Ma kasvasin üles perekonnas, kus auto oli tähtsal kohal. Linnast väljas elavas ja mitme lapse kantseldamisega tegelevas peres väga head muud varianti polegi. Auto oli iseenesestmõistetavus. Mida aeg edasi, seda enam hakkasin arvama, et mina ise küll autot ei taha. Rahaauk ainult. Kuniks elukaaslane seda lubade saamisel suruma hakkas.
Mul endal lube pole. Olen professionaalne kõrvalistuja, kelle peale aga kaardi lugemisel ei tasu loota. Sisemine kompass jätab soovida. Alguses ostsime vana ja odava auto. Tudengina rohkem vaja polnud, sest sõidud olid reeglina harvad ja lühikesed. Mõtlesime, et kasutame, kuni vähegi saab, ja siis müüme jälle maha. Remondile raha väga panna ei tahtnud. Mis sa ikka ühe jalaga hauas autot putitad. Ja siis hakkas pihta.
Elukaaslane kui mu isiklik sohver on ju see, kes peab sõitma. Ja kui tema ei tunne end autoroolis turvaliselt, siis me ei sõida ja autoost oli mõttetu. Seega tuli ikkagi remontida. Panime autole alla umbes sama summa, mis läks ostuks. Täitsa arvestatav. Aga auto sõitis. Teenis meid hästi ja kõik sõidud said tehtud.
Umbes viis kuud pärast ostu hakkas elukaaslasel uus jutt, uuema auto ostmise jutt. Panin vastu kuis jaksasin ja üritasin seda edasi lükata, kuid minugi vaim rauges. Seitsmendal kuul pärast esimese auto ostmist ostsime uue. Meie jaoks uue, üldises ajaarvamises kümneaastase. Mina lootsin, et see tähendab vähem remondikulusid. Tundus ju täitsa tip-top auto, kuigi tõsi, mina oskasin hinnata vaid välimust. Kuid ka elukaaslane kinnitas, et pisivigade parandamise järel võime õnnelikult päikeloojangusse sõita. Aga ei.
Tänaseks oleme seitsme kuu kasutamise järel kulutanud remondile vähemalt neljandiku auto maksumusest. Pluss kütus ja muud auto kehavedelikud. Rahakott vingub ning peamine jututeema kodus näib olevat auto ja tema tervis. Aga ma hakkan vaikselt mõistma autopedesid.