KADUNUD HIILGUS ⟩ Ööelu on surnud! Elagu ööelu!

Tartu on linn, kus võib tänu ülikoolile on alati garanteeritud suur hulk noori ja peonäljaseid. Kuid sellegipoolest on aastatega seal ööklubisid aina vähemaks jäänud. Ka Tallinnas on viimase 10 aasta jooksul kanda suutnud kinnitada vaid käputäis diskoteeke. Kas ööelu polegi enam industry?

Ööklubid on ajalooliselt olnud uue muusika sünni ja hedonistliku vabaks laskmise areenid. Need on keskkonnad, kus saab, võib ja kohati peabki laskma ennast sellel keskkonnal kanda, sest higiste kehade, vappuvate seinte ja lainetavate kokteiliklaaside vahel ei jää palju ruumi isiklikuks atmosfääriloomeks. Vabaks on ööklubides end saanud lasta ka need, kes väljaspool neid seinu on pidanud end peitma – Eestiski oli nõukogude ajal klubisid, kus LGBTQ+ inimesed end vabalt said tunda.

Ajapikku toimus ööklubide seas näiline ühtlustumine. Kui kõrvale jätta teemapeod, võib vähemalt Eestis mõnesse ööklubisse sisse astudes olla kindel, et vastu paiskub sealt vali bassitümm, lillakas-roosakad laserid ja alkoholi kirbe aroom. Olukord ööklubi maastikul on muutunud üheülbaliseks, ööklubid sama piparkoogivormiga lõigatud, kuid veidi erinevalt kaunistatud küpsisteks. Sellised ööelu paigad pole enam mitmete jaoks lahedad ja erutavad, sest on ühiskondlikult täiesti aktsepteeritav, et ka viisakad pereinimesed neisse vahel satuvad.

Siiski on ka neid, keda küpsisevormi-ööklubid tõmbavad, ja nende ees võib ka kindlasti mütsi kergitada. Ehk tõmbab neid sinna võimalus kohtuda tantsuplatsil uute inimestega. Ehk ööklubide kõik-võib-juhtuda-atmosfäär. Või ehk naudivad nad lihtsalt sealset muusikat. Selles plaanis pole ööklubides midagi muutunud – ikka saavad kokku seni võõrad inimesed, ikka voolab viinajõgi ja ikka mürtsub muusika. Samal ajal jääb vähemaks neid, kes just ööklubis leitavat versiooni neist komponentidest ihaldab ja klubid on sunnitud uksi sulgema.

Ööklubi Atlantis Tartus, 90ndad. Foto: Meelis Lokk

Ööelu langus

Kuskil 2015-2016 paiku hakkas välismeedia jõudsalt kirjutama ööelu surmast. Küll süüdistati Tinderit, et noored ei käi enam klubides kaasasid otsimas. Küll Spotifyd, mis olevat klubis muusika kuulamise vajaduse ära võtnud. Selle kõrval figureerisid ka veel naeruväärsemad väited, et milleniumilapsed ei käi klubis, kuna seal on sitt selfie’sid teha. Ju siis polnud kirjutaja kuulnud telefonikaamerate välgufunktsioonist. Kuid mingi tõetera nende põhjuste taga peab olema, kuna Eestigi ei jäänud ööklubinduse väljasuremisest kõrvale.

Just Tartut on viimase viie aasta jooksul tabanud suur ööklubide kadumise laine. Kõigepealt sulges 2015. aastal uksed klubi Tallinn, järgmisel aastal ööklubi Cleo (varasemalt ka Pattaya ja Ahi) ning 2017. aastal tõenäoliselt Tartu selle ajani tuntuim ööklubi Atlantis. Sellal ütles tänaseni Põlvamaal ööklubi Life pidav Tiiu Tobreluts Õhtulehes, et ööklubide kõrgaeg on läbi. Samas artiklis tõid teised klubide omanikud välja, et ööelu sära on tuhmistanud nii noorte soov väiksemates ja vaiksemates kohtades käia kui ka majanduslanguse järgne mentaliteet ning restoranide ja baaride pikemad lahtioleku ajad.

Sellal jäi Tartusse järele klubid Maasikas, Level, Illusion, Vabank ja Shooters. Neist on tänaseks jäädavalt lahkunud klubi Illusion, mille retro peod ja suur tantsupõrand keset ajaloolist kinomaja kutsus rahvast aastaid kokku lausa murdu. Illusion pidi alla vanduma koroonapiirangutele ja eks need ka teisi säästa. Ka Maasikas ja Vabank on praeguse lahtiolekuaja piirangu tõttu sulgenud uksed, veel siiski ajutiselt. Piirangute kadumisel on Tartul aga suur võimalus saada Eesti ööklubide-pealinnaks, sest Tallinnas lihtsalt ei saa enam ööklubides hommikuni tantsida.

Pealinn pärsib pidu

Ööklubide tavalised lahtiolekuajad algasid varem tänasest sulgemisajast ehk 23 paiku. Klubide kõrghetk on reeglina kella ühe ja kahe paiku, mil korterites ja baarides sisemust soojendanud rahvas ööklubis kehade kuumaks kütmiseks piisavalt joviaalsed on. Ning enne nelja-viite sulgema ei kiputa. Sellest tulenevalt mõjutavad Tallinna ööelu piirangud just eriti ööklubisid. Baarid, pubid, kõrtsid küll kaotavad samuti selle arvelt mõningase sissetuleku, kuid neile jääb siiski võimalus avada uksed kohe pärast päevatöötajate tööpäeva lõppu. On vähe neid, kes otse kontoritoolist tantsuplatsile minna tahaks, mistõttu on Tallinna öine lahtiolekuaja piirang just eriti diskrimineeriv ööklubide vastu.

Loodus aga tühja kohta ei salli. Koroonapiirangute mõjul juba alguse saanud piiranguid end peites vältiv, nö underground ööelu kandub kindlasti edasi ka Tallinna ööelupiirangute aega. Selle jätkumise eeldus on saladuslikkuse säilimine. Reegel, et asjast võivad teada vaid kõige usaldusväärsemad ehk üks grupp inimesi. Just see grupistumine võibki olla võti ööelu hääbumise saladuse avamiseks. Vähemalt Eesti kontekstis.

Selles teoorias ööelu ei hääbugi, vaid killustub. Suurte, terveid maakondi kokku toovate ööklubide järele pole enam vajadust, eriti suuremate linnadega maakondades, sest noorem põlvkond eelistab rahvarohkusele valikute rohkust. See teooria langeb mingis osas kokku kümnendi keskpaiga teooriatega, et noored ei käi enam väljas, kuna nad saavad kodus olles Spotifyst kuulata just seda muusikat, mida nad tahavad. Kuna muusika mängib suurt rolli atmosfääriloomes, on loogiline, et klient tahab külastada mõnda endale sobiva õhustikuga kohta. Ja maitseid on nõnda palju, et ongi vaja rohkem väikseid kohti, kus kõik maitsed rahuldatud saavad.

Kas koolipidude muutus ennustas ööklubimaailma nihet ette?

Umbes sarnase evolutsioonilise väljasuremise elasid läbi ka väljapoole suuremaid keskuseid jäävad koolipeod. Üheksakümnendatel 14–20-aastaste noorte jaoks peamised uue muusika, vägijookide ja vastassugupoolega tutvumise üritused hääbusid sedavõrd, kuivõrd muutus kättesaadavamaks erinevat stiili muusika, selle salvestusvõimalused ning paranesid transpordiühendused ja omavaheline suhtlus. Mõni aasta pärast sajandivahetust toimusid maapiirkondade gümnaasiumites n-ö tantsuõhtud peamiselt tänu koolis töötavate täiskasvanute initsiatiivile.

Samas siinkohal tuleb sisse küsimus: mis üldse on ööklubi? Tallinna linn defineeris selle enda jaoks ära möödunud aasta septembris. Üheteistkümne kriteeriumiga definitsiooni sisse mahtusid nii määraja, et ööklubi on suurem kui 450 ruutmeetrit, kui ka see, et klubil on topeltuks ja eraldi ruumina garderoob. Kui ööelu killustub ja tekib rohkem väikseid kohti, mis neid kriteeriume ei täida, siis tõesti, ööklubindus ei ole enam industry. Sulges ju sel aastal uksed ka Eesti vanim ööklubi Comeback Otepääl, mis ei tee kambäkki just seepärast, et öise meelelahutuse turg on muutunud. Sama koha peale kerkis suvel hoopis Olerexi sajas tankla.

Ööklubi Garaaž Türi-Allikul, pildil Lauri Lina, kes võttis kätte ja tegi garaažist klubi. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Samal ajal aga avas uksed Eesti suurim ööklubi Garaaž Türi-Allikul, millel nende Facebooki seinal seisvate postituste järgi läheb päris hästi – eriti hinnates video järgi, kus Eesti esidiiva Anne Veski limusiiniga otse lava ette tuuakse. Igati oma nime vääriline koht! Ning ainult aeg näitab, kuidas ööelu turg Garaaži kohtleb.

Kindel on aga see, et ööelu ei kao kuskile, vaid see muutub, moondub ja kohaneb. Ainult suurtest bassikõlaritest, laseritest ja alkoholist enam ei piisa. Tähtsustumas on erinäolisus ja kirsikesed tordil, mis kutsub külla nii uusi kui vanu kliente. Seega võib ööelu siiski olla industry, kui selles sektoris askeldavad ärihaid suudavad muutustega kaasa minna ja turgu kuulata.