T, 27.09.2022
MAGALATUUR VÄIKE-ÕISMÄEL VOL.4 ⟩ Väike-Õismäe Gümnaasium ehk lugu märterkommunistist, Mart Viisitammest ja Kristen Michalist
Väike-Õismäe 17. keskkool Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum fotokogu, pilt number EAM Fk 17418
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban-antropoloog
Väike-Õismäe Gümnaasium ehk lugu märterkommunistist, Mart Viisitammest ja Kristen Michalist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Kui Steven koos emaga Tallinna Väike-Õismäe Keskkooli jõudis, olid selle parimad ajad juba möödas. Dire ei kutsunud kumbagi oma kabinetti, kus sa jõuad, rahvast oli murdu, igal tasemel kolm paralleelklassi. Steven pandi hoopiski aulasse teiste jõhvikatega esiritta istuma ja keegi rääkis arusaamatuid sõnu nende ees.

Väike-Õismäe Gümnaasium ehk VÕG on selline kool, et seda ei ole enam. Tähendab, maja aadressil Õismäe tee 50 on olemas, aga kooli ennast ei ole – de facto on ja de jure ei ole. Aastal 2010 lõpetas VÕG tegevuse, Õismäe tee 130 asunud Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasium koliti VÕGi majja ja tekkis uus kool nimega Tallinna Õismäe Gümnaasium. Põhimõtteliselt mõrv-enesetapp, süüdlased-ohvrid on proksile teada, menetlus venib. Aktsiooni tulemuseks oli aastaks linna peal ripakil noorukeid mõlemast koolist, aastateks tondiloss Õismäe tee 130 aadressil ja konstantselt klasterduv demograafia magalas, aga sellest mõnikord hiljem, keskendume sellenädalasel magalatuuril Väike-Õismäe Gümnaasiumile.

Algus

Tallinna Väike-Õismäe Gümnaasiumi hoone rajati aastal 1975 ja oli seega kõige esimene kool uues Väike-Õismäe mikrorajoonis, ülejäänud kerkisid riburadapidi järgnevatel aastatel. See kool kandis aastate jooksul erinevaid nimesid, 2002–2010 oli selleks VÕG. Mina hakkasin seal õppima siis kui 1991–2002 kandis see nime Väike-Õismäe Keskkool ehk VÕK. 1990-1991 oli see lihtsalt 17. Keskkool – seda ei tohiks segamini ajada Pelgulinna Gümnaasiumiga, mis kandis sama nime aastatel 1946–1961, aga kumbki kool ei ole omavahel seotud. Originaalis, aastatel 1975–1990 oli VÕGi nimeks «J. Nikonovi nimeline Tallinna 17. keskkool». Kuna 90ndatel toimus holistiline reboot ja «ov»-lõpulised isikud lakkasid eksisteerimast, siis kasvasin ma üles kordagi J. Nikonovi peale mõtlemast. Tegelikult on müüt, mida tema nimi kannab, ülioluline, et mõista VÕGi raffa mentaliteeti, sellest kohe peale väikest nostalgialaksu.

Väike-Õismäe 17.keskkool 1975.aasta septembris
Väike-Õismäe 17.keskkool 1975.aasta septembris Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum fotokogu, pilt number EAM Fk 17420.

Algus oli imeline, utoopiline võiks isegi öelda. Aino Tõldsepp kirjeldab esimest koolipäeva 1975. aasta Nõukogude Õpetajas järgnevalt:

«Kõik on siin verivärske – mikrorajoon oma üheksakorruseliste, alles säravheledate elamutega, pisut korrastatud ja pisut korrastamata ümbrusega, paiguti vastistutatud puudega. Linnaosa, mis on tõrjunud olematusse Õismäe raba. Kõigist uuem on küll Õismäe esimene koolimaja, mida juba mitmelt poolt piirab rohetama löönud muruoras. /—/ Seinte puhtad heledad toonid mõjuvad rahulikult. Avarad jalutuskoridorid, palju valgust ja õhku. Kerge värvilõhngi ei ole enam segav. Ent mis peamine: kõik klassid on töökorras. Iga asi on omal kohal. Pingid, lauad, klassitahvel on õpilaste ootel. Kabinettides on suurem osa ostetavat varustust olemas. Edasine on juba õpetaja enda teha. Kool on radiofitseeritud.»[1]

Artikkel esimesest koolipäevast J. Nikonovi nimeline Tallinna 17. keskkoolis
Artikkel esimesest koolipäevast J. Nikonovi nimeline Tallinna 17. keskkoolis Foto: Nõukogude Õpetaja

See «radiofitseeritud» kõlab ulme kõrgtehnoloogiliselt ja ohtlikult, nagu radioaktiivne või midagi sellist, tegelt pandi majja raadio ja kõllid. Aga utoopiaga on alustatud. Samas «avarad jalutuskoridorid» ja «seinte puhtad heledad toonid mõjuvad rahulikult» viitab võimalikule rollile kui kinnipidamiskeskus ja/või vaimuhaigla. Ei hakka spekuleerima, vaatame, mis juhtub, ja esialgu keskendume ikka sellele imelisele algusele.

Näiteks uue kooli direktriss Evertsoo on sellises õnnejoovastuses, et 1976. aasta alguse intekas Nõukogude Õpetajale lubab uued viisaastakute direktiivid ja NLKP kongresside materjalid õpilastele pähe taguda ja räägib, kuidas sellega on juba algust tehtud: «Viimane seinaleht enne näärivaheaja numbrit oli temaatiline, kandis pealkirja «Uus viisaastak ja Õismäe». Selle vastu tunti väga suurt huvi!»[2] Ses suhtes on lebo siukse asja üle nalja teha ja samas mõista, et siis oli KGB ja gulaag ning muud moodi ei saandki. Aga võta mõni sarnane tegelane tänapäeval ja püüa mõista, miks «vabas maailmas» samaväärseid väljaütlemisi tehakse, vot seda on juba keerulisem mõista.

Väike-Õismäe 17. keskkool
Väike-Õismäe 17. keskkool Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum fotokogu, pilt number EAM Fk 17418

Edasi tulevad näiteks uudised sellest, kuidas direktriss, kehkaõps ja muud tegelased talvisel koolivaheajal noortele tegevusi pakuvad[3], kuidas kool ja lapsevanemad huippult koostööd teevad[4], uutest ja toredatest õpetajatest, entukatest ning sellest, et «kooli õpetajate komsomoliorganisatsioon on 33 liikmeline», millele eeskujulik ajakirjanik lisab: «Usun, et suurim Tallinnas ja kogu vabariigiski.»[5] Viimast asjaolu eelseletab ajakirjanik sellega, et kool «kannab Nõukogude Liidu kangelase Jevgeni Nikonovi nime. Noor oli Balti laevastiku miiniristleja «Minsk» meremees, kui ta oma elu hinnaga kaitses Tallinna. Temaealised noored annavad tooni tänasele koolielule…»

Jevgeni Nikonov

Järgnev on refereering Ander Asbergi artiklist «Punamadruse kangelasloo mõistatus»[6] ja Irina Belobrovtseva vastuartiklist «Vsevolod Višnevski ja Eesti Kaks episoodi»[7] – kui keegi peaks tahtma täismahus ja detailselt ühe nõukaaegse poliitpropa analüüsiga tegeleda. Lugu algab nii, et 1941. aastal said Punaarmee tüübid Eestis sakslaste käest korralikult peeru vahele, fritsud tegid blitzu ja Estland «vabastati». 1941. aasta lõpp või 1942. aasta algus kujundasid kunstnikud Viktor Ivanov ja Olga Burova lendlehe pealkirjaga «Запомни и отомсти!» ehk «Mäleta ja maksa kätte!», kus on kujutatud sakslaste poolt piinatud ja põlema süüdatud sõdurit Punaarmee laevalt Minsk.

Jevgeni Aleksandrovitš Nikonov
Jevgeni Aleksandrovitš Nikonov Foto: Wikimedia Commons

Lendleht ise olevat kujundatud inspireerituna Punaarmee laevastikus kuuldud juttudest. Belobrovtseva täpsustab, et tegemist oli kindlasti Višnevski poolt kuuldud ja kirjapandud looga, mida ta püüdis edasi anda kui juhtunu pealtnägija (aga ei saanud, kuna kuupäevad ei klapi): «Vasturünnakutel linna serval nägime midagi niisugust: kinninaelutatuna ja peopesadest tääkidega läbilöödud, väljatorgatud silmadega, põletatuna, lebas meie võitleja laip pealaevalt «Minsk».»[7] 1943. aastal näeb seda lendlehte politruk Grigori Ševtšenko ja tunneb ära endise tuttava, Minski laeval teeninud torpeedoelektriku Jevgeni Nikonovi. Tekib lugu, kuidas fritsud võtsid Nikonovi Keila lähedal Harku kandis kinni, piinasid räigelt, et saada infi, ja panid lõppeks põlema. Tema appikarjete peale tuli kohale Ševtšenko ja tappis koos kaaslastega kõik külas olnud sakslased. Rambo nah.

«Mäleta ja maksa kätte!» ehk «Запомни и отомсти!»
«Mäleta ja maksa kätte!» ehk «Запомни и отомсти!» Foto: Wikimedia Commons

Peale sõda saab Nikonovist Nõukogude Liidu Kangelane, tema auks hakatakse erinevaid esemeid ja objekte Nikonovi nimega tähistama, näiteks Soo tänav Kalamajas, tehakse mälestussammas Russalka juurde ja muud jutud. Lugu muutub veidike komplitseerituks, kui ilmneb, et oletatava piinamise ajal ei olnud sakslased veel Harku lähedalgi, alles Rapla kandis, ja 1980. aastatel ilmub välja Jevgeni Nikonovi nimeline veteran, kes osales samuti 1941. aastal Tallinna kaitsmisel. Tüüp käis isegi Tallinnas Maarjamäel oma haua juures. Iseseisvumise järel otsustatakse Nikonovi säilmed tuua tagasi kodumaale, kaevatakse too haud Maarjamäel lahti ning selgub, et seal ei ole midagi – ei konte, ei kirstu. Tüübid võtavad lihtsalt mulda ja viivad seda Venemaale. Sümboolsel ümbermatmisel osaleb ka elus Nikonov, kes uue variandi kohaselt on tema sugulane. Post-soviet legendi järgi on tapjateks mitte fritsud, vaid päris-eestlased Erna üksusest. Fašistid nah.

Jevgeni Aleksandrovitš Nikonovi ausammas Russalka juures 1991. aastal
Jevgeni Aleksandrovitš Nikonovi ausammas Russalka juures 1991. aastal Foto: Wikimedia Commons

Nimega kaasas käiv müüt ja reaalsus ei klapi omavahel, ja tollase süsteemi siseselt ei oma see tegelikult tähtsustki – suur narratiiv vajab kõiki arhetüüpe ja märter peab kindlasti olemas olema. J. Nikonovi nimeline 17. keskkool on «tõelise» kommunistliku märtri järgi nime saanud, see pole mingi lihtne värk.

Kuulsad vilistlased

Tsekates VÕGi Wikipedia lehekülge, leiab sealt lisaks nimemuutustele ja lühiajaloole ka loetelu kuulsatest vilistlastest. Minu pilk langes koheselt Lauri Liivi peale, kasvasin üles sel ajal, kui Black Velveti lugu «17» oli nii kõva hitt, et isegi 4. klassi poisid laulsid seda parafraseerides: «17 kool on pask, 17 kool on sitt, sa püüad põgeneda dire eest, eii-ooo, ei ole mõtet,» või midagi sellist. Ega me tollal ei teadnudki, et ta meie kooli paari aasta eest oli lõpetanud. Nali on sellest, et ega seda tema Wikipedia leheküljelt ka ei leia, seal on hariduse osas mainitud vaid GO Muusikakooli ja mitte essugi VÕKist. Vähemalt ise on ta avalikult loyal 2 roots: «Olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, Õismäe poiss, otse nn Hiina müürist.»[8] ja räägib isegi loo sellest, kuidas ta sõpradega enne koolipidu viina vaarikakompotiga jõi, korrapidajale vahele jäid ning seejärel kehkaõpsiga koju toimetati, et järgmine päev õppenõukogus käskkiri saada. Kas sa üldse oled olemas, kui sul ei ole sarnast lugu kooliajast rääkida?

Ülejäänud vilistlastel on enamasti suht igavalt ja ontlikult 17KK/VÕKis käimine mainitud ning nende hulgas on erinevate elualade esindajaid. Näiteks poliitikud ja õpetajad Kalle Jürgenson ja Vootele Hansen – viimane on kusjuures hetkel õps Õikal Järveotsa Gümnaasiumis – arhitekt Anu Tammemägi ja kirikuloolane Toomas Schvak. Lisaks Liivile on ka teisi kultuuriinimesi nagu laulja Lauri Saatpalu ja näitleja Taavi Teplenkov – viimasel ei ole ka VÕKi kuidagi mainitud ja hariduskäik hakkab alles lavakast. VÕKi on mainitud tõstja Andrus Utsari Wikipeedia lehel. Temast enam eriti räägita, sest 2006. aastal jäi ta dopingu kasutamisega vahele, tol ajal ei olnud ka Facebooki, et teha mõnda tugigruppi, nagu Andrus Veerpalule tehti. Lisaks eelnevalt mainitud poliitikutele on VÕKist ka Kristen Michal ja Mart Viisitamm. Michal on non-stop pildil oln’d, aga Viisitamm kadus vahepeal ära – kiusas mõnda aega Pärnus Mark Soosaart, võttis talt muuseumi ära ja lõppeks visati Keskerakonnast välja. Bad boy. Nüüd on Rohelistega tagasi poliitikas. C'est la vie.

Rohkem kuulsaid vilistlasi ei olegi, viisakalt öeldes on veits nutuselt lühikene see nimekiri. Kõige haledam on asjaolu, et viimane tuntud vilistlane, Mart Viisitamm, lõpetab kooli 1998. aastal ja VÕGi lõpuni 2010. aastal on tervelt 12 aastat. 12 aastat, see on terve koolitsükkel ja mitte kui kedagi ei tule sellest majast, ei ühtegi erakordselt silmatorkavat/andekat/tegusat inimest.

Maiteagi, kuidas seda kurbmängu kolmes vaatuses kokku võtta. (Enese)pateetiliselt võiks kirjutada, et iseseisvusaja tundmatud vilistlased kannavad originaalmärtri taaka, tundmatud märtrid vaba riigi nimel, kasvuvaludes demokraatia ohvrid. Mõttetu hala. Võiks kirjutada, et oli lihtsalt selline keeruline aeg, eriti peale seda, kui utoopia mõranes kildudeks, eestlased ei oska ju ka seda jaapani kintsugi kunsti ehk kullaga katkiste esemete parandamist. Võiks kirjutada, et alati on üks jama olnud ja iseseisvusega see pask lihtsalt voolas avalikult. 17. keskkooli guugeldades on üks viimaseid uudiseid aastast 1995, ajaleht Post kirjutab 13 aastase tüdruku grupiviisilisest vägistamisest pinnakal Mustamäel ning üks asjaosalistest oli 17. Keskkoolist.[9] Uue Tallinna Õismäe Gümnaasiumi motoks on «Amat victoria curam» ehk siis «Võit armastab hoolt», mulle ei ole kunagi surnud keeled meeldinud, aga sellele võib vastata «Fortes fortuna adiuvat» ehk siis «Õnn soosib vapraid». Surnud keele flex. «Mäleta ja maksa kätte!» sobib palju paremini:

Autor ise oma kõige esimesel 1.septembril aastal 1993
Autor ise oma kõige esimesel 1.septembril aastal 1993 Foto: Erakogu

«1. september. Esimene koolikell heliseb hästi pikalt. Avaaktus uue hoone ees on ühendatud Tallinna 17. keskkoolile Jevgeni Nikonovi nime andmisega. Hukkus ju noor kangelane 1941. a. sügisel siin lähikonnas. Tema kangelaslikkust meenutavad kõik sõnavõtjad. Läkitatakse õpilasdelegatsioon lilledega kangelase kalmule. Tõenäoliselt kujuneb sellest käigust üks Tallinna 17. keskkooli esimese koolipäeva traditsioone.»[1]

Järgmisel korral räägin sellest, mis on ühist Taavi Rõivasel ja Bemmi-Kristjanil. Kui sul on küsimusi, täpsustusi, soovilugusid, endapoolseid tähelepanekuid ja linnafolkloori, siis võid minuga ühendust võtta kirjutades meiliaadressile para6ism2e@gmail.com


[1] Tõldsepp, A. 6.09.1975. Uued koolihooned. Nõukogude Õpetaja. https://dea.digar.ee/page/noukogudeopetaja/1975/09/06/1

[2] Mae, S. 17.01.1976. Koolirõõm. Nõukogude Õpetaja. https://dea.digar.ee/page/noukogudeopetaja/1976/01/17/1

[3] Tikk, Ü., Tuisk, J., Viikmaa, M. 14.01.1978. Puhkus õpilastele, mitte õpetajatele. Nõukogude Õpetaja. https://dea.digar.ee/page/noukogudeopetaja/1978/01/14/1

[4] Raave, Kalev. 26.08.1978. Uue kooliaasta uusi ettevõtmisi. Nõukogude Õpetaja. https://dea.digar.ee/page/noukogudeopetaja/1978/08/26/2

[5] TIkk, Ü. 11.02.1978. Koolirõõmu otsimas. Nõukogude Õpetaja. https://dea.digar.ee/page/noukogudeopetaja/1978/02/11/1

[6] Asberg, A. 1.09.2018. Punamadruse kangelasloo mõistatus. Postimees.

https://arvamus.postimees.ee/6198643/ander-asberg-punamadruse-kangelasloo-moistatus

[7] Belobrovtseva, I. 4.04.2020. Vsevolod Višnevski ja Eesti Kaks episoodi. Keel ja Kirjandus. https://dea.digar.ee/article/AKkeeljakirjandus/2020/04/0/5

[8] Leivak, V. 5.04.2014. Lauri Liiv: teater on kliiniline seisund. Postimees. https://www.postimees.ee/2752332/lauri-liiv-teater-on-kliiniline-seisund

[9] Valme, V. 19.01.1995. Noored vägistajad tunnevad ennast karistamatult. Post. https://dea.digar.ee/page/postrahvatoelinehaal/1995/01/19/1

Märksõnad
Tagasi üles