TARBIJA18 ⟩ Valge pulbri müsteerium ehk sünteetilise droogi kiirtestimise õpetus

Ühel õhtul leian Balti Jaama lähedusest tänavalt minigripi, mis sisaldab grammi jagu valget müsteeriumit. Jackpot oleks gramm kõrge puhtusastmega kokaiini, gramm ketamiini oleks ka teretulnud täismäng, aga realist minus sisendab, et suure tõenäosusega on tegemist grammi Harju keskmise ehk tundmatuseni ära lahjendatud speediga. Ei mingit miamivicetamist ega enda hobuseks tõmbamist, vaid lihtsalt kõrgendatud pulss, magamatus ja hommikul hauda ajav ahastus.

Kott taskus ja südames lust, nagu oleks just päkapikud akna taga käinud, suundun esimesel võimalusel Telliskivis asuva taimetoidurestorani lukustatud WCsse kotti menetlema ja algelist ekspertiisi läbi viima. Valge pulber ilma iseloomuliku bensiini või kassikuse haisuta, mis oleks viidanud vastavalt kangele kokaiinile või amfetamiinile. Minigrippi valguse vastu vaadates ei tundu pulbril olevat kristalseid omadusi, mis omakorda välistab MDMA ja suure tõenäosusega ka ketamiini.

Ja ongi puccis! Kas tõesti päkapikud tõid mulle grammi sitta speedi? Või veelgi hullem – üles sai korjatud kellegi kott söögisoodat koos tärklisega, mille ta oli pettunult maha visanud. Ühest ülesaamisest sai sootuks kaks! Võrreldes fentanüüliteooriaga tundub see palju realistlikum, seda kinnitab ka veider konsistents – õhuline pulber, mis pakib kokku ning kõrva läheduses ka kergelt krudiseb. Aga siiski – kõige traditsioonilisemas minigripis ja Balti Jaama vahetus läheduses, kamoon, see peab ju midagigi sisaldama!

Ma ei ole nõus ka antud ainet esimese hooga manustama. See on siiski Tallinn ja Balti Jaam. Kui seal kotis on mingitki jääki fentanüülist, siis lõpetab mu elutee fentanüüli üledoos ülehinnatud taimetoidurestorani peldikus. Teisipäeva õhtul, sõbranna sünnipäeval. Olen elanud kahetsusväärset elu, ent see oleks ülekohtuselt kole lõpp. Mitte nii ja mitte praegu.

Praegu pakub too kott valget tundmatut hoopis võimaluse viia ennast kurssi reagendi abil droogi kiirtestimisega. Iseenesest aktuaalne teema – Uus-Meremaast sai mõned nädalad tagasi esimene riik, mis pakub võimalust riigi poolt rahastatud asutustes oma aineid testida ning sellest on juttu olnud ka Eestis. Sotsiaalministeerium ja Tervise Arengu Instituut on näidanud üles initsiatiivi teemaga tegelemiseks. Initsiatiivi, mille Ratas ja Reinsalu kiiresti maha laitsid.

Kiirtesti testimine

Väike kogus sünteetilist ainet segatakse katsealusel vastava keemilise lahusega ning tekkiva reaktsiooni värvi põhjal on võimalik ainet määrata. Lihtne nii teoorias kui praktikas – sugugi mitte raskem kui koroona kiirtestimised ja nendega saavad lapsedki hakkama. Kitsaskohaks on ebatäpsus. Sellega on võimalik määrata narkootilise aine sisaldus, kuid mitte selle kontsentratsiooni ega lahjendamiseks kasutatud potentsiaalselt ohtlikke lisaaineid.

Kuigi kogu kiirtesti metoodika põhineb värvide võrdlemisel, osutub see individuaalse värvitaju tõttu keerulisemaks, kui alguses võib arvata. Tasub vaid meenutada interneti lõhestanud pilti kleidist, mida pooled nägid kuldse ja valgena, teised aga sinisena.

Testikomplekt saabub Poolast. Erinevad lastelukuga lahusepudelid, keraamiline katsealus, kaks paari kummikindaid, hunnik värvikaarte ning tsirkumtsisioonitud läbipaistev plastikkõrs, mida saab labidana kasutada. Kõikidest reagentidest huvitavad mind enim Mecke ja Marquis, sest neid, väävelhappel põhinevaid, kasutatakse nende alkaloidide tuvastusvõime tõttu kõige rohkem. Kusjuures Marquis' reagent avastati Tartu Ülikoolis magistritöö käigus ajal, kui linna tunti veel Dorpati nime all ning see Vene keisririigi koosseisu kuulus. Avastajaks Eesti-Vene farmakoloog Eduard Marquis.

Lisaks müsteeriumikotile varun referentsiks tableti ecstasyt. Sinine, pealuukujuline, kuklas poolitusriba. Kõige elementaarsem ecstasy kiirtest ehk selle otsimine pillreports.net-ist annab tulemuseks, et tegemist on väga kange partiiga, kuid otsest ohuhinnangut siiski pole. Infosse tuleks suhtuda ilmselt teatud skepsisega, kuna pärineb see 2017. aastast ja Budapestist. Purustatud ecstasy läheb katsealusele ning algab testimine.

Kui esimesed tilgad Mecke lahust ecstasy puruga puutuvad, tõmbub reaktsioon korraks roheliseks, siis aga võtab tumepunakas-pruunika tooni. Seejärel muutub tumelillaks, peaaegu mustaks. Mecke värvikaart kinnitab, et tegemist võiks olla MDMAga.

Reaktsioon helekollaka Marquis' lahusega pakub lillakas-oranžikaid toone – see viitab, et lisaks MDMAle võib tablett sisalda ka amfetamiini või metamfetamiini.

Ecstasy testimine Marquisi ja Mecke lahustega. Foto: Erakogu

Katsed ilmestavad hästi reagent-meetodi kitsaskohti. Lisaks sellele, et värvikaardi järgi hindamine ja tulemuste tõlgendamine on arvatust keerulisem, on värvikaardi järgi võimalik saada pelgalt kinnitust, kas tegemist on eeldatava ainega või mitte ning sellega kogu võimekus piirnebki. Meetodiga ei saa mitte midagi teada puhtuse ehk ohtlike lisaainete kohta. Ka dooside suuruse kohta reagent-test aimu ei anna, kuid just see on kõige olulisem üledooside vältimiseks.

Müstiline kotike

Kui kontrolltestid on tehtud, on aeg selgitada välja müstilise koti sisu. Käiku lähevad kõik kaheksa erinevat testimiskomplektiga kaasa tulnud lahust. 

Tundmatu pulbri testimise tulemused. Foto: Erakogu

Et mitte ilmaasjata lugejas pinget kruttida ega enda kurbust venitada – mitte ükski reaktsioon ei viita narkootilisele sisule.  Vaid üks tõlgendus väga õrnale reaktsioonile Mandelini testis võib viidata C-vitamiinile...

See võib olla C-vitamiin, see võib olla söögisooda koos tärklisega, kuid kindel on see, et ühest ülelaskmisest saigi kaks. Mõtleme loogiliselt – miks peaks keegi Balti Jaamas narksi maha visakama?