Avameelses intervjuus [sisesta siia mõni tabloid või naisteajakiri] räägib ausalt ja otse [sisesta siia mõni tuntud muusik või näitleja] oma raskest võitlusest teda vaevanud tervisemuredega, mida arstid ei osanudki kohe õigesti diagnoosida. Nõrgenenud immuunsüsteem, unehäired, depressioon, minestamised ja siseelundite põletikud – haigeks jäänud Eesti staarid on nende kõige all kannatanud. See intervjuude žanr näeb enamasti kõrgendatud aktiivsust enne jõulu- ja suvetuure. Hädalda, kurda ja Eesti rahvas tunneb sulle kaasa, sest me kõik oleme alati murest vaevatud.

Põline rahvatervise mure: töö hakkab pika peale tervisele. Eriti kui oled näiteks muusik, kelle keikad on viimastel öötundidel ja mis keerab unegraafiku totaalselt perse. Tööd ka palju, graafik on tihe ja erinevaid projekte on palju. Stressi kuhjub, pinget ei osata tervislikul moel maandada. Intervjuudes nimetatakse ennast perfektsionistideks, kes tahavad anda alati endast parima oma auditooriumile. Eks niimoodi töö hakkabki tervisele. Töönarkomaania is not a joke, Jim! Millions of families suffer every year.

Aga mis tihti jääb ausalt välja ütlemata – nii endale, arstidele ja avalikkusele – on harilik substannarkomaania ja alkoholism. Mitte, et selles miskit valesti või halba oleks. Me ei tulnud siia selleks, et inimeste tarbimisharjumusi hukka mõista. Lõppematud peod ja äftekad on osa staaride ihaldatud hedonistlikust elustiilist: asi hakkab pihta kolmapäeviti, kui toimuvad nädala esimesed peod ja üritused, kus tuleb olla ja teha, sest siin kandis ei networki mitte keegi kainelt.

Reede õhtu on see aeg, mil tuleb kõvem hoog sisse. Speed ja kokaiin – mida mõlemat tihti pakutakse niisama, sest sa oled vapper ja ilus – hoiavad pühapäeva varahommikuni jalul, kuniks on aeg hakata savu ja Xanaxiga maha tulema. Seda vaid selleks, et teisipäeval, kui lõug ei ole enam valus, kotid silmade alt kadunud ning kehas magneesiumi- ja veetasemed normis, anda Kroonikale eksklusiivne intervjuu sellest, kuidas töö hakkas tervisele ning kuidas laktoosist ja gluteenist loobumine ei teinud olukorda paremaks.

Teavad need, kes teavad ja neid pole vähe, sest igasugused drug fueled benderid Noblessneri ja Vanalinna vahelisel alal on siiski sotsiaalsed kokkusaamised. Tuginedes võrdlusmomendile iseendaga on teistel narkaritel ja alkohoolikutel kerge hinnata, kui raskelt keegi istub pudeli või soonkinnitusega kilekoti otsas. Ja no nende otsas istutakse ropult meeldival kombel.

Aga kui lõpuks hakkab hästi minema – see tähendab, et vanad harjumused jäetakse maha ja võõrutusravi raames läbitakse edukalt Ironmani triatlon – siis tuleb ka mänedžeri soovitusel see avalikuks tõmmata elulooraamatu vahendusel, soovitavalt muidugi enne jõuluaega, aga tuleb ajastada nii, et jõuaks ka Hommik Anuga saatesse sellest rääkima.

Kommentaarid
Copy