T, 7.02.2023
MEEDIAAJALUGU ⟩ Stiina polnud ajakiri, see oli elustiil
Stiina ajakirjad läbi aastate. Kõige esimene vasakul ja kõige viimane paremal. Foto: Jete-Ri Jõesaar/Ypsilon
Jete-Ri Jõesaar
Stiina polnud ajakiri, see oli elustiil
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Ajakirjade riiulid poodides on pidevalt lookas ja näib, et sealt leiab midagi kõigile. Lähemal inspekteerimisel leiab sealt aga tohututes kogustes ristsõnu, seitse sisustusajakirja, kolm naistekat, kaks autoajakirja ja ühe pornoka. Žanr, mida sealt väga raske leida on ja mis tõenäoliselt on väljasurnud ja fossiliseerunud, on noorteajakirjad. Ei, mitte Täheke ega Hea Laps, vaid süvapubekate ajakirjandus, aga mitte see imal versioon, vaid ikka see päris, nagu Stiina oli.

Ma sündisin Stiinaga samal aastal ja tema eluajal ei jõudnud ma jõuda Stiina sihtvanusegruppi, milleks oli 12–18 aastased. Sellegipoolest jättis Stiina mulle kustumatu jälje. Stiina polnud ju mitte ainult ajakiri, vaid nii palju muud. Stiinal oli kokaraamat, iluraamat, testiraamat, keharaamat ja isegi oma plaat «Stiina TOP 2007», millel olid ainult bängerid. Ja muidugi Stiina peod. Mäletan selgelt oma esimest suuremat sõpruse südamevalu, kui kaks mu klassiõde mind endaga Stiina peole kaasa ei kutsunud. Ega ma nendega eriti suur sõber siis ei olnudki, aga ju siis soov olla piisavalt lahe, et nendega Stiina peole minna, oli niivõrd suur, et lapse aju veenis end solvuma. Pärast seda aastat Stiina pidusid enam polnudki, sest Stiina sai otsa.

Oktoobris 2008 teatas Ajakirjade Kirjastus, et uuest aastast Stiina enam ei ilmu. Samal aastal kümneseks saanud ajakirjale tõmbas joone alla internetiajastu pealetung ja majanduslangusest tingitud reklaamivähesus. Võrdluseks – Stiina esimeses, 1998. aasta märtsinumbris oli üheksa reklaami, millest üks oli lausa üle kahe lehekülje; Stiina viimases, 2008. aasta detsembrinumbris oli neli reklaami. Küllap oleks see olnud väiksem probleem, kui noorte maailma poleks internet üle võtnud. Tõesti, miks peaks keegi maksma raha, et saada infot, meelelahutust ja nõu, kui see on netis tasuta ja ühe kliki kaugusel? Aga Stiina väärtus ei piirnenud vaid pidude ja kergsisuga – seal oli palju rohkem, nii rohkem kui vähem küsitavat, nii roosamannalist kui karmelulist.

Stiina läbi kolme aasta

Läksin raamatukokku, et Stiinasid laenutada. Algselt oli plaanis laenutada kõik 130 numbrit, kuid sealne raamatukoguhoidja veenis mind ümber, sest ta polnud absoluutselt huvitatud 130 ajakirjanumbri ükshaaval läbi piiksutamisest. Võtsin ta tundeid arvesse ja küsisin välja kolm aastakäiku – esimese, viimase ja 2004. aasta oma – lootuses, et see annab mulle piisava ülevaate ajakirja arengust. Lootus püsib siiani.

Stiina kõige esimene number märtsis 1998.
Stiina kõige esimene number märtsis 1998. Foto: Jete-Ri Jõesaar/Ypsilon

Oma 34 ajakirjaga koju jõudes haarasin kohe kätte Stiina kõige esimese numbri ja üllatusin, nii positiivselt kui kulmukergitavalt. Esiteks, numbri kaanestaar on noor breketitega neiu, mis on vägagi tervitatav, arvestades seda, et tolle aja noortefilmides olid kõik breketite ja/või prillidega neiud inetud pardipojad või nohikud, kes said ilusaks vaid läbi make-over stseenide. Teine kaanelt otse silma hüppav element on sõna «seks», suurelt ja rasvaselt, mis kahetisi tundeid tekitab. Täislause kaanel on: «Seks: mida poisid kardavad?» Tuletame meelde, et lehe sihtgrupp on 12–18-aastased tüdrukud. Usun, et ühel 12-aastasel tüdrukul oleks enne vaja teada saada, mida tüdrukud võiks karta või tahta, kui seks on teemaks. See on üks esimesi märke ajakirja väiksest möödapanemisest oma vanusesihtgrupi määramisel, sest lugedes tekib tihti tunne, et leht on mõeldud rohkem 14–18 vanusegrupile.

Minuga aga ei nõustu mitmed kasutajad ühes Naisteka foorumi 2003. aasta lõimes, mille üks mureliku lapsevanem – tema kasutajanimi on konkreetselt Murelik ema – alustas Stiina potentsiaalse problemaatilisuse arutamiseks. Selle all on nii mõnigi kasutaja viidanud, et ajakiri on just lapsik. Näiteks sõnab kasutaja Karolin: «mina olen 15aastane ja mina leian igal juhul juba paar head aastat, et see ajakiri on lapsik ja tobe.» Sellele lisab kasutaja leffagirl: «mina olen alles 13 ja leian seda kah juba pikemat aega.n.ö. naistekad nagu anne on hoopis paremad.aga ikka loen stiinat kah.» Võta näpust, ehk olen just mina tänasest progresiivühiskonnast pehmeks muutunud.

Mehed tüdrukute ajakirja vahel

Esimese numbri puhul üllatas veel see, et selle suurim intervjuu rubriigis «Tüüp» oli mehega, täpsemalt 27-aastasest mehega, täpsemalt Dan Põldroosiga. Mitte et mul meeste või 27-aastaste meeste või Dan Põldroosi vastu midagi oleks, aga ajakirjast, mille alapealkiri on «Teeviit tüdrukutele», eeldaks suuremat tüdrukute inspireerimist või lahedate naiste promomist. 1998. aasta numbrites oli pooltes intervjuud meestega ning 2004. ja 2008. aasta numbrites jäi see kogus samaks, viis meest aasta peale rubriigis «Tüüp». Sarnane joon oli ka «Musa» rubriigis – bändide või artistidega tehtud intervjuud olid suuremas osas meeste kesksed.

Enne TikToki sai lahedaid tantse õppida näiteks Stiina abil.
Enne TikToki sai lahedaid tantse õppida näiteks Stiina abil. Foto: Jete-Ri Jõesaar/Ypsilon

Samas on see mõistetav. Paljud noored tüdrukud fännavad igasuguseid poistebände ja hurmavaid meesnäitlejaid. Ja sinna kõrvale sobivad suurepäraselt õpetused, kuidas poistega ümber käia ja kuidas käituda, et meeldida, sest see annab tüdrukutele enesekindlust poistega suhtlusel. Kuid seda ei võiks ka nii palju olla. Stiina justkui õpetas oma kümne eluaasta jooksul oma auditooriumile, et kõik, mis sa teed, tee poisse silmas pidades. Võib-olla peaks tüdrukud rohkem inspireeruma Inese surematutest laulusõnadest: «Kõik, mis sa teed, teed kõik endale».

Sügaval ema rahakotis

Kogu selle kõrval oli lehes muidugi suurtes kogustes tootesoovitusi, nii meigi kui rõivaste kohta. Ühes numbris soovitati lausa ämbrit. Eelmainitud Naisteka foorumi lõimes kaebavad mitmed selle üle, et soovitatakse liiga palju ja liiga kalleid asju ning rõhutakse esemete hädavajalikkusele tüdrukute elus. Kasutaja Murelik ema kirjutas: «igatahes jäid silma veel mitu lauset, a´la sellised ja sellised püksid ei näe ilusad välja mitte kellegi seljas, kui sa tahad olla popp ja stiilne, pead endale saama selle pluusi, kui sa kannad neid riideid, siis oled sa ilmselt eelmisest sajandist pärit jne jne jne.» Selle peale reageerisid mitmed sama murega.

Stiina armastab...rohelist ämbrit!
Stiina armastab...rohelist ämbrit! Foto: Jete-Ri Jõesaar/Ypsilon

Kasutaja Üks ema kirjutas: «Kui vaadata ainuüksi seda, mida lugejatele auhindadeks loositakse, siis «Eesti Naine» ja «Anne» oma lugejatele mõeldud paarikümnekrooniste kreemidega tunduvad eriti mannetud. Aga ilmselt ongi emadel aeg ennast odavamaga harjutada, ülejäänud raha kulub kõik tütre kalli kosmeetika ja riiete peale!» Kasutaja nimega Matou aga läks analüüsiga sügavamalegi kui vanemate rahakotid: «Sellisel maailmapildi loomisel on ka teine varjukylg - kuidas see mõjutab neid lapsi, kes ei saa endale lubada moekaid teksaseid või kallist põsepuna, ning kes peale selle on klassis tõrjutud või ei leia vastassugupoole silmis positiivset hinnangut?» Kuid juba varasemalt tuntud kasutaja leffagirl lähenes probleemile kõige rahulikumalt: «ma olen ka 13 ja loen stiinat.jääb samuti silma,et kohati on seal sulaselge pubekajutt,a pole parata...ei mõju see nüüd halvasti küll kellelegi ja ennast ei saa lõputult modellidega võrrelda.asja tuleb võtta mõistusega:)»

Tõsised lood

Venno Loosaar ja "indiaanitüdruk" Stiina peol.
Venno Loosaar ja "indiaanitüdruk" Stiina peol. Foto: Jete-Ri Jõesaar/Ypsilon

Kogu pudipadi ja suhete kõrval oli Stiinas tegelikult ka tõsiseid teemasid. Rubriigis «Pihtimus» jagasid noored oma karmimaid kogemusi, millele tihti oli lisatud ka näiteks psühholoogi kommentaar. Nii said tüdrukud lugeda dieedipidamise pahupooltest, koduvägivallast, enese vigastamisest, vanemate sõltuvustest, võlgades olemisest. Ühes 2004. aasta numbris räägiti ka narkootikumidest, aga see artikkel pole vananenud nagu hea vein. Nimelt arutles tüdrukutega narkootikumide üle tänaseks lapse seksuaalses väärkohtlemises süüdi mõistetud Venno Loosaar, kes figureeris läbi 2004. aasta numbrite küllaltki stabiilselt. Loosaar oli näiteks mitmete Stiina pidude õhtujuht ja esineja.

Hästi vananenud pole ka pildid Stiina peost, kus tüdrukuid indiaanirahvaste peaehteid kannavad, mis täna kultuurse omastamise alla liigitataks (cultural appropriation). Või siis hetked, kus ajakirjanik kirjeldab, et pidi endale huulde hammustama, et mitte naerda kellegi aknelise näo üle. Või siis kohad, kus tänaseni tuntud ja hinnatud ja tollal juba 20ndate lõpus olevad kultuurimehed räägivad, millised tüdrukud neile meeldivad.

See kõik kõrvale jättes aga on kurb, et Stiina kadus. Pärast seda polnud ajakirjalugejatel tüdrukutel enam valikut – tuli naiseks saada ja naisteajakirju lugema hakata. Mina hakkasin Cosmopolitani lugema, mis erines Stiinast suuresti vaid täiskasvanulikuma tooni poolest. Ülesehitus ja osa sisust olid pea et identsed. Millele oli lisatud muidugi palju suuremates kogustes palju eksplitsiitset seksiteemalist sisu. Ja postreid selle vahel ka polnud. Stiinal oli. Igas numbris täpselt kaks.

Märksõnad
Tagasi üles