Ma pole mingi välispoliitika- ega majandusekspert, kaugel sellest, aga mulle, tavalisele inimesele, tundub see kuidagi nii: kõigepealt laseme rohepeadel Euroopas portsu tuumajaamasid kinni panna, siis ootame oma propelleritega tuulist ilma, et endile elektrit teha. Siis ootame päikselist, et päikesepaneelidest midagi välja pigistada. Siis laseme rohepeadel Nordstream 2 gaasijuhtme käikulaskmise peale protesteerida, mille peale Gazprom oma torude kallal vastu sügist «hooldetöid» alustab ning Euroopas maagaasi defitsiidi tekitab. Mis omakorda elektrihinnad lakke virutab. Mille peale omakorda Kasahstan lõhkuma hakkab ja mille peale Putin oma «rahuvalvajad» sinna sisse saadab. Mille peale ilmub järjekordne uudis, et elektri hind võib veel kallineda, kuna Kasahstan on paraku üks maailma suurimaid uraanikaevandajaid. See uraan liigub nüüd samuti tõenäoliselt Putini kontrolli alla?

Putin ei tee enam nägu ka, nagu ta Euroopast või Ameerikast midagi peaks. Miks peakski, Lääs on lödi. Pealegi silmakirjalik lödi. Kogu maailm teab, et Hiina kasutab uiguuri koonduslaagreid endi varuosaladudena, aga majandushuvid ei luba sekkuda. Keegi ei kobise Tiibeti kohta, sel on majanduslikud tagajärjed. Kedagi ei koti enam Krimm, kedagi ei koti separatistide poolt alla tulistatud reisilennuk, kedagi ei koti Donetsk. Venelastele on lubatud, et kui nad ka Ukrainas «laienevad», siis NATO poolt vastusamme ei järgne. See, mis Läänt päriselt kotib, on ainult elektri ja gaasi hinnad. Kuidas saaks Putin sellisest lödist pidada? Isegi ta retoorika on muutunud üheseks. Nägude tegemise aeg on läbi, kuna pole enam kellelegi teha.

Euroopa närib küüsi ja küsib endalt, kaugele Putin läheb. Kuigi vastus on teada – lõpuni või niikaugele, kui tal lastakse minna. Lääne tegevusetus on vaikiv heakskiit, mis lõpeb varem või hiljem pauguga. Pigem varem. Putin laseb mõnel oma vasallil kusagil otsa lahti teha ja kui segadus vaibub, on uus reaalsus see, et Putini rahuvalvajad on Kiievis ja Xi omad Taipeis.

Siis järgnevad taas sanktsioonid. Mis sest, et nendega ei saa isegi tagumikku pühkida. Ja siis käib järgmine pauk ja ülejärgmine ja lisatakse järgmised sanktsioonid. Muud ei saa Venemaale kehtestada, muidu Gazpromi torudehooldus ei lõppegi.

Putin tunnustab ainult mõistust ja jõudu. Lääs ei kehasta neist kumbagi, mistõttu pole Läänel Ida vastu pikemas perspektiivis võimalustki.

Mida Putin mõistaks ja respektiks, oleks NATO baasid Ukrainas ja Ukraina kohene liikmelisus. Aga seda ei tule, NATO-l pole mune. Ainus, mida Lääs suudaks Venemaale teha, on see, et ei luba Kirkorovit Eurovisioonile, ja selle elab Putin üle.

Putinit paneks mõtlema see, kui Euroopa ja USA kaotaks Venemaast energia- ja toorainesõltuvuse. Nüüd on see muidugi jälle veidi raskem, Venemaa sai endale just Valgevene ja nüüd ka Kasahstani, kus toodetakse 40 protsenti maailma uraanist. Aga aasta pärast on see veel raskem. Ja viie pärast palju raskem ja kahekümne aasta pärast võib-olla et võimatu. Lääs kaob tasapisi pildilt ja siis ühel päeval võib-olla tõuseb Kadõrov toolilt, laiutab käsi ja ütleb ajaloolised sõnad: «Millest te räägite, meil Euroopas ei ole pedesid!»

Putin paneb praegu ilmselgelt Nõukogude Liitu kokku. Siis, kui see on valmis, oleks külma sõjaga lootusetult hilja alustada.