SUUREMAD KUI ELU ⟩ Henn Runnel. Isa toas

Isa istus eile õhtul oma toas kirjutuslaua taga, kui talle head ööd soovimas käisin. Ta jäi vist veel pikalt üles, sest hommikul teda ei näinudki. Tean, et isale meeldib öövaikus – see on hea aeg kirjutamiseks.

Kui koolist tulen, on isa tööl ja mina satun taas tema tuppa. See on meie kodu kõige erilisem koht, justkui varakamber. Tuba pole väike, aga ruumi siin ka ei ole. Kõiki seinu ääristavad riiulid, raamatuid ja kaustu täis. Veidi madalama klaasvitriinidega riiuli peal tiksub vanatädist maha jäänud äratuskell ja vastu seina toetab tuttava kunstniku maal. Toa keskel on suur kirjutuslaud. Ka siin napib vaba pinda – lauaservad on kaetud käsikirjade ja muude paberitega. Ühe virna otsas on avatud päevakalender eilse kohalt. Selles on kirjas tuttavate ja sugulaste sünnipäevad. Neid jagub vist küll igale lehele.

Kuulen tihti, kuidas isa kirjutusmasinal trükib. See mind täna tema tuppa kutsubki. Isa lubab vahel ka meil, lastel, masinat proovida. Võtan kaks paberilehte, asetan veel värvilise kopeerpaberi nende vahele ja kerin masinasse – nii, nagu isa ette näitas. Trükin paberile sõnu, kuni masin kõlliga märku annab, et rea tähemärkide arv on täis. Üks sõna mahub veel, mille järel tõmban kangist ette uue rea. Trükkida tuleb hoogsalt, et klahvide jäljed paberil tuhmid ei jääks. Kirjutan lühikese jutu, aga seda üle lugedes leian, et huvitavaim osa loost on selle värviline koopia alumisel lehel.

Jutuga valmis, tahan minna, aga hinge poeb kiusatus veel korraks kirjutuslaua sahtlitesse piiluda. Sellest võib pahandus tulla, seega luban, et vaatan ainult ühte – aga kõige põnevamasse. Paotan kõige suurema sahtli lahti ja võtan algatuseks välja paki erimõõdulisi puhtaid pabereid – valgeid, valkjaid, beeže. Kõik need on erineva paksuse, kareduse ja lõhnaga. Isa jutust on meeles, et igal paberil tulevad isemoodi mõtted. Laotan enda ette paar lehte ja ühe perfokaardi ning võtan sahtlist sulepea. Täidan selle ettevaatlikult otse tindipotist ja asun uurima, millise paberi peal siis kõige parem mõte tuleb. Mõtte asemel tuleb hoopis suur tindiplekk. Sulepead polegi vasakukäelistele, mõtlen nördinult, ja jätan plaani katki.

Järgmiseks tõstan sahtlist välja arvutusjoonlaua ja murran pead, kuidas seda kasutada tuleks. Hoopis arusaadavam ese on isa pussnuga – võtan selle nahkvutlarist välja ja katsun pöidlaga, kas on ka terav. Kõige rohkem imestan aga, miks on sahtli tagumises nurgas pakk Cameli sigarette – isa ju ei suitseta. Keegi olla kinkinud ja poest selliseid ei saa. Kinnitan endale, et ei hakka minagi suitsumeheks, kuigi pean möönma, et need sigaretid lõhnavad hulga paremini, kui isa tuttava juures nähtud Priimad.

Järsku märkan, et tindilaik sulepea kõrval muudkui kasvab ja on juba paberilt lauale voolanud. Ehmatan ja otsin midagi, millega tint ära pühkida. Õnneks plekk musta värvi laualt eriti välja paistma ei jää, aga uurimisretk on nüüd igatahes rikutud. Panen asjad kiiruga sahtlisse tagasi ja lahkun toast.

Õhtul, kui isa koju tuleb, olen äparduse juba unustanud. Isa sööb õhtust ja läheb oma tuppa. Kui ta aga mõne aja pärast uuesti uksele tuleb ja mu enda juurde hõikab, vajub süda järsku saapasäärde. Kas tõesti andis see reeturlik tindiplekk mind ära? Või polnud ma piisavalt hoolas, kui asju sahtlisse tagasi panin? Longin murelikult isa tuppa. Kui ukse lahti lükkan, näen – väike vend istub isa süles ja laual on lahti Lutsu "Kevade." Hingan kergendatult – on õhtujutu aeg.

Detsember 2021

Olin 14, kui vanaisale külla tulnud tuttav elektrik laotas lauale ruudulise paberilehe, millele pastakaga kirjutatud Andrus Rõugu 1981. aasta Loomingu-skandaali põhjustanud luuleread. Kurat, poiss õpib seda pähe, ehmus vanaisa mõne aja pärast! Poisike kupati laua tagant minema, aga luuletuse kaks esimest salmi on tal (mul) siiamaani peas.

Järgmisel korral laenutasin raamatukogust elu esimese luuleraamatu. Raamatukogutädi pakkus eakohast, aga ei, mina nõudsin käed rinnal risti "suurtele" mõeldut. Kodus peitsin Hando Runneli "Punaste õhtute purpuri" kirjutuslauasahtlisse – vanaisale ei meeldinud minu raamatulembus, tema raamatukapp oli käsiraamatuid täis ning tema meelest oli elu juturaamatute lugemiseks liiga lühike. Saati siis veel luuleraamatute...

Teate ju seda elamust, pärast head teatritükki või filmi, korraks oledki keegi teine, keegi suurem, tugevam, parem. Seda tunnet saab harva ja see möödub kiiresti, Purpuriga aga oli nii, et see tunne päriselt enam mööda ei läinudki.

Seejärel lugesin läbi kõik Hando Runneli raamatud, mida Võru linna väike raamatukogu toona võimaldas. Vaimustus kasvas. Ma ei kasvanud isaga, vanaisaga "peenematel" teemadel rääkida ei saanud, aga luules olid need asjad kuidagi nagu kirjas. Mäletan siiani ridu, kus Hando Runnel nimetab lapsi luuletajajateks ja vananemist perioodiks, kus inimese tundlikkus väheneb ja lõpuks kaob. Ma päriselt vaatasin pärast seda iseennast, eakaaslasi enda ümber ja täiskasvanuid selle pilguga ning tunnistasin, et poeedil on õigus.

Hando Runneli juurest jõudsin teiste luuletajateni ja niimoodi suure ringiga kuidagimoodi iseendani praegusel kujul. Seega ma tunnen, et olen tänu temale natuke parem inimene kui võinuks. Ja tõenäoliselt on tänu temale paremaid põlvkondi kui võinuks. Ma ei oskaks suurmeistri käest midagi küsida, millele ta juba vastanud poleks, ma ei suudaks midagi tema kohta välja kaevata, mida tema kohta juba välja kaevatud ei oleks, aga janu rohkem teada ei andnud asu. Seega pöördusin tema poegade poole ja palusin neilt jagamiseks lihtsalt ühte ilusat, elu täis hetke isaga, olevikuvormis, nii et nii minul kui Ypsiloni lugejal oleks võimalik otsekui selle ammuolnud sündmuse juures viibida. Hea Henn Runnel tuli mulle vastu ja tema poolt kirjapandut lugedes sai hea meel. See on ju poeesia, mille ta saatis, igapäevapoeesia ja see kõneleb nii paganama palju, puhtalt ja ilusasti. Aitäh, Henn Runnel. Ja kõige suuremad tänud, Hando Runnel.

Olavi RuitlaneKirjanik