SOONEUTRAALSUS ⟩ Kas huntidel on inimestest vähem sugu?

Wolf raider on sooneutraalne tegelane Foto: Heroes 3 of Might and Magic
Linda-Mari Väli
, ajakirjanik ja vabamõtleja
Copy

«Jah, soolisus on sotsiaalne konstruktsioon. Aga see ei tähenda, nagu seda poleks päriselt olemas.» Niimoodi avab kaasajal palju segadust tekitanud soolise identideedi teema Ameerika autor ja aktivist Sam Killermann, kelle sulest ilmus 2013. aastal ka raamat «A Guide To Gender» (eesti k «Soolisuse teejuht»). Killermann osutab võrdlusena rahale, mille kohta kõik teavad, et sel pole tegelikku väärtust. «Raha on sotsiaalne konstruktsioon ja see on väga, väga reaalne,» ütleb Killermann.

Seksuaalsuse, soolisuse ja sotsiaalse õigluse eestkõneleja näitab käesoleva arutluskäiguga ilmekalt, kuidas eelmise kümnendi jooksul vormunud uus progressiivne moraalne mentaliteet, mida tuntakse «woke culture'i» nime all, kaugeneb üha enam oma juurtasandi allikast – vajadusest sotsiaalsele ebaõiglusele ja rõhumisele vastu seista – ning ikka enam liberaalseid väärtusi kandvaks esteetiliseks ja keeleliseks poliitkonstruktsiooniks, mis on ajapikku omandanud tsensuuri ja teisitimõtlejate vaigistamise mõõtmed (loe lähemalt artiklist «Kas «Chapelle´i juhtum» tühistab tühistamise?»). Kõik peaksid ju mõistma, et ühiskondlikult kasutatavad sümbolväärtused – nagu raha või soorollid – on sotsiaalsete süsteemide looming, eksisteerides vaid konkreetsete ühiskondlike mudelite sees ja ilma essentsiaalse ekvivalendita meie füüsikalises maailmas. Milleks võrdustada sümbolväärtuseid siis reaalsuse enesega?

Kuna sugu on puhtmateriaalsel ja füüsilisel tasandil midagi selgelt binaarset nii imetajate, lindude, kahepaiksete ja sageli ka putukate ning taimede maailmas, siis saame antud mõiste kohta öelda peaasjalikult seda, et niimoodi väljendub inimese keeles ja ühiskonnas meie reproduktsioonimehhanismide erinevus. See jaguneb kaheks erinevaks, aga samal ajal teineteisega ideaalselt sobituvaks funktsiooniks, olles teatud mõttes ka nö primaalfunktsioon, sest organismi kogemusi kordava ja samas edasi arenenud järglase loomiseks on kahe raku, muna ja seemne kohtumine vältimatult vajalik.

Kui inimkonda uuriks antropoloogiliste huvidega võõrtsivilisatsioon teisest tähesüsteemist, siis võiksid tulnukad teha peagi tähelepaneku riietust ja karakteristikat puudutavate erinevuste kohta, mis ühtlasi rühmitavad kahe vastandliku soo esindajad selgesti eristatavateks gruppideks. Esmane seletus, mis selle fenomeni paremaks mõistmiseks võiks tekkida, oleks, et niimoodi eristab liik, kes on muidu karvutu ja vajab seetõttu sobiva kehatemperatuuri säilitamiseks kunstlikke katteid, üksteise sugusid, sorteerimaks välja reproduktsiooniks sobilikud paarilised.

Kui me vaatame teiste sotsiaalsete olendite hierarhilisi süsteeme, näiteks meie lähemate sugulaste inimahvide või ka lõvide seas, siis näeme, et hundid jagavad inimestega sarnast sotsiaalset konstruktsiooni tuumperekonna näol, samas kui teiste imetajate hulgas üldjuhul sellist karjamudelit ei eksisteeri.

Loomulikult on tegemist lihtsustatud seletusega, mis on omane bioloogi positsioonile, kes uurib sündmusi väljaspoolt, omamata vaadeldava koosluse kultuurilisi ning ühiskondlikke kollektiivteadmisi. Selge on, et selline teooria ei väljenda pooltki inimkonna fetišismist suguorganite vastu ega paljasta ka sooliste stereotüüpide repressiivset hierarhiat. Uusvasakpoolsete aruteludes leitakse enamasti, et naine konditsioneeritakse allaheitlikuks, sest niimoodi kehtestatakse patriarhaalset, meeste võimu hoidvat ja nn patriarhi keskset ühiskonda.

Oma tõde selles ju on. Samas võiks ka vaielda, et sellises sotsiaalpoliitilises teesis on kaks nähtust liiga meelevaldselt kokku pandud. Üks kui meie sugulise olemuse bioloogiline, teine kui sotsiaalne nähe. Esimesega kaasnevad juba bioloogilise determineerituse tõttu teatavad sotsiaalsed suhted ja ülesanded, emaks või isaks olemise füüsiline roll. Teisega tuleb lisaks ka hierarhiline staatusepõhine ühiskonnakorraldus, mis lähtub (nii inimeste kui paljude sotsiaalsete imetajate maailmas) nõndanimetatud patriarhi ehk isakuju valitsevale positsioonile seadmisest. Kahtlemata on kaks nähtust kõrvuti arenenud ja seega teineteisega paratamatult seotud, aga samal ajal on vaja olukorra paremaks mõistmiseks neid ka eraldiseisvaina teadvustada.

Sotsiaalsete loomade hierarhiad

Võttes sotsiaalsete loomade soorollide esmaseks lähtekohaks reproduktsioonifunktsioonidest tingitud erinevused, siis võime öelda, et emased ehk emaks saavad isendid on nii inimese kui üldisemalt imetajate hulgas rohkem koha ja järeltulijatega seotud, olles seetõttu ka lisakoormuse tõttu haavatavamad. Nende osaks on kanda ja kasvatada oma kehas rakutasandil isastega ühiseid lapsi, võimaldades neile seejärel keskkonda, kus piisavalt kaua võrdlemisi abituna kasvada, et omandada piisava aja möödudes võimekus ise enda eest hoolt kanda. Isa võib, aga ei pruugi selle tegevuse juures ema abistada. Kuna isa roll kasvatajana on teisejärguline, samas kui esmasel kohal on tema roll sigitajana, siis on üsna mõistetav ka «isade» suurem riskikäitumine ja agressiivsus teiste isaste vastu. Tegemist on ju sõna otseses mõttes võistlejatega bioloogiliselt determineeritud isarolli võimekal täitmisel.

Inimühiskonnale omast soolise staatuse ja hierarhia mudelit vaadates näeme ühelt poolt evolutsioonilist pärandit nn inimahviaegadest, kuna patriarhi ümber kogunenud emade- ja lastekarja sotsiaalne mudel on omane nii inimahvidele kui suuremale osale sotsiaalsetest imetajatest. Teiselt poolt märkame aga sarnasusi ka huntide ja koerte karjamudeliga, mis tõstatab küsimuse, et ehk oleme oma ürgsetelt sõpradelt, kellega koos juba üle kaheteistkümne tuhande aasta ühiselt areneme, üht-teist üle võtnud. Mõned julgemad antropoloogid on pakkunud isegi välja võimalust, et inimesed õppisid kollektiivse jahipidamise just evolutsioonilise kooseksisteerimise käigus koerlastega, kuna inimahvidel sellist süsteemset ühisküttimise praktikat üldjuhul ei eksisteeri. Koertega jahipidamine on inimeste hulgas siiani väga levinud. Kaasaegsed GPS-uuringud näitavad ka, kui täpselt on huntide maailmas paika pandud erinevate karjade territooriumid ja kuidas loomad piiridest kinni peavad, meenutades olemuselt tillukesi riike.

Inimühiskonna institutsioonidele sarnaselt on ka hundikarjas sätestatud kindlad juhtfiguurid ja hierarhiline suhtemudel, mis sätestab iga liikme rolli ja ülesanded. Teiselt poolt on metsikult elavate huntide sotsiaalne süsteem kirkaks tõehetkeks sooliste stereotüüpide osas, kuna hundikarja ei juhi mitte emand või isand, vaid väljavalitud hundipaar kui reprodutseerimisõigust kandev ja käsuliini kõrgeimas otsas paiknev juhtüksus. Kari on rajatud ümber tuumperekonna. Hierarhiliselt madalamal positsioonil asuvate huntide lömitamine juhtemase ja -isase ees tekitab paralleeli alalhoidliku naisterahvaga, kes oma türanlikku abikaasat teenib. Samas pole isendi asukoht hundikarja sotsiaalses püramiidis tingitud mitte tema soost, vaid positsioonist karja hierarhias. Patriarhaalse diskursuse mõistes käituvad juhtpaari esindajad nagu «mees», nende käske täitvad ja sinna juurde saba liputavad karjaliikmed aga justkui «naine». Samasugune rolliline jaotus leiab aset ka karja sees, sõltuvalt isendi asetusest karjahierarhias.

Sellisele sotsiaalhierarhilisele mudelile on omane käsu «andja» ja ülesande «võtja» rollide kindel jaotus, ilma otsese seoseta isendi bioloogilise sooga. Hundikarjas pole niivõrd oluline mitte «juhtisa jõud», vaid juhtpaari võime karja koos ja tugevana hoida, sest see eesmärk on vahetus seoses karja moodustavate üksikisendite ellujäämisvõimalustega. Rollide jaotus ja nende täpne järgimine peab paigas olema, sest karjaks ongi kokku tuldud selleks, et jääda üheskoos paremini ellu metsikus ja väljakutseid esitavas looduskeskkonnas. «Meheks» või «naiseks» olemine lähtub rollist hierarhilisel redelil, aga mitte suguorganite ehitusest. Küll on näha teatavat soolist segregatsiooni selles, et hierarhilise redeli praktikad (ehk käskude andmine ja võtmine) toimub emastel eelkõige emahuntide, isastel aga isahuntide hulgas. Ka territoriaalsete konfliktide puhul on nö sõduri roll enamasti karja alfaisaste ülesandeks. Samas langetab juhtpaar ühiselt otsused, kellele on lubatud reprodutseerimisõigus, kes sööb esimesena, kes viimasena, kes millist rolli täidab jms.

Kui me vaatame teiste sotsiaalsete olendite hierarhilisi süsteeme, näiteks meie lähemate sugulaste inimahvide või ka lõvide seas, siis näeme, et hundid jagavad inimestega sarnast sotsiaalset konstruktsiooni tuumperekonna näol, samas kui teiste imetajate hulgas üldjuhul sellist karjamudelit ei eksisteeri. Nii inimahvidel kui lõvidel on karja näiliseks juhiks patriarh, kes on ümbritsetud emaste haaremist ja oma lastest. Praktikast nähtub aga, et isaste rollis ei väljendu mitte niivõrd «meeste suur mõjuvõim», vaid pigem nende keeruline olukord sellises hierarhilises süsteemis. Ahvide ja lõvide karjad paistavad baseeruvat optimaalsusel. Kuna üks isa suudab viljastada kümneid emasid – aga mitte vastupidi – siis on karja püsimajäämise ja edukuse seisukohtalt mõistlikum «pidada» vaid üht isaslooma keset emade ja laste karja. Mõningatel erandjuhtudel on isasloomi karjas ka rohkem, aga täiskasvanud isaste hulk jääb emastele alati alla ning isaste vahel on selged erisused selles osas, kes ja kuidas oma geene edasi võib anda.

Emakandidaadiks sündides satutakse automaatselt paremasse positsiooni, kuna isendile omane reproduktsioonifunktsioon annab ühtlasi ka kindla koha karjas. Samal ajal seisab isasloomaks kasvades ees vältimatu konfrontatsioon karja «ainuisaga», mille tagajärjel sind suure tõenäosusega ülejäänud rühmast välja heidetakse. Teada on ka praktikad, kus isasloomad hävitavad meessoost kutsikad, soovides eeldatavasti juba eos elimineerida oma tulevased konkurendid. See teeb isasloomaks sündides ellujäämise märksa raskemaks. Lõvide puhul nähtub tegelik sugudevaheline hierarhia muu hulgas sotsiaalsest tavast, mille alusel tohivad peale edukat jahti esimesena süüa küttimisest osa võtnud emased. Lehviva lakaga lõvi on küll tugev ja ilus vaadata, aga ühest sellisest piisab ja teised lõvimehed vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Pealegi on ka see üks «väljavalitu» kergesti asendatav, sest äärealadel luusib küllalt noori isaseid, kes tahaksid endale oma karja, kuna see tagab paremad ellujäämisšansid ja ka oma seemnerakkude edasi andmise võimalused.

Hundid on astunud aga sammu reproduktiivsel optimaalsusel põhinevast karjahierarhiast kaugemale, võrdsustades sellega mees- ja naishundid karja sees. Karja kuulumise võimalus saadakse juba sinna sündimisega, omandades kasvamise käigus ka koha üldises hierarhias. Reproduktsioonifunktsioon ei määra enam ilmtingimata sinu edasist käekäiku ehk emaks või isaks saamist ja vastava staatusega kohanemist. Laste saamise õigus on eelkõige juhtpaaril, kes püsib enamasti monogaamselt koos kogu elu, kui just ühe isendiga midagi ei juhtu. Sellisel juhul leitakse asenduspartner suhteliselt kiiresti.

Võiks öelda, et inimahvidele omane «ainuisasus» on otseselt sugulisest funktsioonist tingitud ühiskonnakorraldus, samas kui huntide tuumperekonnale keskendunud süsteem on katsetus sugusid võrdsustada ning tuua seeläbi karja rahu. Isased ei pea sellises karjas pidevalt võimu pärast võitlema. Seetõttu võimaldab selline võimujaotus ka arukama juhi üles kerkimise potentsiaali, sest huntide puhul ei määra juhiks saamist mitte niivõrd jõud, kuivõrd pikaldane ellujäämiskogemus ja selle käigus kogutud tarkus. Kari pole rajatud mitte ainuisa musklite, vaid isa- ja emakuju autoriteetse vanemapositsiooni ümber. Kohta karjas ei määra reproduktsioonifunktsioon, vaid sinu koht perekonnasüsteemis.

Aga miks on hundid inimesega sarnast sotsiaalset mudelit kasutades hoidunud pea täielikult soorollide kujundamisest, samas kui inimesel on tema sooline sättumus võimuhierarhiates määravalt oluliseks saanud?

Hundikujuline ahvipärdik

Kahtlemata on see miskitpidi seotud inimese «ahviaruga» ehk osavusega keskkonda endale allutada, kaugenedes sellega loodusega samas rütmis elamise tasakaalustavatest printsiipidest – nagu elukeskkonna üldine kesisus toidu ja ellujäämisvõimaluste osas. Oma keskkonna suurema kontrollimisega on inimühiskonnas intensiivistunud vägivaldse vallutuse kui sellise praktiline ja kultuuriline tähendus. Looduse raamides elavad isendid peavad sõdu eelkõige eluks vajalike ressursside piiratuse tõttu, aga mitte võimekusest vältimatult vajaliku kõrvale veel lisaressursse kahmata.

Loomariigis on sõda kui nähtus tingitud eelkõige ressursside vähesusest – näiteks territooriumi pärast konkureerivate huntide või lõvide vahel – aga inimese jaoks on verine vallutus hakanud tähendama suurema rikkuse allikat. Ühes parema keskkondliku kindlustatusega on ka suuremad võimalused oma «varude» kasvatamiseks teiste «karjade» ja nende territooriumi ning vara anastamise näol. Pole midagi imestada, et lõvi sümboliseerib inimkultuuris julgust, jõudu ja otse loomulikult kuninglikkust. Savanni üldise ressurside piiratuse tõttu on lõvikarjade vahel sageli veriseid võitluseid territooriumi pärast, kus emaste poolt kuningaks valitud isane (ja just niipidi see siinkirjutaja hinnangul käib) on mõnes mõttes väga sarnane monarhilise riigi valitsejaga. Ta esindab sõjaväge ja selle pead, kuningat. Kui üks lõviisand heidab väljakutse juhtisasele, kel on oma kari, ja temast jagu saab, siis omandab ta ka patriarhipositsiooni võidetud isendi karjas ning valdustel.

Seega võiks põhjuseid, miks koerlastele omane demokraatlik sooline hierarhia on inimkarju ühendavas ühiskonnas muutunud reproduktsioonifunktsioonide põhiseks patriarhaalseks valitsemismudeliks, otsida just sõjapidamise pikaaegsest ja olulisest tähtsusest inimeste seas. Vägivald liigisiseste karjade vahel eksisteerib loomariigis vaid otsese vajaduse pärast, aga inimühiskonnas on see muutunud kultuuriks ning rikastumise ja võimu põlistamise vahendiks. See kõik on kallutanud meie hierarhiamudelit bioloogilisest soost tingitud sotsiaalsete rollide ja võimuredelite suunal. Tuumikperekond lähtub hundilikust struktuurist, kus lapsed on koondunud ümber ema- ja isakujulise vanematepaari. Samal ajal suhtuvad tuumikperekondade «baasüksused» kollektiivi ühendava ja valitseva «juhtüksusega» (olgu selleks siis kuningas ja sõjavägi või parlament ja ministrid) nagu lapsed oma vanematesse või siis naine mehesse, kui me lähtume soopõhise patriarhaalse domineerimise traditsioonist. Riik ja sõjalispoliitilise võimu esindajad on sellisel juhul ülima ainuisa rollis, alamad ehk ülejäänud rahvas aga riigi tahtmisi täitvaks haaremiks ja järeltulijate «tootmisüksuseks».

Lõvide ja inimahvide puhul on juhtisase «toksiline maskuliinsus» tema «võimule hääletamise vahendiks», kuna ainult teisi isaseid jõu ja ägeduse poolest ületades on võimalik sellist priviligeeritud positsiooni võita. Huntidel jällegi on isendite bioloogilisest soost tingitud erisused teisejärgulisel kohal juhtpaari ainuõiguse ees lapsi saada ja ülesandeid ning rolle jagada. Seepärast pole karja sees nn toksiliseks maskuliinsuseks enam erilist põhjust. Inimühiskonnas aga on haaremipeast patriarhil talle alluv peredekari, sünnitades niimoodi hundikujulise ahvipärdiku, kel on ennenägematu armastus sõjapidamise ja soolise segregatsiooni vastu.

Soolisuse militaarne olemus

Me elame kõige kõvema rusikaga ahvipärdiku ümber koondunud sõjaväelises hundikarjas, mis eeldab meilt kindlate rollide täitmist «ülevalt poolt» paika pandud korra alusel – nagu huntidel –, pakkumata samas ei karjasisest ega ka karjadevahelist rahu, mille saavutamiseks see praktika huntidel ehk välja kujuneski. Ühiskondlike üksustena käitume nagu suluseisu pandud patriarh, kes peab konkureerivad isased «paika panema» ning emastest sünnitus- ja koduhoidmismasinaid kujundama. Meile praeguselt omane sotsiaalne soolisus näib seega militaarse nähtusena, mis on kujunenud eelkõige võimu põlistamise mehhaanikast inimeste karjahierarhiates, aga mitte indiviidi indentiteedi vaba väljendamise taotlusest.

Idee soolisusest lähtub ühtaegu mehe ja naise bioloogilisest erisusest ning isa ja ema soopõhiselt determineeritud ülesannetest, teiselt poolt aga karja sotsialiseerimise mehhanismidest. Raske on tõmmata täpseid piire selles osas, kust algab üks ja kust teine. Üheks indikaatoriks võiks olla see, kui sooline identiteet läheb lahku bioloogiliselt determineeritud soost. Sellisel juhul oleme jõudnud indiviidi algsest, elu jätkamise ülesannet kandvast bioloogilisest soorollist ühiskonna kollektiivse abstraktsioonini ehk sotsiaalse staatuse maailma. Indiviidi suhe staatustesüsteemiga on kahtlemata oluline küsimus, aga selle arutlemisel on vältimatult vajalik ka üheskoos aru saada, kuidas tõmmatakse piirid bioloogiast tingitud ja sotsiaalsel staatusel põhinevate sootunnuste eristamiseks.

Sugu vahetades määratletakse bioloogilise vastassoo poolt ka see, mida eelistatav roll «ainelise soona» tähendama peaks. Samal ajal on bioloogiliste naiste emantsipatsioonitaotluseks olnud pigem püüd sotsiaalsete soorollide nõudmistest ja dogmadest vabaneda, aga mitte soov neid rolle veelgi põlistada ning võrdsustada bioloogiliselt kaasasündinud sugutunnusetega. Üks asi on indiviidi vabad valikud ja loomulik ootus sõbralikule ühiskonnale, teine aga see, kui me hakkame poliitilist agendat teaduse kingadesse suruma ning soovime võrdsustada mateerilised nähtused sümbolväärtuste virtuaalreaalsusega.

Kui raha tõelisust tõendavat see, et ilma selleta ei jää inimene (väidetavalt) ellu, siis piisaks bioloogile selle idee kummutamiseks vaid katsest, kus metsikutele huntidele või lõvidele viiakse kast rahaga, et teha kindlaks, kui hästi see neid ellujäämisel aitab. Eksperimenti teostamatagi on selge, et raha ei tähendaks neile loomadele midagi. Nende «rahaks» on sotsiaalne süsteem, mis aitab neil rollipõhises, küttimistegevuse ümber rajatud ühisorganismi ehk karjana paremini ellu jääda. Nähtused nagu «raha» ja «soolisus» on vaid ühed grupi hierarhia ja rollisuhete määratlemise vahenditest, mille sügavamaks eesmärgiks on – täpselt nagu lõvidel ja huntidelgi – üheskoos paremini ellu jääda.

Hoopis iseasi on, mil viisil peaksime soolist identiteeti sünnipärasest soost lahutama, põlistades ühes sellega ka sotsiaalsetest hierarhiatest tingitud soolisi stereotüüpe. Kas me tahame vabaneda sugudevahelisest ebavõrdsusest, või liigume hoopis ainelise keskkonna (bioloogiline sugu) ja sümboolse kommunikatsiooni (sotsiaalne sugu) vaheliste piiride ebamugava ja segadusseajava hägustumiseni – omalaadsesse sotsiaalsesse maatriksisse? Soolisest identiteedist rääkides võib sellele küsimusele vastuse leidmine osutuda üsna keerukaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles