INTERVJUU ABILINNAPEAGA Madle Lippus: Autostumine on inimestele peale sunnitud valik

21.01.2021, Tallinn. Madle Lippus planeeritava trammitee asukohas. Süda tänav, Tatari tänav. Foto: Tairo Lutter
Olavi Ruitlane
, Toimetaja
Copy

Tere, Madle! Mul on väga-väga hea meel, et sa oled praegu seal, kus sa oled, ja saad teha seda, mida sa südamest tahad. Sinu südame pärast ma ei muretse, see on sul õige koha peal. Tänan, et nõustusid mõtteid vahetama. Aga kuna sul tuleb nüüd ajakirjanike asjatundmatute ja kiuslike küsimustega harjuda, ei kavatse ka mina selles suhtes mingit üleliia teravat pliiatsit etendada.

Mu 5 aastane poeg ütles mõnda aega tagasi, et tegelikult pole kliima soojenemisel häda midagi, tegelikult talle meeldiks, kui siin varsti ahvid puude otsas ringi hüppama hakkaks. Ma arvan, et 50 protsenti eestlastest mõtleb nii. Mõttes, et ega meil siin liiga hulluks ei lähe. Teine pool mõtleb nagu sina, no ja natuke nagu mina, et midagi peaks nagu ette võtma. Sina tahad jalakäijale ja jalgratturile paremat linnaruumi, mina tahan linnaruumi, kus oleks mõnus, aga samas võimalik kiiresti oma asjad korda ajada. Kas sa oled nõus, et sisuliselt oleme kõik oma soovidega mu 5-aastase tasemel? Üks tahab kogu aeg midagi teise arvelt. Ja vastupidi?

Linnaruum on tõesti meie ühine vara ehk selle loomisel tuleb arvestada erinevate kasutajate vajadustega ning linnaruumi kasutajatel tuleb omakorda arvestada üksteisega. Aga see kindlasti ei tähenda seda, et ühtedega arvestamine peaks tulema teiste arvelt. Kuigi praegu on see nii juhtunud – suur osa Tallinna avalikust ruumist on mõeldud vaid autodele ja see tähendab, et teistel on kitsas. Aga olemasolevat ruumi targemalt korraldades saavad kõik seda hoopis vabamalt ja mitmekülgsemalt kasutada, ka liikumiseks. Lühemaid vahemaid on sageli mõistlikum läbida jala (kuni 1 km) või rattaga (kuni 4 km). Näiteks minu kaheksa-aastane laps käib iga päev rattaga koolis, nii saab ta sinna sama kiiresti kui autoga, aga lisaks on tal põnevam (sest iga päev avastab kooliteel ju uusi asju), füüsiline vorm on tal hea ja võhma jätkub (kellel poleks, kui iga päev vähemalt 6 km vändata) ning mina ei pea teda autoga kooli viima. Kui meil oleks turvalisemad ratta- ja kõnniteed, siis küllap oleks rohkem neid lapsi, kelle pärast autod hommikuti kooli ette ei vuraks. Ja nii jääks sõiduteel rohkem ruumi ka neile, kellel tõesti on vaja oma asju ajada linnas autoga.

Meil ei ole inimesi – kust see üleautostumine tuleb? Kusagilt on piir ees? Inimene ei saa korraga kahe auto roolis olla.

Selleks, et linnas oleks kõigile ruumi, peaks tuhande inimese kohta olema umbkaudu 350 autot. Tallinnas on see arv praegu ligikaudu 450 ning see number on tõusuteel. Põhjus, miks meil on nii palju autosid, on selles, et ajale jalgu jäänud ühistranspordi liinivõrk ei vasta enam inimeste tegelikele liikumisvajadustele, on aeglane ning liikumine jala ja rattaga on ebaturvaline. Nii on näiteks Lasnamäelt elupiirkonnast keeruline Ülemiste linnakusse tööle saada. Kalamajast TalTechi on küll ühistranspordi otseliin olemas, kuid see on kaks korda aeglasem, kui läbida sama marsruuti autoga jne. Seega ei ole autostumine inimestele praegu vaba, vaid pealesunnitud valik – vaba aeg on meie kõige väärtuslikum ressurss. Olukorra muutmiseks tuleb hakata prioritiseerima teisi liikumisviise – jala, ratta ja ühistranspordiga.

Aga ikkagi, meil ei ole inimesi. Sa oled öelnud, et tahad laiemaid kõnniteid ja jalakäijale paremat linna. Sõiduteedel on läbilaskvus. Miks kõnniteid läbilaskvuse järgi ei projekteerita? Kaks paksu üksteisest mööda mahuvad, on piisav?

Probleemiks on tõepoolest, et pole teada, kui palju on jalakäijaid (või rattureid, tõuksisõitjaid jne) – kuna süsteemsemalt loendatakse vaid autosid. Projekteeritakse kõnniteid ka ikka läbilaskvuse järgi, teoorias – ka nende standardsed laiused sõltuvad inimeste hulgast, kes seda konkreetset teelõiku läbivad. Näiteks ei tohiks kõnnitee vaba liikumisruum olla üldse kitsam kui 1,5 meetrit. Praktikas neid kokkulepitud reegleid pahatihti ei järgita – jalakäijate arvelt on miskipärast lihtsam kompromisse teha. Seda näeb tänavate projekteerimistingimustes tihti, et jalakäijate ja ratturite ruum lubatakse teha täpselt nii lai, kui sõiduteest üle jääb. 

Laiema kõnnitee näide on Soo tänav tallinnas. See tehti ühesuunaliseks, varustati superlaia kõnni- ja rattateega ning see lükkas probleemi ainult ühest kohast teise – endistele rahulikele kõrvaltänavatele. Kust sa probleemid võtad ja kuhu sa nad lükkad?

Sellega ma küll nõus ei ole – Soo tänava läbilaskvus selle muudatusega tegelikult oluliselt ei vähenenud, küll aga tõstis muudatus oluliselt selle tänava ruumilist kvaliteeti. Erinevalt näiteks samas kõrval asuvast Niine tänavast on Soo tänaval nüüd mugav ja turvaline ka jalgsi liikuda. Probleem Kalamajas on pigem Niine tänavaga, mis on paljude laste igapäevane koolitee, tänaval asub lasteaed ja veel mitmeid teisi asutusi, kuid kõnnitee on seal heal juhul meetri laiune. Põhjalikumalt on Niine tänava ja selle probleemidega tegelenud algatus Elav Tänav.

Autojuht peab juhilubade jaoks koolituse läbima, ratturid ja tõuksijuhid mitte mingisugust. Miks sa harimatuid inimesi haritutele eelistad?

See on pisut imelik küsimus, jala käimiseks ei väljastata ka ju luba, aga kas jala käimise peaks siis ära keelama? Paljudes koolides käsitletakse esimestes klassides põhjalikult turvalist osalemist liikluses nii jalakäija kui ratturina ja selle üle on mul väga hea meel – tähelepanelikkus, teadlikkus ning austus kaasliiklejate vastu on sõbraliku ja turvalise linnakeskkonna alus.

Meie täiskasvanutena peaksime andma eeskuju, et neid algklassides õpitud tõdesid hoitaks au sees ka vanuse kasvades – pahatihti näeb autosid parkimas kõnniteel või rattateel, jalakäijatele ei anta ülekäigurajal teed, jalakäijad ületavad tänavat punase tulega jne. Iga käitumine stiilis «ma ainult korra peatusin siin kõnniteel, mis sest et tegelikult ei tohi» annab halba eeskuju ning siis ei tasu ka imestada, et keegi teine samuti kokku lepitud reeglitest ei hooli.

Mõtlesin seda, et ratturid ja tõuksijuhid panevad endid sageli reaalsesse ohtu, et kas siis teadmatusest või vastutustundetusest. Koolide liiklusettevalmistuse osa mina ka kiidaks, kohati tundub, et lapsed on tänavail täiskasvanutele eeskujuks. Aga olgu, läheme edasi, tegelikult ma ei taha autot, autos veedetud aeg on elu igavaim, aga ma olen sunnitud seda omama. Mul on selle hooldamisest, kindlustamisest, hoidmisest, rehvide vahetamisest täiesti kõrini ja mulle meeldiks väga, kui ma ilma saaks. Kuidas sa mult vajaduse auto järele ära võtad?

Täiesti mõistan, autoomanikuna tean omast käest, kui tüütud kõik need rehvivahetused, kindlustused, ülevaatused jne on. Minu jaoks on autoga sõitmise juures isegi kõige tüütum parkimiskoha otsimine ja siis sealt tegelikku sihtpunkti jõudmine. See on ka põhjus, miks ma ise autoga linnas liikumist väldin. Jala, jalgratta või tõuksiga sõites on sellist igapäevast tüütust lihtsalt nii palju vähem.

Üldse ilma autota, nagu ka rongi, lennuki või laevata, ei kujuta ilmselt keegi meist elu ette ja pole vajagi. Aga kui sa praegu elu ilma isikliku autota ette ei kujuta, siis äkki tasuks alustada sellest, et katsetad ühel päeval nädalas, kas saad oma igapäevased liikumised siiski ilma autota teha? Pikemaid sõite saab vajadusel teha takso või rendiautoga, viimane on Bolt Drive'i tulekuga oluliselt mugavamaks muutunud, isegi maale (ja siis paari päeva pärast tagasi) saab sellega sõita.

Arvutasin. 3 päeva maal maksab mulle Bolt Drivega 118 eurot. Oma autoga läheks 28 eurot küttele, seega maksaks nädalavahetus maal mulle rendikaga 90 eurot. Peab auto aastakulud kokku lööma, võib-olla ongi pärast arvutamist linnas minu võrra rohkem ruumi. Kuigi linnas on ruumi küll. Näiteks kaubanduskeskuste all. Ja perearstikskuste all. Igasuguste keskuste all. Need panevadki inimesi sõitlema. Kas sa võiksid neid natuke planeerida? Buldooseriga. See oleks plaan, mille kõrval Sultsi kasinoosaare idee kahvatuks. Saaks ruumi, mida millegi heaga täita, jalgrattaparklate ja linlaste kapsamaadega näiteks. Kohe tekiks asumitesse käe-jala juures olev mõnus kaubandus ja teenindus. Mingi autovabaduse puiestee asemele, mis autod mujale probleeme tekitama suunab, teha kaubanduskeskustevaba puiestee. Mis kaubanduse inimeste juurde suunaks. Küsimus oli siis, et kas sul on plaanis nende keskusemonstrumitega midagi peale hakata?

Kaubanduskeskused ei ole selles mõttes avalik ruum, nende alune maa kuulub eraomanikele. Kuigi seda, kas seda kasutatakse äri, elamu, sotsiaal või mõnes muus funktsioonis, seda saab tõesti omavalitsus suunata. Seda siiski oluliselt vähemal määral kui neis riikides, kus kohalik omavalitsus on oluline maaomanik, nagu näiteks Helsinkis.

Tundub, et inimeste eelistused on muutumas – sellest annab märku kasvõi väikeste kodulähedaste toidupoodide arvu oluline kasv viimaste aastate jooksul. Ja kui tekib juurde rohkem mõnusat olemise ruumi, siis kasvab ka väikeäride ja kohvikute hulk, seda näitavad järjest erinevad uuringud, näiteks äsja Tamperes läbi viidud uuring, millest on kirjutanud ka Tallinna rattalinnapea, seega Tallinnas tulebki keskenduda eelkõige kvaliteetse tänavaruumi loomisele.

Mul on tsikkel ka. Suvel ma autoga peaaegu ei sõidagi. Tsikkel ei tossa ummikus, tekitab vähem rehvitolmu ja ei vea tühje kohti kaasas. Kas sa lubaksid tsiklid ja rollerid rattateele, kui seal parajasti rattureid ei ole, jalgratta kiirusel liikuma, et sedapidi saaks ummikus tossavatest autodest mööda ja nii ummikuid lühendada? 

Erinevat tüüpi liiklejatele omaette liikumisruumide loomise eesmärk on suurem turvalisus. Liiklejate oluline erinevus tuleb nende erinevatest kiirustest. See on ka põhjus, miks ei ole hea jalakäijaid ja rattureid panna ühte liikumisruumi – kui jalakäija liigub keskmiselt 5 km/h, siis ratturi keskmine kiirus on 16 km/h, mootorrattal jällegi midagi hoopis muud, eriti siis, kui ta on tüdinud ummikus passimisest ja tahab kiiresti edasi liikuda. Sellest lähtuvalt ei tundu mulle hea mõte lubada tsikleid rattateedele.

Ja viimane küsimus. Ma olen elupõline äärelinlane. Kas sa paneksid Tallinna kesklinna Tallinna keskele tagasi? Ülemiste järv on praegu kesklinnas. Niisamuti Reidi tee ja äärelinna seal ei ole või on siis Tallinna lahes, vee all?

Ma ei oska sellele küsimusele hästi vastata, sest ma ei saa sellest aru. (naerab) Aga kindlasti on oluline see, et kesklinn oleks kesklinlik ja terviklik, järgmisel aastal selle läbimõtlemisega tahamegi põhjalikumalt algust teha, muuhulgas sellega, et kuidas Ülemiste järv linnale avada.

Tagasi üles