LAIBAD PÕRANDAL ⟩ Vägivaldsemad jõulud üle aastate

Illustratsioon: Chris Curry / Unsplash / Ypsilon / montaaž
Olavi Ruitlane
, Toimetaja
Copy

Jõulud ja sellele järgnevad päevad olid politseinike ja päästjate jaoks tänavugi kibedaks tööperioodiks. Pole imestada, sel ajal on aasta pinged haripunktis, jõuluaja kohustuslikud väljaminekud sisendavad uude, algavasse aastasse materiaalset ebakindlust, tarbitud alkohol võimendab valitsevaid tundeid ning tihtipeale ei suuda eestlane sel ajal pere keskel tekkivaid konflikte suusõnaliselt ära lahendada ning muuhulgas lähevad sageli käiku käed.

Tihtipeale sõidetakse jõuludeks ja aastavahetuseks linnast ära. Inimestel on maakohad, suvilad, rahuaeg otsekui eeldaks ka rahulikumat keskkonda ning psühholoogid on seda seletanud nõnda, et vägivald põgeneb linnast, kuna inimesed otsivad alateadlikult iseendi eest pelgupaika.

Meie sõitsime perega maale. Alkoholi jätsime targu linna, kuna meil ei ole maal telefonilevi, et endile kriisiolukorras abi kutsuda. Tegelikult mina ei tarbi ka. Seega ainult toit ja kingid. Ka kuusepuu jätsime sel aastal pere ühisel otsusel jalalt maha võtmata. Panime puud oktoobrist saati kütmata ahju ja kuna toas oli läbilõikavalt külm, tegime iga-aastase traditsioonilise tiiru metsa ning viisime metsaelanikele süüa. Jänestele porgandeid, kapsast ja kaalikat, metssigadele kartulit. Naine koristas enne jõule kapid jääkidest, seega oli meil ka kitsekestele kotike läbisegi mitmeviljapudru, maisihelveste, tatra ja kruupidega.

Paaritunnine ring, laps lõbustas end noorte kuusekeste otsast endale lume pähe raputamisega, eks loopisime seda ka vaheldumisi üksteisele, sattus kõigile vastu nägemist ja krae vahele. Aga ei, tore, eelmised jõulud läksid pisut käest, seekord võtsime algusest peale täiesti teadlikult.

Metsast tagasi, maaliline lumine hoov, lumised kuused maja taga, lumine majakatus, korstnast püstloodis tõusev suits, külmataadi poolt punaseks värvitud põsed...

Istutasin sügisel kaks väikest õunapuud. Meil on neid palju, aga nad on vanad ega kanna enam ja on meil ainult puude mõttes. Lage hoov ei oleks ka kuidagi asjaks. Sumpasin läbi lume ja seisatasin esimese ees.

Rindu lõi valu. Õunapuukese peenikesed oksad olid tüve lähedalt ära murtud. Kõik oksad, viimseni, ainult tüvi oligi maa seest väljas. Tormasin teise istutatud puu juurde - sama lugu. Hõikasin naisele, see sumpas samuti vaatama, siis vangutas pead ning ütles: "Kitsed."

Silmade eest kiskus mustaks, kurat, ma viisin teile just mitmeviljahelbeid, ma sumpasin kaks tundi lumes, et teile jõuluõhtul headmeelt teha, aga te värdjad tulete ja sööte mu kaks väikest õunapuud okstest paljaks ja jätate need niimoodi keset õue surema. Need maksid 35 eurot tükk, selle eest saanuks mitukümmend pätsi leiba ja te arvutusoskuseta värdjad saite kamba peale 15 oksaraagu.

Röökisin vihast. Lubasin järgmine suvi puude asemel kitsi istutada. Et hangin jahipüssi ja istutan terve metsaserva neid täis, ainult sarved jätan maast välja hiirtele närida. Naine tuli ja rahustas maha. Et meil on jõulud, ja seekord võtame teadlikult. Nojah, eks võtamegi, mida sa lõppude lõpuks nende ajudeta värdjatega ikka teed...

Ropsisime jalad trepil lumest puhtaks ja astusime tuppa. Mõnus soe õhk lõi köögist vastu. Läksin viskasin uue sületäie puid ahju. Mingi kärbes oli arvanud talveunest üles ärgata ja pinises uimaselt laua peal, võtsin riiulist vana ajalehe ja lõin ta surnuks. Poetasin lapse kummikusse šokolaadi, noh jõuluõhtu, jõulumees jätab pakid ukse taha, selge see, aga üks viimane päkapikk võiks klutile ka midagi visata.

Seapraad ahjus, naine tapab ajalehega kärbseid, neid on seinte vahelt juurde ärganud. Pidin kärbsepiitsa ostma, läks meelest, ajalehega on kehv tappa. Siis tuli meelde, ostsin eelmisel aastal mitu pakki kärbselinte. Olin oma ettenägelikkusele tänulik, otsisin need sahtlist välja ja riputasin kõikide lühtrite külge. Esimesed paar-kolm kärbest kleepusid kohe liimi külge, vaatasin neid kahjurõõmsalt ja soovisin neile häid jõule.

Seapraad oli laual, naine kurnas köögis kartuleid. Mina panin iga lühtri külge veel ühe lindi. Eelmised oli algusest lõpuni kärbseid täis. Kui juba, siis juba. Kena kevadet teile! Andsin ajalehega ka, kuplite peal kõndivatele. Neid tundus kogu aeg juurde ärkavat. Halb oli see, et nad ei jäänud liimi külge kinni jäädes vait, vaid ligutasid, rähklesid ja sumisesid edasi, aeglasemalt, rasvasemalt ja võikamalt. Esimesena üles pandud kärbselint otsekui elas, see oleks tulnud välja vahetada, aga rohkem linte mul ei olnud.

Liha, kartul ja kastmeks kuum praerasv, hapukapsad, verivorstid. Piparmünditee. Piparmünditee on rahustav, rahuneda oli vaja, sest nüüd kukkusid need sumisevad liimist rasked värdjad ülevalt laest otse toidu sisse. Nende meelest tähendas soe tuba kevadet ja nad kõik olid võtnud nõuks tiibu sirutama tulla. Võtsin ajalehe ja peksin sellega jõuetult kuplit. Nüüd kukkus neid rohkem, hapukapsas tundus nüüd rosinatega olevat ja rasvanõus siplesid samuti mõned. Tundsin, kuidas süda kergelt pahaks läheb. Põrand oli surnud kärbestest must. Lagi oli elavatest mustem. 

Sõime vaikides. Laps oli rõõmus, teda ei paistnud miski häirivat. Vaatasin, kuidas ta moosisaia külge kleepunud kärbse alla neelas, ega öelnud midagi. Ei öelnud sedagi, et kummikus on šokolaad. Mul olnuks parem meel, kui ta rohkem kärbsed neelanuks...

"Lähme magama," ütles naine isutult ja tõukas taldriku endast eemale. Selles olid samuti kärbsed. Minu taldrik oli juba laua keskel. Kell oli seitse õhtul, aga oli selge, et seni kuni laetuled põlevad, nad nende ümber tiirutavad. Minu meelest oli neid seal tuhandeid ja minu meelest ei olnud see enam kärbsesumin, mis laest tuli, see tundus kõrvadele juba rohkem droonide atakina. Aga kärbsed jäävad pimedas vait, teadsin mina, sääsed on need tegelased, kes sind pimedas rahule ei jäta, aga kärbsed, need jäävad vait.

Ei jää. Kärbsed ei jää kunagi vait. Need lintide küljes ei jäänud ja pinisesid edasi. Terve öö. Teatud sagedusega kukkusid nad rasvase põntsatusega lauale ja pinisesid seal edasi, kukkusid põrandale ja pinisesid edasi, mõni suutis minu voodini lennata, nende liimistel tiibadel sai täpselt minu kohal jõud otsa ja nad kukkusid mulle pähe ja padjale, voodi kõrvale. Ma ei teadnud, kui raske ja vastik võib liimine kärbes olla.

Südaöö. Või rohkem kui südaöö. Naine ja laps magavad. Nohisevad. See oli naise idee maale tulla. Ja need teised värdjad laes sumisevad edasi. Ma ei saa abi kutsuda, me oleme kusagil sooservas, siin ei ole telefonilevi. Ja ma saaks tõenäoliset trahvi, kui ma kärbeste pärast pääste kohale helistaks. Ainus, mida ma teha saaks, oleks see kupatus põlema panna, kõik need sumisevad värdjad laes jääksid vait ja me oleme naabritest nii kaugel metsa sees, et need ei näeks tulekumagi.

Hommik. Laps ajab üles. Avan õudusega silmad, vaatan kella, vist paar tundi isegi magasin. Toas on vaikne, värdjad laes on vait jäänud. Nad on surnud või liigutamiseks liiga väsinud. Nagu minagi. Naine vaatab ja naeratab, mina keeran näo ära. Ma tunnen, et ta on kuidagi kõiges süüdi. Selles, et kitsed õunapuud ära sõid, et need kärbsed üles ärkasid ja selles ka, et ta öösel magada sai... Kuigi ei ole.

Tõusen, kuulatan uuesti, ei, mitte kedagi ei sumise toas. Kummaliselt helge tunne, naeratan naisele ning toon siis lapsele kummiku seest šokolaaditahvli. Näed, ikka üks päkapikk veel astus läbi, teesklen imestunut. Klutil kohe parem nägu, jah ega see lapsesuu polegi kärbeste jaoks mõeldud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles