see, et mehel on mingisugune naljakas väljamõeldud nimi, on juba nagu kultuuriline troop – Punisher, Stalin, Hundikäpp... Aga kui naisterahvas endale varjunime võtab, siis on see kas midagi, mis näeb välja, nagu nimi ikka (nagu JK Rowling), või siis midagi sellist eriti naiselikku ja ilutsevat. Et see küsimus on siis õigemini, mida soovitakse sellise nimega väljendada.

Nime enese mõtles välja üks väga lõbus sell, kes vaterdas lakkamatult, jauras, veiderdas sõnadega ja rääkis kärbestest, kanadest ja konnadest peenikese häälega (seda Mudlum ise konkreetselt ei mäleta). Tal oli täitsa olemas mõningane sarnasus mr. Beaniga. Ta elas Mudlumiga pikemat aega koos. Õieti tahtsin ma ta vaterdamise kohta alul ütelda "glossolaalia" – siis ma vaatasin järgi, tuli välja, et see on see keeltes rääkimine, nagu nelipühilased teevad – ja mõne aja järele mõeldes leidsin, et see on ikkagi õige sõna. Mis ta muud on, kui inimene on pidurdamatu tekstimasin. Ja kui see tekst veel ilmset väärtust kannab. Sel puhul, ja paljudel teistel puhkudel, ehkki mitte kõigil puhkudel, oli selleks lõbusus. Lõbu on väärt asi, sest lõbus võib sul olla ka siis, kui sul suurt midagi polegi. Aitab aegu ära kanda.

Kahtlemata ja ka Mudlumi enda poolt kinnitatuna¹ tõukub ta nimi põnevuskirjanik Robert Ludlumi nimest, kelle talendi austajaks kirjeldatud härrasmees oli. Kirjanikena on nad suisa naeruväärselt erinevad. Ludlum on geopoliitiline, manipuleerib köitva narratiiviga ning on pärit impeeriumi südamest, Mudlum on mikro- ja tunnetuspoliitiline, ei näe maailmas narratiive ja on pärit impeeriumi äärealalt, kus oli kunagi ühe teise impeeriumi esinduspiirkond. See naljakas – ning pungine – kontrast on aga vaevalt põhjuseks, miks Mudlumi nimi talle nii kõvasti külge jäi, et ta seda oma arvutimängude tegelaste ja internetiportaalide kasutajanimena, kuid ka üldkasutatava nimena pruukima hakkas. Et nimi niimoodi inimesele külge kasvaks, on vaja tugevat ja tähenduslikku sidet nime ning selle kandja vahel.

Igasuguse sõjanime võtmine on samaaegu kodanikunime ja kodanikuseisundi eitamine, selle raamidest väljumine. Kodanikunime paneb inimesele riik oma reeglite järgi. Seda kasutavad sinu suunal ülemuse moodi inimesed ja dokumendid ning see lähtub perekonnast, millega suhted võivad väga hästi ka keerukad olla. Nii on oma nime eest põgenemine igati mõistetav. Siin tasub arvesse võtta veel ühte aspekti: Mudlum on selline orgaaniline libertiin, kes põhimõtteliselt ei tunnista sellist asja, nagu "mehe autoriteet perekonnas" või "ühiskondlik autoriteet", sest ta ei ole oma silmaga näinud, et meestest või ühiskonnast tema jaoks mingit asja oleks, samuti interneti Eestisse jõudmisega seotud objektiivset uute võimaluste ja vabaduste tekkimist – Mudlum on ju "tehnikasajandi laps", kes uskus progressi, ja see on üks oluline tükk progressi mis tõepoolest materialiseerus ning mille olemasolu on inimeste elusid vähemalt mingil määral hõlbustanud ja rikastanud. Nii et võib öelda, et Mudlumi enesenimetusakt oli muu hulgas ka alateadlikult poliitiline.

Samas ei ole see ümbernimetamine sugugi nii ühene. Mudlumi nimes sisalduvad vaid samad tähed, mis ta kodanikunimes, välja jäävad tähed a, e, i, g. Ka järgib see Mudlumi enese kaasautorlusega emaõiguslikku nimetamistraditsiooni, kus vanaema² nimi algas M-tähega, ning ka Mudlumi nimi peale teda, nimg ka mõlema Mudlumi lapse nimed, milline otsus sai langetatud juba ta teismeeas. Mudlumi nimes, kuid mitte ta kodanikunimes esinev -dl- esineb ka ta tütre nimes. Samuti läheb Mudlumi nimi algriimi ta põlistalu ja saare nimega, millel see paikneb. Et ma ütleks, et tegu on arhailise, traditsioonilisust taotleva nimega – vaata ka, kuidas taluinimese perekonnanimi on vaid mõned sajandid vana nähtus. Mudlum muidugi ei vaata seda nii, sest arhailine inimene ei vaata ennast kui arhailist inimest vaid kui loomulikku inimest. Nagu me võime usaldada, et Mudlum räägib (näiteks raamatute kohta) vaid seda, mida ta tõepoolest mõtleb, nii võime usaldada, et Mudlum on see, kellena ta ennast tõepoolest tunneb.

Kohati on ka sõna ümber pööramine ja juppideks võtmine produktiivne meetod. Mudlum on tagurpidi Muldum. Muld on muld ja -um viitab ladina keeles kas ainsusele või sellele, et tegemist on mõne ainega, niisiis, üks muld või muldaine³. Nendest tähtedest, mis kodanikunimest Mudlumi nime tehes üle jäid, saab kokku "aeg" või "aig". Vt ka Muda Ajatu vaatab aega. Või teistviisi, ta ei taha olla "aige", õieti on see seesama, mis see muu ikka aigeks teeb kui aeg.

---

¹ Praegu ta salgab seda. Inimesel on ülepea kombeks oma generatiivsed momendid ära unustada. Selle osas, mida sa mäletad, saad sa ümber mõelda, aga inimesele, või mingile osale inimeses, ei meeldi ümbermõtlemisvõimalus, ta tahab, et asjad oleksid nii, nagu nad on ja olnud on.

² Vanaema on eepiline kangelane, kellega meie suhted tema eluajal olid suures osas konfliktsed. Temast olen lühidalt kirjutanud siin.

³ Mõeldav on ka venekeelne ум – ZA/UMi, Mudlumi ja UM-i ehk ultramelanhooli homoloogia on muidugi huvitav.