T, 7.02.2023
NÄITA MULLE LUGU ⟩ Isiklikku dendroparki rajatud ausammas Eestimaa tobedusele
21.12.2021. Ülo Sinisalu Vinni vallas Võlumäel asuva enda rajatud Tobeduse monumendi ees Foto: Kaido Veski / Ypsilon
Kaido Veski
Isiklikku dendroparki rajatud ausammas Eestimaa tobedusele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Meie kolmas üllitis sarjast "Näita mulle lugu" kõneleb Lääne-Virumaal asuvast Tobeduse monumendist. 2002. aastal ajastule pühendatud mälestusmärgi pani püsti muuhulgas Alžeeria ülikooli professorina töötanud ning praegu oma vanaduspõlve Abhaasia ja Eesti vahel jagav Ülo Sinisalu.

Saabun Võlumäele hommikul, mis näeb välja nagu muinasjutt. Öö läbi on sadanud pehmet lund ning pole tuuleraasugi. Vinni vallavanem on pisut enne mu siiapoole liikuma hakkamist kirjutanud Facebooki: "Head mitterahvusvahelist lumelükkajate siunamise päeva!" Otsustan siiski tulla ning Aasuvälja külas suurelt teelt maha keerata.

Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Dendropark ja kohtusaaga

Võlumäe, mille maadel Ülo Sinisalu aastate jooksul rajatud dendropark asub, on tema 1928. aastal õnnetu juhuse tõttu viljakoristusel surma saanud vanaisa talu. Nõukogude ajal käis see käest kätte, kuni 1978. aastal 300 rubla eest taas perekonna valdusesse sai. Kõik, mis siin täna näha on, on oma kätega tehtud. Tagasihoidlik majapidamine, suur kasvuhoone ning aukartustäratavast lumikattest hoolimata aimatav mitmekesine haljastus.

"Kuna minu vastutada oli tollal TPIs (praegune Tallinna Tehnikaülikool) töötades kateedri loenguplaanide koostamine, õnnestus mul neid endale sobivamaks tehes siit-sealt pisut aega näpata," kirjeldab ta.

Et soetatud majapidamisega erilist maad tollal kaasas ei käinud, alustas ta ümbruskonna korrastamise ja võsa eemaldamisega. "Seda ei keelanud õnneks keegi, tollane Rakvere Metsamajandi direktor Simo Nõmme kinkis mulle lõpuks isegi kasutatud mootorsae ja võsalõikuri."

Ka puude istutamine polnud keelatud ning kuidagi sujuvalt kujunes see Ülol kogumisharrastuseks. "Kust iganes ma neid siis ka ajastu võimalustele vastavalt sain – erakasvatajatelt, Eesti Metsainstituudist Tartust, Leningradi botaanikaaiast jne. Väga paljud taimed on toonud sõbrad ja tuttavad botaanikud ning meil on alati olnud kombeks, et tooja valib ise taimele ka kõige sobivama koha," selgitab Ülo pargi kujunemise loomulikkust.

Umbes sama loomulikult sai ta kraesse ka kanepiafääri – kriminaalasja, mis järjekindla ringkonnaprokuröri eestvedamisel kaks korda Riigikohtuni välja jõudis. "Üksainus kingitusena saadud taim harilikku kanepit," muutub Ülo tõsiseks ja veeretab kogu asja prokuröri rumaluse kraesse. "Inimene ei vaevu absoluutselt mõtlema, tal on võim ja sellega hakkab ta asja suruma kuhu iganes heaks arvab."

Lühidalt kokku võttes sai kaks aastat väldanud kurnav saaga alguse 2003, mil Sinisalu ukse taha ilmus uurija. Vaid nädal varem oli dendroparki külastanud Rakvere Vene kool, mille ühe õpilase käest olevat hiljem leitud kanepipuru. Õpilane väitis, et murdis dendropargi taimelt ladva ja kuivatas selle. Ülo sõnul oli ligi kahe meetrine taim samas veel neli päeva hiljemgi terve.

"See selleks," rehmab Ülo käega. "Esimese astme kohus sai igatahes kohe aru, et tegemist ei ole mingi erilise probleemiga, et sihukest asja botaanikaaedades ikka kasvatatakse. Prokurör aga ei jätnud jonni ja raius oma, kuni Riigikohus teisel korral teema lõplikult maha võttis." Kanepitaime kasvukohas seisab saagale nüüd eraldi mälestuskivi.

Täna laiub tarastatud osa dendropargist kolmel hektaril ning Tallina Botaanikaaia hinnangul (nemad on Võlumäel paar korda inventuuri teinud) leiab siit 465 erinevat liiki ja vormi puid ning põõsaid. Ülo ise pole seda kunagi katalooginud, ka täpset arvu ei oskavat ilmselt keegi öelda: "Nii palju kui ruumi oli, istutasin täis ja tundsin sellest mõnu."

Alžeeria ja Abhaasia

Rakveres kooliteed alustanud Tallinna Tehnikaülikooli emeriitdotsendil on sisuliselt kolm kõrgharidust. Kõigepealt mäeinseneri oma. "Elukutselise insenerina ma siiski kunagi töötanud ei ole. Kuigi mind suunati peale kooli lõpetamist Kohtla-Nõmmele, polnud sealsetel mulle midagi pakkuda ja ma sain sisuliselt ise valida – valisin TPI labori ning juba õige pea sain selle juhatajaks."

Seejärel kutsuti ta Tallinna linnakomiteesse, mis tollal oli ajastule omaselt napakavõitu juhtimisloogikaga. "Umbes kaheksa kuuga sain ma aru, kui tühi ja tume sealne perspektiiv oli ning korraldasin end tutvuste abil tagasi ülikooli, vast loodud ühiskonnateaduste instituudi poliitökonoomia osakonna assistendiks," kirjeldab Ülo. "Seal sain valmis ka oma kandidaaditöö, mis uuris isiklikku materiaalset huvitatust ja majanduslikku stimuleerimist – pigem tööstus- kui poliitökonoomia."

Edasi kupatati ta mingisuguste, ilmselt ainult tollal loogilisena tundunud asjaolude tõttu 1969. aastal Moskvasse prantsuse keele intensiivkursustele ning sealt Alžeeriasse Alžiiri ülikooli poliitökonoomiat lugema. Seda temalt kohapeal siiski ei soovitud, mistõttu jäi vedada tööstusökonoomia. "Esimese õppeaasta lõpuks omistati mulle professori tiitel, õigus- ja majandusteaduste doktori kraad ning järgmisel õppeaastal lugesin ma juba ka Rooma õigust," naerab Sinisalu vihjates, et selleks vajalikke süvateadmisi tal siiski polnud.

Esimese õppeaasta järel jäi ta kohast ja teaduskraadist suure skandaaliga siiski korraks ilma, kuna julges Moskvasse vastutava ametkonna bossi ette ilmuda nagu hipi – pikkade juuste ja sviitriga. See polnud siiski peamine patt: "Loomulikult neile ei sobinud eelkõige see, et poliitökonoomia Alžeerias lugemata jäi ning et ma taoline välja nägin. Lisaks oli tollal ennekuulmatu, et mu loengumaterjalid, mida ma eelkõige enda jaoks ja õppejõuna paremini toime tulemiseks kirjalikult ette valmistasin, ülikoolis n-ö paljundatud kujul levisid. Kujutate ette, Glavlitiga [NSVLi Kirjanduse ja Kirjastuste Peavalitsus] kooskõlastamata!" muheleb Sinisalu.

Kuna ta tollane abikaasa on pärit Salmest, Abhaasia eestlaste külast, asusid nad intsidendi järel perega sinna ning hakkasid maja ehitama. "Umbes septembri lõpus jõudis minuni telegramm, millega kamandati mind taas Moskvasse, Alžiiri ülikoolist otsitavat mind taga." Peapesu teinud ülemus end näole ei andnud, paberid vormistati kiiresti ära ning teine aasta Alžeerias võis alata. Kuigi pere jäi sel korral Salmesse, kompenseeris eemalolekut kuigivõrd kaheksa korda suurem palk kui kodumaal sarnase töö eest maksti.

Sinisalu hilisem elu kulges eelkõige Tallinnas - 1991. aastani oli ta TPI õppejõud. 1980. aastal lahutas ta oma abielu, kuid jäi siiski lähedalt seotuks Abhaasia ja sealsete eestlaste kogukonnaga: "Mul on Abhaasia kodakondsus ja kuigi oma maja ma valmis ei saanudki, olen ma siiski veetnud seal praktiliselt kõik oma suved ning pensionipõlves aina enam aega omakasupüüdlikult." Minu küsiva pilgu peale selgitab Ülo elutargalt, et kui sa oled üle 80 aasta vana, siis hakkad sa oma aega rohkem hindama ning pikendama elu just selle parimates perioodides: "Ma võtan vastu sügise Eestis ja lähen sinna sügisesse, võtan seejärel seal vastu kevade ning tulen Eesti kevadesse." 

Päris nii see siiski pole – sealset kogukonda ja sõpru on ta siiski alati täiesti omakasupüüdmatult aidanud ja ka juriidiliselt esindanud.

Monument tobedusele

Idee rajada dendroparki monument sündis kujutluspildina 1999. aastal, monument ise, tänaseks tegelikult vaid üks osa pool-looduslikust, inimlikkusele ning võimu ja vaimu suhetele pühendatud skulptuuripargist, valmis 2002. "Ma olen edevaks läinud, vanainimese asi," sõnab Ülo meie vestluse päris alguses minuga kohtumisega nõustumist kommenteerides mõtlikult.

21.12.2021. Tobeduse ausammas Võlumäel
21.12.2021. Tobeduse ausammas Võlumäel Foto: Kaido Veski / Ypsilon

Ometi kirjutab ta monumendi jalamile paigutatud infotahvlil, et näha selles pelgalt kuulsust ihkava vanamehe soovi ennast ajalukku jäädvustada, on vaid kõige lihtsam ja pealiskaudsem võimalus. Autori peamiseks taotluseks on hoopis tugev kriitika meie majanduspoliitikale, mis seadis algusest peale oma põhiväärtuste hulgas esikohale raha ning loomuliku ja normaalse elukeskkonna säilimise asemel püüu kiiresti rikkaks saada. Kõlab tuttavalt ka 20 aastat hiljem? Tasub märkida, et esialgse kavandi kohaselt pidi too münt toetuma maha raiutud arengupuu kännule. Esiküljel paiknevad vapilõvid on aga pimedad, keeletud ja kõrvutud ning vaatavad erinevates suundades.

Ülo jätkab toimetamist. Kuigi reisimiseks on aeg keeruline, naasis ta alles hiljuti rongide ja bussidega läbi Peterburi Abhaasiast. Ta uurib suure huviga erialakirjanduse abil inimaju toimimist ning kõikvõimalikku, mis seotud tajude ja psühholoogiaga. Jätkab samal ajal Võlumäe skulptuuripargi arendamist ning püüab oma mõttekäike kirja panna.

"Inimesel peab olema mingisugune meeldiv füüsiline tegevus ja piisavalt vaimset pingutust," arutleb ta ning lisab kerge nukrusega hääles: "Ma loodan siiralt, et ühel hetkel avastab kumbki mu pojapoegadest sellest kõigest midagi, mis tema jaoks oluline on."

Foto: Kaido Veski / Ypsilon
Märksõnad
Tagasi üles