TRIIN TASUJA ⟩ Armastuskiri nii kõvadele meestele

Illustratsioon: Lucas Cranach vanem / Unsplash / Ian Dooley / Ypsilon / kollaaž

13. detsember 2021, 16:22

Kõik, kelle arsenalis on ühekohaline arv emotsioone – see on minu, armastusluuletaja ja omajagu välitöödel käinud seksi antropoloogi pöördumine teile, kõvad mehed.

Depressiooni ja vägivalla ennetamiseks ja võimalikuks vähendamiseks tuleb kujundada harjumus ebamugavate faktide vaatlemiseks ja analüüsimiseks. Ei, ma ei ole su ema, kes sind tingimusteta armastab ja elu lõpuni poputada tahab. Ja palun ära tule mulle jälle rääkima laste saamisest, sest olen mõtlemisvõimeline naine – ma pole huvitatud. Olen kõigest inimene nagu sina, ka omajagu õõvastavate kogemustega. Sellepärast ma teangi, et piiratud tunnetest ja laastavatest kogemustest on väljapääs. Ja ma olen väga väsinud inimsuhtest inimsuhtesse nägema täpselt samade probleemide kordumist. Siinsega annan oma vaatluste tulemustest põgusa kokkuvõtte.

Ma näen läbi su pasas ligunevat hinge, kui sa oma asjade maailmast omale munnipikendusi otsid. Sa kohtled naisi samasuguste ihaobjektidena nagu oma pangakontol olevat summat. Su eneseväärikus on üles ehitatud teiste alandamisele, kuid tõenäoliselt oled sa keskastmejuht, kel on alaväärsuskompleks oma kasvu, lapsepõlve vaesuse, kiilaneva pea või millegi muu täiesti idiootse ja välise tõttu, mille pärast sa ainult taaslood seda sama debiilsust, mis sind lõhki teeb. Tõenäoliselt on sul selja taga ka mõni lõhkiläinud suhe naisega, mis sul juhtme täiesti kokku ajab, sest sa ei suuda oma emotsioone protsessida või tunnistada, et vajad tunnetest arusaamiseks kõrvalist, inimlikku abi, sest see kõik on sinu jaoks nii keeruline ja mitte keegi, rääkimata ühestki teisest mehest su elus, pole lubanud või sind juhendanud, kuidas iseenda hingega rahu teha ilma teistele haiget tegemata. Sinusugused mehed tahavad vallutada ja allutada, kontrollida ja käskida ega suuda oma vigu tunnistada, sest sa oled lihtsalt NII KÕVA MEES.

Kuigi sa ajad mul südame pahaks ja ma tahaks end pigem steriliseerida lasta, kui peaksin olema sunnitud sinusugusega last saama, siis mõistan ma kõigi oma naiselike tunnete ja mõtete juures kahte asja. Esiteks ei muuda minu emotsioonid, ei negatiivsed (haletsemine) ega positiivsed (idealiseerimine) mitte midagi sinu ega minu jaoks elamisväärsemaks.

Teiseks: selleks, et sugudevahelist diskrimineerimist oleks maailmas vähem, et enesetapud (mille numbrites mehed samuti naistest ees on, veits nagu palgalõhe teema) meeste hulgas lõppeksid, on vaja pakkuda lahendusi. Me kõik siin Eestis oleme tüdinenud nendest joodikutest oma perekonnas, kes mürgitavad kogu pereliini läbikäimisi ning mis loovad ja jätkavad vanu düsfunktsionaalseid lähedussuhteid. Kellele on vaja neid lapsi, kes joobe- või aineuima kirehoos kogemata on tehtud? Kas see on okei pereplaneerimise viis? Kui sa endast lugu ei pea, siis võiksid korrakski mõelda oma lapse tulevikule. Ja palun, ära tee lapsest oma järjekordset egopikendust, öeldes õudusi nagu "mul on ükskõik, kui ma lapse emaga läbi ei saa, last tahan ikkagi". Naised ei ole su teenindusmasinad, lapsed vajavad armastust mõlemalt vanemalt, kes suudavad teineteisega koostööd teha.

Õnnistatud on inimesed, kel ei ole lähedusprobleeme. Õnnistatud on toimivad armastussuhted inimeste vahel, kes suudavad oma mõtteid ja tundeid suurema osa ajast teineteisele selgelt kommunikeerida. Aga tead, mis selle taga on? Ausus iseenda vastu. Lugupidamine oma sisemiste seisundite suhtes.

Ükskõiksus selle suhtes, mida keegi teine sinust arvab, ei päde, kui on ilmne, et sa isegi endast ei hooli. Sellises seisundis inimese otsused on teistele ohtlikud ja tõenäoliselt kahjulikud, sest inimene, kes ei oska armastada iseennast, ei suuda olla empaatiline ka teiste inimeste suhtes. Olgu, sa ei soovi romantilisi suhteid, sest sa arvad, et oled tõutäkk, et sinu roll mehena on lihtsalt ringi seemendada, aga su uhkus ja jäärapäine veendumus olla primaat peletab kokkuvõttes kõik naised sinust eemale. Point on selles, et inimesed tahavad teineteist armastada – suurem osa lihtsalt ei tea, mis ASI see armastus on. Viga ongi selles, et armastuskogemus on kinnitunud asjalikkuse ja materiaalsuse, kehalisuse sunnismaisuse külge, mis hävitab meid sugudena võrdväärselt. Olla inimene ei ole olla ainult keha. Meie seas on inimesi, kel pole sõprugi, rääkimata muudest suhetest.

Naine saab oma emotsionaalsete eeldustega olla mehele eeskujuks enda avamisel, aga ta ei pea seda tegema eneseohverduse hinnaga. Muidugi muudab mehe agressiivsus ka naist, teda vastavalt ohvri või (vastu)ründaja positsiooni lükates, ent eelnevad on kõigest psühholoogilise draama osatäitjad ja kas ei võiks ehk see nartsissistlik näitlemine seda niigi soodustavas tarbimisühiskonnas juba lõppeda?

Ma ei taha kuidagi väita seda, et naised ei ole vägivallaks võimelised – nende vahendid selleks võivad lihtsalt olla peenemad, kui kolki andmine. Kuna naistel on bioloogiliselt olulisem roll emotsionaalsusel (lapse ellujäämine sõltub ema kiindumuse väljendamisest), siis häiritud psüühika puhul on nad võimelised korraldama erakordselt grandioosseid pasaorkaane, ilma, et nad isegi aru saaksid, et nad seda teinud on. Aga sama kehtib ka mehe kohta. Samas on naistevaheline infovahetus emotsionaalselt laetum ning neil on võimalus end teineteisele inimestena verbaalselt arusaadavalt väljendada. Teinekord tundub isegi katse mehega tunnetest rääkida, samamoodi, kui naised seda omavahel teevad, nagu räägiks seinaga hiina keeles. Sugudevaheline ebavõrdsus lähtub juurtasandil seega mitte poliitikast kui sellisest, mille ühes otsas on patriarhaalsus ja teises radikaalne feminism, vaid kommunikatsiooniprobleemist. Naine ja mees on sama liigi erinevad variatsioonid ja see on fakt, millel on globaalne tähendus.

Keegi ei tule sind emotsionaalselt avama, pigem lõigatakse sind skalpelliga lahti, kui sa juba opilaual oled ja su füüsiline keha alla on andmas, sest ta ei tule su pasa seedimisega toime. Mul on sinust kahju, aga ma ei kavatse sind haletseda, sest see alavääristaks meid mõlemaid. Perevägivald on aga tänase ühiskonna räme probleem ja meil mõlemil on selle suhtes vaja võtta vastutus oma isiklikus elus. Mis on armastus ja mis on vägivald – ja kust läheb nendevaheline piir? Kui (kaassõltlasest) pereema lõpuks suudab peresisest vägivalda tunnistada ja otsustab mehest eemalduda, siis on tal võimalik ohvriabi poole pöörduda, on naiste turvakodud. Lapsed ja naine lähevad kuhugi ära, kuigi probleemi põhjustaja jääb koju. Sest ta ei saa aru, et ei vaimne ega füüsiline vägivald pole suhete lahendamiseks okei viis. Et tal on probleem, kui ta peab kätt või häält tõstma. Sellele ei ole õigustust, kuigi seda on võimalik lahti mõtestada. Ma mõtlen selle mehe peale, kes on niiviisi "platsi puhtaks" teinud. Kui kurb ja kui üksi ta on. Kui ta lõpuks oma lähedastest on ära lõigatud, siis iseenda tühjusega silmitsi seistes on ta veelgi ilmsemalt veelgi kurvem. Pole siis ime, et nii paljud end surnuks joovad.

Raske on midagi erutavamat ette kujutada, kui meest, kes on teadlik oma haavatavusest ja tunnetest ning suudab tunnistada oma vigu. Enda emotsionaalsete probleemidega tegelenud ja end ravinud mees on lausa väga ligitõmbav. Sellisel juhul on väga suur tõenäosus, et temaga on võimalik läbirääkimisi pidada, sest ta on võimeline iseendaga oma probleeme lahendama – see on parim lähisuhte praktika, mis ühel inimesel olla saab. Läbisaamine iseendaga loob paralleelsed võimalused läbisaamiseks lähedastega. Turvaline lähikondlus tagab omakorda tugisüsteemi, mille toetav keskkond teeb võimalikuks probleemidele lahenduse leidmise ka väljaspool omailma, sotsiaalsel ja ühiskondlikul tasandil laiemalt. Sa ei pea muutuma kellegi teise pärast. Igal inimesel on vastutus iseenda ees. Palun leia see oma poissmehe korteri tolmurullide ja taara vahelt üles.

Lisan siia konkreetseid võimalusi, millest alustada oma emotsioonidega kontakti loomisel: