ENES KANTER ⟩ Keskpärasest mängijast sai NBA häälekaim inimõiguslane

Tähtsamad asjad ennekõike. Enes Kanter ei ole Gerdi sugulane. See on keskmisele Eesti spordisõbrale, ammugi spordikaugele inimesele, ilmselt esimene seos, aga ehkki mõlemad on pikka kasvu ja mängivad tänapäeval korvpalli, sugulusseost neil ei ole. Mitte-Gerd on värskelt USA kodanikuks saanud ja perekonnanimeks Freedom võtnud inimene, keda Hiina televisioon keeldub näitamast. Ühtlasi on ta rahvusvaheliselt terrorismisüüdistustega tagaotsitav mees, kes oma asukohta pea igapäevaselt reedab. Mitmekülgsete huvidega, ühesõnaga. Räägime lähemalt.

Enes Kanter, alates mõne nädala tagusest ajast Enes Kanter Freedom, on 1992. aastal Šveitsis sündinud Türgi päritolu korvpallur, kes mängib palli ühes maailma mainekaimas korvpalliliigas, NBA-s. Ühtlasi on ta see (tõenäoliselt ainuke) mees, kes mitmeid liigakaaslasi nende tegemiste, enamasti Hiina toetamise pärast kiusab ja (sotsiaal)meedias autokraatlike juhtidega tüli norib.

Tema isa on Zürichi ülikoolis meditsiinieriala lõpetanud praktik, ema töötanud medõena, peres on ka kaks Enesist nooremat poega ja noorem tütar. Perekond kolis Türki tagasi, kui Enes veel laps oli, sest ta isa sai Traakia ülikoolis histoloogia ja geneetika professorina tööd. Korvpalliga hakkaski Kanter just Türgis tõsisemalt tegelema, mängides 14-aastaselt juba riigi ja Euroopa tippmeeskonna Fenerbache noortesatsides. Mõne aasta pärast ülendati ta juba põhiklubisse, mis usaldas teda üheksas kohtumises ka platsile. U18 vanuseklassis pälvis Kanter Türgi meeskonnaga oma vanusegrupi EM-il pronksmedali, mis on ühtlasi tema viimane tiitel päritoluriigi rahvuskoondises.

17-aastaselt astus Kanter USAs prep-schooli, mis on vormiliselt keskkool, sisuliselt nagu vaheaste, mis peaks õpilased USA ülikoolisüsteemi jaoks ette valmistama. Tema ülikooli astumisega oli aga probleeme, sest kuigi aasta hiljem jagus kosilasi tänu väga kõrgele värvatava-staatusele mitmeid, selgus ühtlasi, et ta oli mingite kulude katteks Türgi kõrgliiga meeskonnast tasu saanud, mis on USA ülikoolispordi reeglite järgi keelatud. Sestap tuli planeeritud ülikoolikarjäär Kentuckys vahele jätta. Sellegipoolest valis profimeeskond Utah Jazz 2011. aasta draftis Kanteri kõrge kolmanda valikuna välja. Peale esimesi aastaid Utah’s hakkas Kanteri karjääris juba meeskondade virr-varr – Oklahoma City Thunder, New York Knicks, Portland Trail Blazers, Boston Celtics, siis uuesti Trail Blazers ja käesoleval hooajal, kuulu järgi ilmselt oma NBA viimasel, taas Celtics. Oma karjääri jooksul on Kanterit nähtud nii kiidetud tsenteri kui ka ülehinnatud kaitsemänguta kehkenpüksina. Ehk siis laias laastus nagu enamik korvpallimängijaid ikka, samaaegselt väga hea ja väga halb – oleneb, kellelt küsida.

Miks teda kotib?

Sellega kuivad faktid lõppevad ja algab põnevam osa loost. Nimelt sattus Kanter haritud pere vanima lapsena teises klassis õppima ühte Hizmet-süsteemiga kooli, mis kuulub Güleni liikumise hulka, Fethullah Güleni järgi. Kõik, kellele Türgi ajalugu või poliitika natukenegi tuttavad on, juba ilmselt oskavad aimata, milles probleem, aga et kõik samale leheküljele jõuaks, siis selgitame.

Fethullah Gülen on Türgi Islami usujuht-pühamees – võinoh, mitte enam päriselt, sest ta elab 1999. aastast USAs ja on täna Türgi poolt terroristiks kuulutatud, nii et tagasi ta ilmselt minemas pole – kellel olid vanasti üsna head ja lähedased sidemed praegugi Türgit valitseva Õigluse ja Arengu Parteiga (AKP). Selle liider oli ja on Recep Tayyip Erdoğan, Türgi diktaat-... vabandust, tänane president, endine peaminister ja Istanbuli linnapea. Güleni liikumine ja AKP ei olnud kunagi väga lihtsad „voodikaaslased“, aga jätsid oma erimeelsused taktikalistel kaalutlustel kõrvale ja saavutasid 2000ndate alguses olulisi ühiskondlikke võite, mis tagasid AKP-le kolm järjestikust valimisvõitu (2002, 2007, 2011) enamusvalitsuse moodustamiseks.

Fethullah Gülen paavst Johannes Paulus II-ga 1998. aastal. Foto: Wikimedia Commons

Güleni toetajad said selle sümbioosi valguses Türgis ka omajagu mõjuvõimu, iseäranis politseis ja kohtusüsteemis, aga ka valitsuses. Poliitikasse ei ole liikumine päris otseselt kunagi pürginud, vaid pigem oma kanda kinnitanud kaudsemalt, läbi solidaarsete inimeste olulistele positsioonidele asetamise. Güleni liikumise ja AKP sõprus hakkas murenema juba viimase valimisvõidu vormistamise ajal 2010-2011 aasta paiku, kuid sai otsustavalt läbi 2013. aastal, mil Erdoğan süüdistas liikumist avalikult parasjagu aset leidva korruptsiooniskandaali ja -uurimiste korraldamises ning valitsusvastaste protestide organiseerimises. President oli veendunud, et Güleni liikumine üritab läbi kohtusüsteemi ja korruptsiooniuurimiste valitsust kukutada, ning asus lammutama mitmeid liikumisega seotud institutsioone, sh ajalehti ning suurfirmasid.

Viimane nael löödi selle sõpruse kirstu 2016. Aastal, mil Türgis toimus riigipöördekatse ja Türgi valitsus süüdistas selles otsustavalt Güleni liikumist. Ülejäänud maailm ei ole endiselt Güleni liikumise seotuses päriselt veendunud, kuid see oli piisav, et Türgi, tänaseks ka Pakistan ja de facto riik Põhja-Küpros, kuulutaks selle liikumise terroristlikuks organisatsiooniks ning võtaks kõiki selle avalikke toetajaid terroristidena, liidrist rääkimata.

Oh he MAD mad

Jõuamegi tagasi Kanteri juurde. Hizmet-koolid olid ja siiani on ühed Güleni liikumise alustalasid, õpetades lastele oma nägemust Islamist ja kombestikust juba maast madalast, enamasti erakoolides. Vähemasti põhimõtete ja usu poolest Kanter sellesse liikumisse ka kuulus. Tema sidemed liikumisega said uut hoogu juurde, kui ta noorukina USAsse saabudes kohalike mõttekaaslaste ringkonnaga liitus ja Güleni endagagi otsekontakti lõi. Seega kui liikumine president Erdoğani ja Türgi valitsuse põlu alla sattus, oli Kanteri seotus Güleniga talle üsna kohe probleemiks. Seda enam, et ta ei hoidnud oma eelistusi enda teada ja väljendas avalikult kriitikat Türgi valitsuse, leviva korruptsiooni ja riigikorra vastu.

Eriti teravaks läksid aga tema jaoks asjad 2016. aasta riigipöördekatse tõttu, mil ta Twitteris Erdoğani meie sajandi Hitleriks nimetas. Asjad eskaleerusid kiiresti – tema konto ei olnud Türgis enam kättesaadav ning mõne nädala pärast avaldas kohalik meedia tema Türgis elava isa poolt perekonna eest kirjutatud sõnavõtu, milles ta ütles, et on püüdnud veenda Enesit oma vaateid mitte avaldama, kuid tulutult, ning et nad tunnevad perekonnana sellise poja ja venna pärast piinlikkust, vabandades seetõttu ka Türgi rahva ees. Perekond ütles kirjaga mehest lahti, nõudes Enesilt ka perekonnanime vahetust.

KAMUOYUNA DUYURULUR..! pic.twitter.com/e7PJp38RTJ

— Enes Kanter FREEDOM (@EnesFreedom) August 8, 2016

Selle kirja tagamaad ei ole avalikkusele mõistagi teada – millistel asjaoludel see sündis või kui tõeselt see esindas perekonna vaateid – kuid Enes võttis seda üsna raskelt. Kanteri Twitteris avaldatud kirjas sõnas ta, et ongi nõus Güleni eest ohverdama nii oma pere kui iseennast ja selle ürituse teenimise osas ei tohikski kahtlusi olla. Väga religioosne ja emotsionaalne värk ühesõnaga. Lühidalt ta ennast uue perekonnanimega, sel korral Gülen, ka nimetas, kuid asja päriselt ametlikuks siiski ei teinud. Enesi kriitika sotsiaalmeedias võttis muidugi peale seda sündmust uue hoo sisse ja hoogu jätkub tänase päevani. Oma vanematega ta enda väitel sellest peale kordagi kontaktis pole olnud, avaldades ka kahtlust, et vanemad on Türgis ilmselt järelvalve all Enesega kontakti loomise tabamiseks.

Võib uskuda, et tema perekond tahtis avalikult oma pojast lahti öelda vähemalt osaliselt selleks, et pääseda valitsuspartei karistustest, kuid see siiski ei õnnestunud. Kanterite pere mõisteti Türgis avalikult hukka, lisaks lasti Enese isa Mehmet Kanter paar nädalat hiljem lahti oma positsioonilt Traakia ülikoolis ühe Türgis toimunud „puhastuste” laine ajal. Aasta hiljem veetis ta viis päeva vanglas, olles uurimise all „sidemete” tõttu Güleni liikumisega ning 2018. aastal mõisteti Mehmet liikumise toetamise eest 15 aastaks vangi.

Kui teile tundub, et see kõik kõlab nagu tavapärane asjade toimimisviis demokraatlikus riigis, siis on teil loomulikult absoluutselt õigus (note the sarcasm). 2020. aastal kuulutas Enes Kanter, et vahepeal Türgi valitsusele avaldatud surve on mõjunud ning tema isa on õigeks mõistetud ja vangist vabastatud, tuues aga samas välja, et tuhanded tema isa olukorras olevad inimesed on endiselt vangis ja mingit võitu see veel siiski ei tähenda. See on iseenesest üsna sümboolne sellest, kuidas Kanter oma perekonna kannatustesse on suhtunud. Ühest küljest ei saa kindlasti teda hoolimatuses süüdistada, aga ega ta nende ohtu panemist omalt poolt järele ka jätnud pole.

HEY WORLD

MY DAD HAS BEEN ARRESTED
by Turkish government and the Hitler of our century
He is potentially to get tortured as thousand others

— Enes Kanter FREEDOM (@EnesFreedom) June 2, 2017

«Hallo, FBI, siin Enes»

Otseseid tagajärgi Erdoğani kritiseerimise eest jagus muidugi mitte ainult Kanteri perekonnale, vaid ka Türgi valituse võimaluste piires talle endale. Lisaks internetis tavalistele, mistahes vastuoluga kaasnevatele tapmisähvardustele, jäi Kanter 2017. aastal ootamatult lõksu Rumeenia lennujaamas, kui Türgi riik tema dokumendid tühistas ning tema toonane meeskond pidi koos NBA liiga ja USA riigiga tema välja toomiseks veidi vaeva nägema. Asja teeb veel huvitavamaks see, et Rumeeniasse sattus mees peale Indoneesiast põgenemist, kus ta oma (nüüdseks vist tegevuse lõpetanud) fondiga kohalikele lastele korvpallilaagreid korraldas.

Ühel ööl ärkas ta uudise peale, et väidetavalt otsis teda hotellis kohalik korrakaitse, eesmärgiga ta Türgi riigile valitsuse nõudmisel välja anda. Kanter on korduvalt ja enesekindlalt avaldanud, nii enne kui ka peale seda juhtumit, et tema elu ei kestaks Türki jõudes kaua ning ka välismaal reisimine on teda taga ajavate Türgi spioonide tõttu eluohtlik (sest päris USA õuele ja nii prominentsele mehele ei julge isegi see autokraat kallale trügida). Samuti on ta meediale maininud, et USA-s olevat talle turvakaalutlustel väljastatud telefon, millega ta FBI-ga vajadusel otse ühendust saab.

Mingi alus võib ta kahtlustustel tõepoolest ka olla, sest Türgi valitsus kuulutas ta terroristiks juba 2017. aastal. Türgi annab iga natukese aja tagant välja uue ordeni tema vahistamiseks – tänaseks on neid väidetavalt 10 – on korduvalt nõudnud USAlt, et terrorirühmituses osalenud Kanter tuleb neile välja anda ja kuulutas mõne aasta eest, et kohalikud prokurörid on juba vormistanud süüdistuse, millega Kanter neljaks aastaks vangi mõista, kui ta peaks kunagi Türki naasma. Ta on kinnitanud, üllatus-üllatus, et seda tal plaanis ei ole.

Alustuseks Erdoğan, nüüd Xi

Kui aastaid võttis Kanter (sotsiaal)meedias sõna eelkõige oma endise koduriigi ja selle valitsuse vastu, siis eelkõige käesoleval, 2021. aastal on ta oma kriitikahaaret omajagu laiendanud. Olles juba enne olnud vali inimõiguste aktivist, laiendas ta tänavu oktoobris oma ampluaad Hiina suunas. Seda, et Hiinas VÕIVAD (again, note the sarcasm...) tõepoolest toimuda teatavad inimõiguste rikkumised, ilmselt ei pea eraldi välja tooma ega näitlikustama. Küll aga vajaks vahest põhjendusi, miks päris paljud suurkorporatsioonid, sh NBA ise – kellel on Hiinaga vägagi tihedad ja väärtuslikud ärilised sidemed – tähtsamad mängijad või liiga riidesponsoriks pürgiv Nike nende koha pealt kuss on. Või et miks Nike koguni tagakiusatud ja sunnilaagrites või -tööl viibivaid uiguure tootmistöölistena kasutab.

Oma esimese löögi Hiina suunal andis Kanter aga tegelikult Tiibeti teemal, kandes mänguplatsil tosse kirjaga „Free Tibet“. Ehkki poliitilistele ja sotsiaalsetele probleemidele tossudel olevate kirjadega tähelepanu juhtimine on NBA-s tavaline – tegemist on profispordis poliitaktivismi kontekstis lausa harukordselt vaba liigaga, mis sedasorti teemade käsitlemist mängijate või meeskondade poolt puudutab – järgnes sellele suur reaktsioon. Liiga töötajad palusid härdalt Kanteril tossud ära võtta, mida ta ei teinud, ja väga kiirelt lõpetati Hiinas tema meeskonna, Boston Celticsi mängude ülekandmine.

 

 

 

 

View this post on Instagram

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

A post shared by Enes Kanter FREEDOM (@enesfreedom)

Kui eelnevast jutust miskit meelde jäi, võib juba aimata, milline Kanteri edasine tegevuskäik oli. Hiina kunstniku Badiucao maalitud sõnumitega („Free China“, „Taiwan belongs to the Taiwanese people“, „Free Hong Kong“, „Free Uyghur“, „No Beijing 2022“, „Stop genocide, torture, rape, slave labor“, „Stop organ harvesting in China“, „Close the camps“, „Modern-day slavery“) tosse on ta kandnud sellest ajast saati igal mängul, pildid neist laeb ta üles ka oma sotsiaalmeediasse. Lisaks tossudele ja muudele moelistele väljunditele on hüppeliselt suurenenud ka tema antavate intervjuude arv ja enamasti just tema aktivismi, mitte korvpalli teemal.

Kõrvetada ei saa ainult diktaatorid

Kanter kipub tüli norima ka mitmete endiste või praeguste liigakaaslastega, kellel on Hiina enda või Hiinas tootva Nike’iga lähedasemad sidemed. Teiste seas on talle ette jäänud ka üks kõigi aegade parimaid Ameerika korvpallureid, praegu Los Angeles Lakersis mängiv LeBron James. LeBronil on Nike’iga suuremahuline leping ning ehkki ta on aktiivselt sõna võtnud USAs toimuvate poliitiliste ja sotsiaalsete sündmuste teemal, on ta Hiina teemal kas vaikinud või arvamuse avaldajaid kritiseerinud. Kas seda võiks pidada silmakirjalikuks või mitte, samuti kas tal üldse lasub mingi moraalne kohustus ka antud teemal arvamust avaldada, jäägu igaühe enda otsustada, aga ka Kanteri sõnavõtud igatahes ühtki sisulist vastust pole saanud.

Boston Celtics center Enes Kanter attends warmups before an NBA basketball game against the Charlotte Hornets in Charlotte, N.C., Monday, Oct. 25, 2021. (AP Photo/Jacob Kupferman) Foto: Jacob Kupferman

Lisaks Hiinas toimuvale, on viimastel nädalatel Kanteri tossudel kajastunud ka teisi riike, sh Venezuela, Venemaa, Põhja-Koera, Iraan ja Süüria, ikka ja alati samal põhjusel – autokraatlikud-diktaatorlikud valitsejad ja kannatavad inimesed. NBA liiga kinnitab igal sammul, et Kanteril on oma arvamuste avaldamiseks täielik õigus, kuid on ise järjekindlalt seisukohata. Terav erinevus selle vahel, millist tuge liiga mehele tema Türgisse puutuvas võitluses pakkus ja mil määral nüüd Hiina koha pealt vaikib.

Kanteri tegevust saadab palju kära. On palju neid, kes teda mitmesugustes pattudes süüdistavad, muuhulgas silmakirjalikkuses (Boston Celticsi vormisponsor on samuti Nike) ja antud teemade omakasu nimel tõstatamises. On neid, kes leiavad, et sportlased ei peaks üldse nii laialt arvamust avaldama, või vähemalt mitte teiste riikide sisepoliitilistel teemadel. Samuti pahandab nii USA vabariiklasi kui ka demokraate see, kui vabalt jagab Kanter mõlema partei hääletorudele intervjuusid. Aga on ka väga palju neid, kes Kanterit kiidavad ja innustavad ning leiavad, et nii suure platvormiga inimene inimõiguste rikkumistele tähelepanu toomas saab olla ainult hea. Eks lõplikud seisukohad kujundab selles osas nagunii iga lugeja ise. Tegelikult ongi ju võimatu teada, milliste võimalike salajaste eesmärkidega Enes Kanter Freedom tegutseb, kui kauaks talle platvormi jätkub ja kas tema tegevusel mingi põhjapanev tagajärg on, aga silma paistab see mees praegu igal juhul. NBA oma vabadusvõitleja.