T, 27.09.2022
MAGALATUUR VÄIKE-ÕISMÄEL VOL.6 ⟩ Integratsioon rusikatega: 2000ndate kaklused eestlaste ja venelaste vahel
Politsei hoidis ära eesti-vene lastesõja Foto: Õhtulehe arhiiv
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban-antropoloog
Integratsioon rusikatega: 2000ndate kaklused eestlaste ja venelaste vahel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Jalutan Ernestiga Õikal, teen talle magalatuuri. «Näe, siin on mu kool ja seal on vene kool,» sõnan ma möödaminnes ja hakkan millestki muust rääkima. Ernest on välismaalane, USAst, ja ta peatab mu jutuvada küsimusega: «Kuule, kas su meelest ei ole see segregatsioon veidike imelik? Et nagu apartheid või nii? Kus te omavahel suhtlesite?» Hakkan naerma ja viipan koolide vahel asuva staadioni poole: «Siin toimus integratsioon, rusikatega.»

Seekordsel magalatuuril keskendun ma ühele sündmusele 2001. aasta septembris. Too leinakuu oli traagiline mitmetel põhjustel: New Yorgis lendasid kaks lennukit tornidesse, tagajärgi tunneb Lähis-Ida veel tänapäevalgi; sellele eelnes kurikuulus ÜRO rassismikonverents, mis oli suht eepiline feil ja ei toonud põhimõtteliselt ühtki tulemust; Eestis levis massihüsteeria, sest satanistid tahtsid oma kogudust ametlikult registreerida; politseinikud peksid Striidiks kutsutud punkari surnuks; Rocca al Mare parklas toimusid streetrace’id ilma avaliku ürituse loata; Pärnus toimus Jonestown estojuice marinaadis, kui 68 inimest suri metanooli joomise tõttu; ning nagu sellest veel vähe oleks, sai Arnold Rüütel EV presidendiks.

Aga mitte vähemtähtsam oli ka see, mis toimus esialgu Õismäel ja valgus seejärel teistesse rajoonidesse ning isegi linnadesse – mingil põhjusel läksid eesti ja vene rahvusest noored omavahel tülli ning linna peal hakkasid levima kuuldused tagaajamistest, kaklustest ja peksmistest.

Kuulujutud

Kuigi kaklused ja jamad on toimunud juba septembri keskpaigast, saab laiem üldsus teada sellest 1. oktoobril, kui Õhtulehe esikaanel ilutseb pilt politseiautost pealkirjaga «NOORTEKAMBAD ON SÕJAS – Politsei hoidis jõuga ära eesti ja vene noorte löömingu Tallinnas» (ajalehe sees on pealkirjaks «Politsei hoidis ära eesti-vene lastesõja»).

Foto: Õhtulehe arhiiv

29. septembri õhtul pidi Järveotsa staadionil toimuma suuremat sorti стрелка – lisaks kohale ilmunud eestlastele ja venelastele, kaklejatele ja pealtvaatajatele, tuleb kohale ka politsei erinevates kaalukategooriates kuni KAPOni välja. Kinni võetakse mõttetud тупойd, kes ronivad juua täis peaga mentide ette ja arvavad, et eesti-vene rahvuskohtumine saab toimuma isegi korrakaitse silme all. Küsimusele, miks kakeldakse, ei tea vastust enamus kohale tulnutest:

«Noorte sõnul ei mäleta enam keegi, millest tüli täpselt alguse sai.»

«Salapärane Kadi ja tema kaks poissi on juba vana lugu ja võis põhjustada vaid esimese väikse kakluse,» arvavad eestlased. Sama meelt on ka osa vene noori – põhjust, millest suur vastasseis alguse on saanud, ei osata nimetada.

«Lugu keerati nii, et ei olnud poiss ja tüdruk, vaid venelane ja eestlane,» arvab üks Õismäe ühisgümnaasiumi vene poiss, kes tuli koos sõbraga vaatama, kas kisma tuleb või ei.

Venelastest paljud nimetavad põhjuseks hoopiski mingeid skinheade, kellega on probleeme olnud:

«Tema sõnul läheb andmiseks peamiselt eesti skinhead´ide ja nende toetajatega. «Teiste eestlaste vastu pole meil midagi, mul endalgi on eestlastest sõpru. Aga kui nad skinne toetavad, siis on ka nemad süüdi ja saavad oma palga,» kinnitas Aleksei.»

Foto: Õhtulehe arhiiv

Rahvuskonfliktist on juba 27. septembril meediasse teavet lekkinud, kui Õhtulehe juhtkirja pealkirjaks on õõva tekitav «Verine Õismäe», aga sellest peegeldub sügavat teadmatusest – kes kaklevad, miks kaklevad, kas kaklevad ja kuidas peaks neid kaklusi peatama? Kohtuvad koolide direktorid, linnaosavanem, isegi Katrin Saks tuuakse ÜRO rassismikonverentsilt tagasi nendega kõnelema – see on nüüd nali, ta oli juba varem tagasi, aga huvitava ära sõnumisena on konverentsi pressiteates (1. september 2001) tema poolt järgnev lause: «In Estonia there is enough tolerance to avoid inter-ethnic conflicts, yet there could be more tolerance to shape a society functioning on the basis of effective cooperation.» Mis sai, mis sai…

Päev peale Õhtulehe artiklit lendavad Päevalehe püstolreporterid Õikale ning algab urbanfolkloori kogumine, kohalike noorte käest saadakse viis erinevat teooriat, millest kogu jama alguse sai:

Esimese variandi puhul pannakse eestlastele süüks vastik ja vabandamatu naisepeks: ««Räägitakse, et see kõik on ühe tüdruku pärast, ühe vene tüdruku, kes sai peksa ja pärast taheti tema eest kätte maksa,» seletab Svetlana Baranova (13).» Lisaks mainitakse politsei poolt kinnipidamist, selle juurde tuleme tagasi hiljem: «Tema oskab ka kirjeldada kuidas politsei osa rahvast kõhuli maha pani ja kumminuia kasutas. «Siis tulid piirivalvurid ka,» lisavad tüdrukud.»

Teine variant räägib armukolmnurgast: «Anastassia lisab, et ta on kuulnud lugu eesti tüdrukust, kes läks oma eestlasest poisiga tülli ja siis otsustas venelasega käima hakata. «Eesti poiss muutus armukadedaks ning andis vene poisile tappa ja pärast taheti kätte maksta,» seletab Anastassia.»

Kolmanda teooria pakuvad eesti noored: ««Üht eesti poissi peksti näkku. Ta käis sidemes peaga koolis ja nüüd tahetakse selle eest venelastele kätte maksta,» teavad poisid.»

Neljanda järgi, taaskord vene noortelt, ei ole midagi toimunud ja keegi ei tea midagi. Just say no to snitching, rispekt.

Viienda järgi said peksa nii vene kutt kui ka eesti tüdruk: ««Kõik algas sellest, et ühte vene poissi peksti kaigastega ja talt võeti õlu ära, siis koguneti ja korraldati strelka,» seletab Ramiz Kasumov (11) /--/ «Siis me oleme kuulnud, et üks vene poiss peksis eesti tüdruku oimetuks, et mingi armastuse asi oli,» lisab Sergei Arsentjev (11).»

Variant, mille mina 20 aastat hiljem esitan, on selline Trooja sõja kaasaegne teisend, Rajooni-Trooja.

Foto: Päevalehe arhiiv, oktoober 2001

Rajooni-Trooja sõda

Enne kui me liigume post-soviet Rajooni-Trooja juurde, tuletame meelde, kuidas algas too antiikne. Juhtus nii, et jumalannad hakkasid mingi kasutu õuna pärast kaklema. See oli tülijumalanna poolt tekitatud skeem ning õuna saaja pidi olema kõige ilusam, otsustajaks määrati Paris. Jumalannad lubasid igasuguseid asju, aga Aphrodite lubas maailma ilusaimat tšikki, kelleks tollal oli Helena. Paris oli norm vend ja tahtis muidugi piffi saada. Aphrodite boii Eros lasi noole lendu ja Helena oli nagu: «OMG, Paris on päris numm, ma lähen suga Trooja.» Tõmbaski Parisega Trooja ära, Türki noh, päevitama või maitea. Jama oli selles, et Helena oli juba tanu all ja Menelaos oli nagu: «Tra, suva türklane võtab mu naise vä, nii see ei lähe.» Edasi oli kümme aastat sõda ja laipade hunnikud, veits nihverdamist ja Menelaos võitis. Paris sai surma.

Vaatame nüüd, kuidas algas Õika päris oma Trooja sõda. Kogu teema algab sellest, et Õika polikliiniku kõrval oli vert ehk püstloodis rämp, kus mõned käisid sõitmas, aga suurem jagu pubekaid niisama hängimas. Asus see endiste tenniseväljakute juures, seal, kus praegust on Õika Sportmängude Hall. Seal oli nii eestlasi kui venelasi, vanemaid kui ka nooremaid, vanused kõikusid kuskil 12–17 vahel. Oli ka üks tüdruk, poluvernik, kes esialgu käis vene kutiga. Millegipärast jättis ta vene kuti maha ja hakkas hoopiski eesti kutiga käima. Vene kutile see eriti hästi ei meeldinud, ta läks eesti kuti juurde ja ütles umbes nii (võite aktsendi juurde mõelda kui parem hakkab): «Mida munni, sa käid minu tüdrukuga. Mulle see ei meeldi. Nüüd on nii, et sa maksad 50 krooni või meie hakkame kaklema.» Eesti kutt oli ikkagist eesti kutt ja ega eesti mees hakka nüüd heastpeast niisama raha tuulde loopima – ütles, et: «Davai, me hakkame kaklema.» Lepiti siis päev ja kellaaeg kokku, asukohaks seesama vert.

Ega sel ajal olnud Youtube'i või Netflixi, parim meelelahutus oli kättesaadav ikkagist tänava peal laivis. Läksin ka mina seda kaklust kaema, olid nii eesti kutt kui ka poluvernik tüdruk sel ajal suht igapäevased hängikaaslased. Seisime siis seal tenniseväljakute juures, peale minu ja eesti kuti olid mõned tüübid veel, mäletan üht head sõpra, kõrsikut ja korralikult ülekaalus tuttavat, ülejäänud aga mingid kährikud. Ootame ja ajame juttu, vaatame kella. Üks hetk ronib kõrsik pingi peale ja vaatab üle heki, et kus need venelased on siis, kusevad või? «Türa, venelased tulevad kambaga, neil on ketid ja kurikad!» röögib ta üle heki venelaste hordi nähes.

Binokliga strelkale
Binokliga strelkale Foto: Õhtulehe arhiiv

Edasine on veits ähmane, ma ei tea, kuhu teised jooksid, aga mina panin koos ülekaalulise tuttavaga vastassuunas jooksu. Tagantjärgi mõeldes oli see päris hea lüke, sest kui venelased oleks meid taga ajama hakkand, siis oleks esimesena tema kätte saadud ja ehk oleksin pääsenud. Tegelikult pääsesime mõlemad, jooksime ringiga Sinilille peatusesse ja hüppasime trolli peale, et Järveotsa hoovi «sihvka-pinkidele» jõuda – nimetus tuleb sellest, et pinke ümbritsev maapind oli konstantselt sihvka koortega kaetud – seal olid teised tuttavad ees, kellele uudisest rääkida.

Järgnevad nädalad möödusid totrat kassi-hiire mängu vedades – kord oli eestlaste kamp suurem ja venelased jooksid, kord vastupidi. Kas keegi ka konkreetselt molli sai, seda ma ei oskagi enam öelda. Tagantjärgi tundub, et oligi üks lõputu jooksmine. Esialgses armukolmnurgas olnud eesti kutiga vist juhtus midagi, mäletan, et millegipärast trügisid teemasse Järveotsa koolis käinud skinnid, keda ta kuidagi tundis ja kes kutsusid appi vanemad rahvuslikult meelestatud tegelased. Ühel pärastlõunal läksime mingi seltskonnaga Õika ja Mustamäe vahel oleva leivatehase kanti ja saime seal kokku kolme täiskasvanud kiilaka mehega. Koos liikusime sealt Õikale tiigipeale, kus need kolm pidasid kinni esimese ettejuhtuva vene kamba, konfiskeerisid neilt kurikad ja nukid, surusid maha, «Jalad harki, käed kuklale!» ja «teostasid üldist kinnipidamisõigust». Kohale tulnud politsei fikseeris teema. See sündmus on suure tõenäosusega põhjus, miks levisid kõlakad skinnidest ja kellegi politsei poolt arreteerimisest.

Ise lasksin sealt suht kohe peale mendiauto märkamist jalga. Tegelt lasksin üleüldse jalga – tekkisid sõbrad, kellega verdi asemel mujal hängida, jooksmise asemel liikusin pinnakatele, teistesse rajoonidesse, teisele lainele. Järgneva talve jooksul kuulsin erinevatest стрелкаdest Mustamäel ja Lasnas, Pärnus ja Sillamäel, aga üldiselt vajus see muude tegemiste varju. Kuni aastani 2007, mil rahvuskonflikt taaskord päevakorda tekkis.

Erinevad keeled, üks rahvus
Erinevad keeled, üks rahvus Foto: Evi Pärn

Ma ei väida, et triviaalne 13–15 aastaste armukolmnurk põhjustas Pronksiöö. Ma isegi ei väida, et see põhjustas 2001. aasta «kaklused», miks peaks lasnakaid huvitama mingi totter pubekate armudraama? Ei, see oli vaid sümboolne katalüsaator, teemad olid õhus, muud vaidlused, igas hoovis oma. Eelnevalt mainitud viis varianti võisid täiesti vabalt olla tõesed, armukolmnurga kaasaegsed olukorrad, mis kuhjusid indiviidiüleseks konfliktiks. Teemad surid ajapikku välja, maeti ära, hingesügavustesse, ühiskond hingas kergendatult, sest kes see ikka tahab tülis olla. Aga vimm jäi, Rajooni-Trooja hobusena paigutati see pubekate südamesse, kes kuus aastat hiljem said seda välja elada. Vaadake neid tüüpe, kes Pronksiööl mööda linna rüüsteretkel olid, kujutage neid kuus aastat nooremaks ja paigutage nad Kesklinnast rajoonidesse. Okei, jääb nii.

Bossy bottom

See väikene onu Heino minus, mis iga vanemaks saadud aastaga suuremaks kasvab, see tahaks naljatleda, et mis sa kidetsed poiss, maksa see viiskend eeku ja ole õnnelik, egas siis maailmas tasuta tusse ole olemas. Aju alussammastes sosistab rajoonitarkus, et see oleks päris tuss võte, targem oleks lihtsalt kogu teema persse saata, rahulikult koju kõndida, ema praetud kartulit süüa ja 2001. aasta MTV’d vaadata. Targem oleks mitte reageerida, sest see on simulatsioon, performance, mis vajab osalejaid, mis ei toimi ilma reageeringuta. Ma olen sada prossa ebaadekvaatne välispoliitika spetsialist nagu Olavi, pigem mikrotasandi gonzo žurnalist ja kolbamõõtja, aga märkasin huvitavat pointi Putini hiljutise fleximise kohta:

«Vene taustaga Kremli-kriitilised analüütikud on teinud kibedat nalja, et Putin kasutab Lääne mõjutamiseks Peterburi kangialustes õpitud huligaanset trikki: ­ähvardavat muljet jätta sooviv tüüp hakkab kõva häälega lõugama, et «hoidke mind kinni, muidu ma hakkan tegema ei tea mida....!»»

See analoogiate toomine on tihti libedale teele minek, aga mida sa teed, kui riigijuht on ikkagist inimene, ja mis peamine, ta võib olla ka hull. Oma piiratuses oleme me liikunud ainult binaarses tark/loll süsteemis, «nokk kinni, saba lahti». Tegelikult saab sinna lisada ka hullu, tekitades «ternaarse struktuuri: loll – tark – hull», kus Lotmani sõnutsi: «Viimase eripäraks on selle kandja vabadus keelde rikkuda, ta võib sooritada tegusid, mis «normaalsele» inimesele on keelatud. See muudab tema toimingud ettearvamatuks. Pideva käitumissüsteemina on niisugune omadus hukatuslik, kuid teravates konfliktsituatsioonides osutub ootamatult üsnagi efektiivseks.» (Kultuur ja plahvatus, 52jj) Hullul on oma kaoseloogika ja tark/loll binaarsusega ei ole sel juhul midagi teha, peab kas käpelt jooksma või siis ise hullu panema.

Näiteks Putini fleximise peale võiksime temaga dialoogi astumise või NATOs kitse panemise asemel Taanile või Rootsile sõja kuulutada. WTF? No täpselt, kuidas nii saab võid küsida, aga no saab ju, kõike saab. Taani on esimene okupeerija ja Rootsi parim, jummala head kandidaadid sõja jaoks. Kuulutame sõja ja järgmine päev anname alla, saame vähem kui nädalaga heaoluriigiks ja las siis need tegelevad kõigi meie jamadega. Siin ei tasu ka masetsema hakata, et nii jube, oleme jälle subid vms, võtame okupeeritu rolli sellise bossy bottom suhtumisega noh: «Sa kutsud seda nussiks vä? Pane kõvemini!»; «Need ahelad on liiga lõdvalt!»; «See pepuprunn mõttetu, anna oma vanilla sõpradele see!» jne. Aeg on raamidest välja hulluda ja need raamid põlema panna.

Märksõnad
Tagasi üles