SOTSIAALNE SUGU ⟩ Linda-Mari Väli: Kas sotsiaalmeedia sünnitab uut sugu?

Loomade maailma vaadates näeb inimene ema- ja isakandidaate, kes käituvad oma bioloogiliste paljunemisfunktsioonide tõttu veidi erineval moel ja paistavad ka erinevad välja. Samal ajal jääb mõistatuseks, kuivõrd muud loomad oma sugu sümboolse rollina teadvustavad ja kuivõrd on soorolliline käitumine tingitud lihtsalt paljunemismehhaanika erinevatest bioloogilistest funktsioonidest, loe lähemalt artiklist "Kas huntidel on inimestest vähem sugu?".

Me ei tunne kuigi hästi teiste loomade keeli ja muid kommunikatsioonivahendeid, küll aga võime julgelt väita, et inimese häälikuline keel on üheks meie soolise identiteedi konstrueerimise ja tajumise vahendiks. Kuni puudub sõna "mehe" ja "naise" eristamiseks, seni tajutakse oma bioloogilisest kehast ja selle funktsioonidest tingitud eksistentsi vahetu kogemusena. Sõna avastamisega hakatakse teadaolevat kogemust sümbolisse koondama, nii et see saab justkui determineeritud eksistentsi avatariks. Sellisel juhul ei taju inimene oma soolist identiteeti enam vaid vahetu kogemuse, aga ka kollektiivset kogemust refereeriva sümboolse rollina. Iseendaks olemise kõrval hakkame olema ka naised või mehed, emad või isad, abikaasad, pereliikmed, riigialamad ja nõnda edasi.

Keel justkui valetab meile, andes mõista, et kui me ei täida ühises sümboolses ruumis eksisteerivaid ideaalsusi "meeste" või "naistena", siis veame alt ootusi, mida meie bioloogiast tingitud sooline eksistents meilt eeldavat. Isiklikud tunded ja igatsused on kollektiivselt tajutavatest rollimudelitest märksa eripärasemad, minnes tihtipeale vastuollu ühiskondlike ehk nn keeleliste ootustega meie eneseväljenduse ja langetatud valikute osas. Me ei taha seada "mehe" või "naise" rolli "iseendaks" olemise ette, nii et keele kujustatud sümboolsed rollid hakkaksid meie vahetute kogemuste ja tajude üle domineerima.

Ometi muutub üha keerulisemaks piiride tõmbamine selles osas, kuivõrd on soorollide puhul tegemist kehast lähtuvate tunnete ja elu edasi kandmise universaalse ihaga, kuivõrd aga sotsiaalsete konstruktsioonidega, mida tingib ühiskonna militaarselt hierarhiline struktuur ja soorollide osa selles

süsteemis. Ühes vastuseisuga iganenud võimumudelitele muutuvad ikka aktuaalsemaks ka küsimused ühiskonna poolt paika pandud soorollide vägivaldsusest, sünnitades uusi nägemusi sellest, mis on sugu ning kuidas meie sooline identiteet võiks väljenduda.

Sotsiaalse soo avastamine

Kuigi kaasajal on soodebati üks häälekamaid osapooli eelkõige internetis üles kasvanud ingliskeelsete noorte põlvkond, siis liigub USA-st sündinud ärkamisliikumise kauge sabaotsana kaasa ka ingliskeelsetest keskustest kaugemale jääv maailm, sealhulgas Eesti. Muu hulgas näeme katseid "soolisuse" kui mõiste juurutamises, kuigi meie keeles pole sellist sõna ega kontseptsiooni varasemalt kasutatud.

Eelmise kümnendi keskpaigas valminud "Soolõime käsiraamatust" (2014, võrdõigusvoliniku kantselei, Tallinn), mis kannab alapealkirja "Kuidas võtta arvesse soolist aspekti arengukavades, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmides ning projektides", võime juurutatava diskursuse põhimõistetest lugeda järgnevat: "Eesti keeles on kasutusel sõnad "bioloogiline sugu" ja "sotsiaalne sugu". Bioloogiline sugu määratletakse lähtuvalt inimese anatoomiast, füsioloogiast ja geneetikast. Sotsiaalne sugu tähistab konkreetses aegruumis sotsiaalkultuuriliste protsesside käigus nais- ja meessoole omistatavaid omadusi ja soorolle, mis näevad naistele ja meestele ette erinevaid käitumisviise. Tegu on seega kultuurinormidega, mis kirjutavad ette, milline peab naine või mees olema ning mis on tema roll. Soolisustatud ehk soopõhiselt määratletud nn naiselik ja mehelik käitumine ning hoiakud on õpitavad ning ajas ja kultuuriruumis muutuvad ja muudetavad." (lk 7)

Käsiraamatu eesmärk on abistada poliitikakujundajaid soolise võrdsuse kui läbiva põhimõtte lõimimisel valdkonna arengukavade ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmide-projektide koostamise, rakendamise, seire ja hindamise protsessi. Foto: Kompetentsikeskus

Tähelepanelikult lugedes näeme, et antud juhul juurutatakse poliitilist diskursust copy paste meetodil, tõlkides ingliskeelsed sõnad "sex" (sugu) ja "gender" (nn soolisus või sooline identiteet) eestikeelseteks sõnaühenditeks "bioloogiline sugu" ja "sotsiaalne sugu" ning nimetades neid seejärel "eesti keeles kasutusel olevateks sõnadeks". Selline esitlusviis paljastab, et kaasaegne sooline diskursus on rajatud suuresti ümber ingliskeelsete konstruktsioonide (sex/gender, samuti soopõhine asesõnadesüsteem he/she/they), mis soome-ugri keelesüsteemis, sealhulgas eesti keeles puuduvad ning on vaja seetõttu nö järelleiutada.

Veel 20nda sajandi esimesel poolel ei kasutatud ka ingliskeelses maailmas terminit "gender" kuigivõrd. 1955ndal aastal tutvustas seksuoloog John Money koos oma kolleegidega terminoloogilist erisust bioloogilise soo (sex) ja soolisuse (gender) kui sotsiaalse rolli vahel. 70ndatel adapteerisid feministlikud koolkonnad termini "gender" kui viisi eristada sotsiaalselt konstrueeritud kujutlusi "mehelikkusest" ja "naiselikkusest" bioloogiliselt tingitud suguliste aspektide kõrval.

80ndatel ja 90ndatel hakati sõna "gender" üha enam sugu käsitlevast "sex"-ist eristama. Sooliste uuringute suurt esiletõusu eelmise sajand lõpus seotakse ka Derrida jt poststrukturalistide juurutatava dekonstruktsiooniteooria populariseerumisega globaalsel mõttemaastikul. Sotsiaalse ja bioloogilise soo eristamisel toimub ilmselge dekonstrueerimisprotsess, mille käigus me üritame paremini aru saada, mida mingid sõnad tähenduseosadeks lahti võetuna endas kannavad ja kuidas sellised sotsiaalsed ning keelelised konstruktsioonid meie mõtlemist mõjutavad.

Soodiskursuse politiseerumine

Idee soolise identiteedi "fluidsusest" ja selle diskursuse peavoolustumine on aset leidnud eelkõige 21. sajandil ning ennekõike viimase aastakümne jooksul. Ehkki transsoolisus on inimkonnas vana nähtus ning eksisteerib kristlikust ja läänelikust mõjuväljast eemale jäävatel aladel, näiteks Indias ja Indoneesias siiani ühiskonda integreeritud praktikana, siis kaasaegne läänelik sooideoloogia paistab tegelevat pigem indiviidi eneseväljendusega, kui teistsuguse sooidentiteedi ühiskonda integreerimisega. Sooliste identiteetide nimekirja on lisaks "mehele", "naisele", "mõlemasoolisele" ja "transsoolisele" kiiresti lisandunud suur hulk uusi mõisteid, mille meelde jätmiseks peab uut diskursust mittetundev inimene võtma endale eraldi kursuse.

Näiteks "agender" on inimene, kes ei samastu ühegi sooga, "bigender" jällegi see, kes tunneb end kord ühe, kord teise, kord mõlema soo esindaja. "Polygender" samastab end kõikide võimalike sooidentiteetidega, "demigender" jälle ühes osas kindla sooga, suuremas osas aga mitte ainsagi neist. Jnejnejne. Meie isiklikku identiteeti kätkenud küsimus on muutunud poliitiliseks ideoloogiaks, mille mittetunnistajana võid (vähemalt USA-s) külge saada "musta lamba" märgi ja nn tühistamiskampaania, mille eesmärgiks on jätta sind ilma töö ja arutlemisvõimaluseta.

Seda ideoloogiat ei vea eest mitte niivõrd väiksearvulised transsoolised inimesed, kes soovivad sotsiaalset ja/või füüsilist sugu vahetada, kuna ei tunne isiklikku samasust oma sünnipärase sooga, vaid noorema generatsiooni ingliskeelsed internetikasutajad ja lisaks neile ka artistlikud isiksused, kelle suhe oma identiteediga on juba loomupäraselt eksperimenteeriv ja provokatiivne. Transsoolistest kõneisikud, näiteks Blaire White, Buck Angel, Marcus Dib jt, kes uue sooideoloogiaga sajaprotsendiliselt ei nõustu, saavad endale külge nimed nagu "transfoob" ja kaela tühistamiskampaaniad, ehkki nad peaksid olema osa sellest ringkonnast, keda justkui kaitsta soovitakse (loe lähemalt artiklist "Kas "Chapelle'i juhtum" tühistab tühistamise?".

Ulatuslik vastuseis uute sooidentiteetide diskursusele on selle sünnimaal Ameerikas tekkinud eelkõige sellest, et sooideoloogiaga käivad kaasas keerukad ning mõnikord isegi vastuvõetamatud nõudmised ühiskonnale. Raske on aktsepteerida ettekirjutusi selles osas, missuguste asesõnadega tuleb inimest kõnetada (inglise ja indo-euroopa keeltes on vastavalt subjekti soole erinev asesõna "tema" kohta) sõltumata sellest, missugusena ta teistele paistab. Veelgi keerukamaks muutub asi siis, kui nõutakse õigust lastele nende soovil hormonaalseid puberteediblokaatoreid välja kirjutada või leitakse, et seksuaalsuhete loomisel peab inimene lähtuma sellest, missuguse soona potentsiaalne partner end identifitseerib, ega lase end eksitada sellest, missugused on teise bioloogilised sugutunnused.

Uue sooidentiteedi üheks peamiseks teesiks näib olevat nõudmine, et ühiskond kohtleks inimest sellena, kellena ta end (parajasti) tunneb, aga mitte sellena, kellena ta võibolla välja paistab. Kuna see, kuidas keegi end ise näeb, ei pruugi langeda kokku sellega, kuidas teised teda tajuvad, siis nõuab see ümbritsevatelt suurt ettevaatlikkust ja teadlikkust selles osas, kuidas teisi inimesi kõnetada ja nendega käituda. Kuigi üksteise viisakas ja võrdne kohtlemine on terve ühiskonna alusväärtuseks, siis tekib ometi küsimus, kas saab kedagi süüdistada ebaviisakuses ja eksimuses lihtsalt seepärast, et ta ei tunne või ei tunnusta mingeid uusi ideid. Kui selline suhtumine muutub normiks, siis käib sellega kaasas vaba eneseväljenduse oluline piiramine, kusjuures inimesed püüavad hoiduda eksimast reeglite vastu, millest nad ei pruugi lõpuni aru saadagi ja mille kohta nad ei julge ka midagi küsida, sest juba teatavate küsimuste esitamist võidakse võtta solvanguna.

Sotsiaalmeedia mõju identiteedile

Ameerika tehnoteadlane ja üks virtuaalreaalsuse loojatest Jaron Lanier on võrrelnud keele leiutamist virtuaalreaalsuse avastamisega. "Koos keelega tulid uued seiklused, sügavused, tähendused, uued võimalused üksteisega seostumiseks ja ümbruses orienteerumiseks, fantaseerimiseks, laste kasvatamiseks," ütleb Lanier. "Ka virtuaalreaalsuse puhul on meil tegemist uue nähtusega, mis paistab ühest küljest nagu vestlus, aga teisest küljest nagu ärkveloleku seisundis teadliku une nägemine. Me [arvutitehnoloogia pioneerid] kutsusime virtuaalreaalsust [selle kontseptsiooni tekkimise ajal 80ndatel] post-sümbolistlikuks kommunikatsiooniks, kuna see edastab infot vahetute kogemustena selle asemel, et luua sümboleid, millega me vahetutele kogemustele osutame."

Nagu eelnevalt osutatud sai, siis võib meile tuttavate soorollide kujunemist ja kohta ühiskonnas seostada suurel määral just keelesüsteemi arenemisega ja selles opereerimisega. Eelmise kümnendi käigus, sotsiaalmeedia mõjuvõimu kasvuga samaaegselt peavoolustunud arutelud bioloogilisest soost lahutatud soolise identiteedi ja selle "fluidsuse" teemadel näivad aga viitavat sellele, kuidas virtuaalreaalsuses opereerimine muudab meie suhet oma keha ja isikliku identiteediga. Kuna viimane lähtub tugevasti keelest, siis tekitab see teatava konflikti keeleliste ootuste ja virtuaalreaalsuse võimaluste vahel.

Tarkvaraarendaja John Luxford on jutustanud, kuidas ta end juba lapsest saadik multifilmitegelasega samastab. See füüsiline reaalsus, mis talle peeglist vastu vaatab, on talle alati paistnud kuidagi võõras – see pole see, kellena ta end oma peas näeb. "Kõik muutus aastal 2013, kui hakkasin tööle virtuaalreaalsuse arendajana ning sain endale "peakomplekti" (headset), millega virtuaalreaalsusesse minna," räägib Luxford. "Kogesin esimest korda nähtust nimega telepresence, nähes ja kuuldes teist isikut ühiselt jagatud virtuaalses ruumis. Alguses oli tegemist vaid hõljuva peaga, aga ma ei suutnud ära imestada, kui väljendusrikas on üksainus hõljuv peanupp. Seejärel kogesin iseennast oma digitaalse avatarina, heites pilgu virtuaalsesse peeglisse. Jõllitasin sinna vähemalt tund aega järjest. Mõtlesin muudkui sellele, kuidas me valime erinevaid viise enda portreteerimiseks – ja kuidas me ei saa sellegipoolest paika panna seda, mil viisil teised meid näevad. Mõtlesin, kuidas uus tehnoloogia saab teha iseenda portreteerimisest täiesti uudsel viisil vaba valiku ja taipasin esimest korda, kuidas viimased arengud virtuaalses ja augmenteeritud reaalsuses annavad võimaluse näidata end teistele sellena, kellena ma end iseenda sees kogu aeg tundnud olin."

Fluiidse identiteediga avatarid

Ehkki sotsiaalmeedia ei anna (veel) võimalust ühises internetiruumis jagatud sündmusi vahetult kogeda, siis on see oma põhimõttelt samaväärne Luxfordi kirjeldatud virtuaalkogemusega. Inimene suhtleb teistega läbi oma avatari ehk digitaalse representatsiooni. Need, kellega virtuaalses ruumis kohtume, näevad meid eeskätt läbi videote, piltide ja selgituste, millega oma avatari esitleme. Seetõttu on ka üsna loomulik, et sotsiaalmeedia maatriksis viibides hakkame üha enam samastuma oma avatariga, sest see on otsene võti enda isikupärastamiseks ja teistega kommunikeerimiseks. Ühtlasi annab meie digitaalne representatsioon võimaluse olla täpselt selline, nagu me end vaimusilmas näeme. Vajadusel saame vahetada isegi sugu ja nahavärvi – vastavalt sellele, "kellena" me end parajasti näeme –, kusjuures internetis on sellised toimingud lihtsamad kui füüsilises maailmas riiete vahetamine ja duši alla minek.

Kuna ajuti on vaja digitaalsete representatsioonide virtuaalreaalsusest füüsilisse eksistentsi "tagasi tulla", siis võib keha raskus ja näiline staatilisus senisest veelgi enam rõhuma hakata. Praegustel aegadel saame end läbi Instagrami või TikToki portreteerides kerge vaevaga oma välimust "parandada", omandades niimoodi täiusliku näonaha, kehakuju, silmad või suu. Me saame kasutada koguni uusi tehisintellekti-tehnoloogiatel põhinevaid filtreid, millega võime lisada endile kassi kõrvad, animeeritud piirjooned vms. Nii näevad ülejäänud virtuaalreaalsuse kasutajad meid just sellena, kellena me end parajasti näidata tahame. Paraku ei ole sellised "funktsioonid" füüsilises reaalsuses (veel) rakendatavad. Digitaalsete representatsioonide maailmast väljudes võime tunda, et meie füüsiline eksistents varjutab oma ainelise raskusega selle autoportree, mida me oma peas näeme ja kellena end teistele näidata soovime.

Luxford leiab, et mida rohkem ta inimestega virtuaalreaalsuse suhtleb, seda enam tajuvad teisedki meest tema avatarina, kusjuures seeläbi samastab ta end ka ise ikka rohkem oma digitaalse representatsiooniga. Tulevikutehnoloogiatest fantaseerides ennustab mees koguni, et võib tulla aeg, kus meil on vaja teise nõusolekut selleks, et tohiksime teda vaadata. Nähes, kuidas ingliskeelsed noored, kes on enamasti kasvanud üles keset sotsiaalmeediat ja teistega ühises virtuaalruumis mängitavaid arvutimänge, mõtlevad välja uusi, isikupärastatud asesõnu, mille kasutamine pannakse ümbritsevatele kohustuseks, siis näeme seal selgeid paralleele Luxfordi tehtud ennustusega.

Kui Lanier rääkis, kuidas virtuaalreaalsus on post-sümbolistlik kommunikatsioon, siis saaksime edasi küsida, et kas pidevalt sellises meediumis viibides tekib meil ka post-sümbolistlik identiteet. Nägemus iseendast, keda ei esitleta ülejäänud maailmale mitte läbi kehadest ja keelest tingitud eksistentsi, vaid läbi isikupärastatud kujutise, mis üritab tühistada keele mõjuvõimu ning luua võimalused iseenda portreteerimiseks oma bioloogiliselt determineeritud eksistentsi v ä l i s e l t.

Ehkki soolise fluidsuse teooriad on kahtlemata pädevad selles osas, et inimeste sooline karakteristika ja identiteet ongi varieeruv ning paljuski ka sotsiaalselt kujustatud, siis tekib ikkagi küsimus, kas selle idee püsitamise viis ja iseloom viimasel kümnendil ei avalda ka sotsiaalmeedias üles kasvanud põlvkonna häireid reaalsusega kohanemisel ja nende identiteedi ähmastumist virtuaalreaalsuse avatarides. Lõpuks on interneti ja selle võimaluste igapäevaellu integreerimisega tegemist ka suure inimkatsega, mille mõjud end aja jooksul avaldavad. See, kuidas me erinevaid teooriaid, sealhulgas soolise identiteedi dekonstrueerimist ühiskonnas rakendame, kujundab suuresti ka selle, kuidas üldsus neid ideid lõppkokkuvõttes tunnetab ja vastu võtab.

Kahtlemata tooks ühiskonnale teadlikkust ja ilu, kui inimene suudaks vaadata iseendasse ja ülejäänud maailma sotsiaalsete ning koguni bioloogiliste rollide üleselt. Paraku saab seda teha vaid reaalsust teadvustades ja oma identiteediga sõbraks saades. Kui me samastame end oma digitaalse representatsiooniga ning hakkame selle järgi ühiskonda ümber korraldama, siis kaugeneme minateadvusest, mis üritab füüsilise reaalsusega kohaneda, ja rajame oma identiteeti hämaratele tagatubadele, kus me miskipärast reaalsusega konfliktis oleme. Ehkki siinkirjutaja ei taha selle väitega panna "diagnoosi" kogu sooliste uuringute diskursusele, maksab siiski küsida, kas osa ärkamisliikumise aktivistide nägemustest ja nõudmistest pole tingitud mitte niivõrd identiteedi vaba väljendamise vajadusest, vaid sotsiaalmeedia ja virtuaalreaalsuse kõrvalmõjudest sellele.