T, 27.09.2022
MAGALATUUR VÄIKE-ÕISMÄEL VOL.7 ⟩ Paraadnaproosa
Foto: Andre Taal
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban antropoloog
Paraadnaproosa
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

«Kohalik aborigeen, Magalaahv ei ole mingi sotsiaalse eksperimendi produkt ega katsejänes, Magalaahv on rajooni Ajatollah ja ülimpealik, see on tema territoorium, õiglaselt ja loodusseaduslikult kätte võidetud. Magalaahv on taju ja kogemus, postinimene ja protodžinn, sinisilmne kurat ja Moslemi Poeg, kõrgeim valitseja ja apeks kiskja.»

Olen viinud sind tiigi äärde ja kebabi sööma, näidanud kohalikku tänavakunsti ja tutvustanud lähiajalugu. Seekordne trip magalasse on proosalisem kui eelnevad – annan sulle lugeda üht peatükki mu vaikselt valmivast raamatust «6ism2e_dpi_error:_database_departure», demo või nii. Kui täpsemalt öelda, žanriliselt määratleda, siis on antud peatüki puhul tegemist autofiktsiooniga.

3.3 viimane/viha/välk/magala

Otse vastu nosplit, ninajuur teeb krõks, nagu lauduri kaelakee, rusikas liigub tagasi ja sõõrmetest purskub veri, ja üks veel, esihammastesse, ja üks laks veel, esihammaste jäänustesse. Neljandat käelööki ei tule, vanamees kaotab tasakaalu ja kukub põlvili, tema selga maandub jalg ja ta kukub käpuli. Ja ma tambin, ja vanamees langeb kõhuli, ja ma tambin, tema selgroog ragiseb, kõik lülid loen üle, kõik kettad panen paika.

Ma ei tea kaua ma selga tambin enne kui pea juurde liigun. Pea on kõva, nagu kivi taoks, aga üks hetk käib vaevumärgatav raks, summutatud, vaikiv raks, ja iga löögiga muutub see peake pehmemaks, iga löögiga niriseb selles peas olevatest avaustest verd. Ja ma tambin kuni pea hakkab lapikuks muutuma. Ja vanamees tegi ennemalt häält, karjus appi, ja siis kui kukkus, siis hakkas ägisema, korisema, ja nüüd on juba pikemat aega vait. Keeran ta selili, nägu on justkui hakklihamasinast värskelt läbi käin’d. Hunnik tüma liha.

«Ssseahakkliha,» sisisen ja sülitan läraka sellesse verisesse väntsu, «Tahad veel mulle puhtast rassist rääkida või? Tahad veel kedagi segavereliseks sõimata? Ah, et enam ei taha, jah? Ah, et enam ei taha millestki rääkida, jah? Sitane värdjas, nüüd oled igavesti vait, jah?!» röögin vanamehe korjuse peale, võtan kotist musta aerosooli ja pihustan läbi rauast lehkava õhu svastika vanamehe tuhabeeži jope peale.

«Jääd siia vedelema nüüd, hoiatuseks ülejäänutele.»

Vanamehe raipe kõrvale asfaldile kirjutan «JAHT ON ALANUD», sülitan veel korra korjuse peale ja libisen tasaselt öhe, pime metsarada kergliiklustee kõrval võtab mind enda embusesse. Põllu peal jookseb metskits, Paldiski maanteel teine vilkuritega. LED tänavavalgustid roisu kohal on operatsioonisaali valged, hallil asfaldil voolab tumepunane veri, aeglaselt kloaagi poole. See on ilus, see on püha ja õudne hetk.

Foto: Steven Vihalem

>>>>>>>forward>>>>>>>

«Ma ei saa aru miks ta tegi seda.»

«Ah, ega keegi ei saa, üldse, kuidas nii tore inimene sai sellist asja teha.»

«Ja mõtle, ta ei kahetse seda. Üldse ei kahetse.»

«Jah, mitte tilkagi kahetsust... Muidu nii hea inimene ikkagist, sõbralik kõigiga, ja siis teeb vanale inimesele niimoodi.»

«Just, vanale inimesele – see August Kask oli ju mingi täiesti muld – ja ise tunneb veel rõõmu sellise asja üle. Mis ta ütles, et see vanamees oli...»

«Ta ütles tema kohta «Viimane nats», et «Nüüd on Eesti natsivaba.» Džiisas, täiesti terrorist ikkagist!»

<<<<<<<rewind<<<<<<<

Ärkan unenägudest, mida ma ei mäleta, avan silmad ja midagi ei muutu. Sulgen ja avan uuesti aga sama lugu, ma olen keset pilkast pimedust ja mu silm ei erista ei valget mustast, punast rohelisest, midagi millestki, ma olen keset kottpimedust ja ma ei näe midagi peale pimeduse. Miks siin nii pime on? Sittagi ei näe, sõrme ei näe suhu pista, kätt silme ees ei näe, on mul üldse sõrmed ja käed?

Kus on sein, lagi, põrand, mina? Koban ennast ja käsi kaob külma Egiptuse pimedusse, iidsesse tarkusesse kaetud teadmatuse ja harimatuse aegadega, orjusesse ja kurbusesse. Ain’t pimedus, arusaamatu ja tühi, kõikeütlev ja täis, enese alla mattev. Pimedus tume kui kuivan’d veri, sajandeid esivanemaid ja peidetud pettumusi, sajandeid kuivan’d musta verd musta mulda ja mina selle sees. Sittagi ei näe, sittagi ei kuule. Penumbra, antumbra, oleks siis midagi, oleks või numbra aga siin ei ole midagi, siin ei ole varju, sest ei ole ei valgust ega midagi mis heidaks varju. Koban kuni leian põranda. Midagi liigutas!!! Mis see on?! Fakk, ma lõikasin kätte! Mis see on?! Leian klaasi, leian ihutud metalli, leian nõelad ja vardad, leian räpase masina täis naariku haigust.

Ma ei saa hingata, pimedus on mattev, nii tihe, et siia ei mahu isegi õhk. Ma imen õhku pimedusest ning see maitseb rumalalt, nagu ainult akadeemiale kirjutatud lõputööd, keskpärased inimesed, neoliberaalne kapitalism ja kättesaamatud fantaasiad. Rumaluse maitse on võigas ja ma hakkan oksele ja minust voolab sajandeid ängistust, allasurutud tunge ja allaantud võitlusi, kõik sama pimedad kui minu silmanägemine, sajandeid surmakultuuri, kontide jumaldamist ja mälestustes jobistamist. Õhk saab otsa ja ma lämbun ning komistan ja kukun käed ees teadmatuse suunas ja naariku masinad läbistavad mind kui aegumatud gammakiired ja põrand on kadunud, okset voolab lisaks suule ka rindkeres olevatest mikroskoopilistest aukudest, kuivan’d verest kobrutavale ohvrikivile langevad sapised pritsmed, see on minu panus esivanemate ohvritele ja muinasjumalused vahutavad vihas, et ma selle fetiši rüvetan.

«Sitt lugu küll,» mõtlen ma kui ma käega suud taga otsin, et seda pühkida, «Sitt lugu küll, et mind surmakultuur ei huvita, sitt lugu, et sappi ohverdada ei tohi.»

Ei-ei, midagi peab olema, kuskilt peab valgus paistma, kuskil peab väljapääs olema. Oota, midagi nagu näeks, midagi kumab, kuskilt tuleb valgus, kuskilt peab tulema valgus, midagi helgib, midagi särab. Midagi hiilgab! Mis see on, kust see tuleb? Kas on võimalik, et see tuleb minust? Et mina hiilgan? Mina? Minu hing särab kui hõbedane iidol, kaetud ornamentide ja pimeduseaegades kaotatud salakeelte šriftidega. Ma viskan veel sappi ja pimeduses peegeldub hõbeda kumas ei midagi muud kui minu argine keskkond, linn ja mets, vaenlased ja sõbrad, inimesed ja džinnid. See pimedus ei ole hukk ega põhjakäik, põhi on lõputu nagu ka teadvus. See hiilgus ei ole emantsipatsioon, ma olen sinisilmne kurat ning viha, vale, kartus ja ahnus on minuga, et neid jätkuvalt surmata. See on igavene transgressioon, mis lööb pimeduse katki kui välk, et mustast teadvusest kerkiks must valgus.

Foto: Steven Vihalem

>>>>>>>forward>>>>>>>

Mida on mul rääkida inimesega, kes näeb seda kohta sotsiaalse lahenduse, probleemi või keskkonnana, mida oma ülemetodologiseeritud parodeeriverudeeritusega analüüsida, inimesega, kes mõõdab ja usutleb ja uurib ja küsib ja mõtestab miskit, mis toimib päriselt hoopiski millegi muuna? Ta ei saa aru kui ma ütlen, et võrsed siin on helerohelised ja alustaimestik erkroheline ja pööripäeva rohi tumeroheline ja heinakuul kuivan’d ja lõikuskuul märg ja kollane, et metsviinapuu liitlehed on üheaegselt klaaspudelrohelised ja veripunased, ja siis kuivan’d vere tume-tume punased, need on mustjaspruunid kui hüübin’d kärnad. Et see koht on kõrben’d kollane Ikarus musta pilvega, et see koht on …

Tahtsin kasutada sõna hall aga ainult pinnapealne, küündimatu, ja ütleme ausalt, loll inimene kirjeldaks seda nii, inimene kes vaimselt ealt on labiilne, inimene kes ei ole suhtes ei ennast ümbritseva ega iseendaga, inimene kes ei tea isegi mis teda ennast rahuldab. Magalabetoon ei ole hall, mass, seda ütleb inimene, kes ei ole kunagi seisnud betoonile nii lähedal, et seda katsuda, et see oleks teda kunagi puutun’d, see on möödun’d autoaknast välja vaadates ja kohalikele aborigeenidele kaasa tundes. See inimene ei ole kunagi betoonile nii lähedal olnud, et seda katsuda, näha kvartskillustiku sädelevaid kristalle ja kriidivalget, kuldkollaseid samblikke neil kivikestel, ta ei ole istunud rätsepaistmes magalarõdul ning asetanud bongi dolomiidi ja süsi kirjule rõduelemendile, et libistada sõrmedega üle kohvipruuni ja nefriitrohelise roostes liitekoha, et mõelda, et kas see piirdeplokk ikka peab ja kas see päeva kui see enam ei pea, siis kui see murdub rõduelemendi küljest lahti ja langeb nagu Asasil neli korrust maapinnale, kas ta on siis siin, kas ta on kohal, kas ka tema langeb?

See inimene ei tea mis värvi on kuldpruun nahk kui kuumal heinakuu päeval paduvihma eest paraadna alla joostes ning liiga palju nurka lõigates needsamad kriidivalged ja sädelevad kristallid sellesse nahka marrastused rebestavad. Või mis värvi on asfalt kui kaheksandas klassis enne koolijõuludiskole minekut kivi teha, kuidas jäätunud veekristallid mustjal asfaldil tänavavalguses prismadena sädelevad.

Mis kell on magala ilusaim? Kell pool ükskõik ütleks nihilist aga romantik, et kell iša ehk õhtune palvus, siis kui tänavavalgustite halogeenid on põlen’d vähemalt 15 minutit ja hõõguvad kui päikesed, kui kogu magalat katab sume kuma läbi kaste udu.

Foto: Steven Vihalem

Ma ei püüagi kirjeldada näiteks heli, mida teevad trolli sarved kui need üle liinide ristsõlmede käivad, või kui sarved maha läh’vad, või kui käib lühis ja sädemeid pritsib. Või see heli kui kandiline ürgplastmassist liftinupp kohale jõudes välja kargab. Või paraadna kolmanda ja neljanda korruse vahelisel antresoolel prügišahti luuk. Või veelgi hullem kui ma peaks lisaks helile kirjeldama ka muud taju, aistingut, näiteks puudet või aega või ruumi või maitset, kasvõi lõhna, seda hõngu, mis tuleb prügišahtist, sest see ei ole sama, mis rohelise segaolmeprügikasti hõng; nagu ei ole sama ahju- ja keskkütte luhvt toas, nagu ei ole sama inimene, kes elab ahju- või keskküttega toas. Ahjuküttega toas elab inimene, kes haiseb hallituse ja kõdu järgi, 19. sajandi minevikuinimene, ja keskküttega olevikuinimene jalutab magalatulede kumas, teeb peale ja mõistab enda olemust, ja samas ahjukütteinimene ruttab koju kütma, ruttab koju ja istub kirvest, halge ja ahju sisse, ja kujutab ette, et see on tore ja rustikaalne ja romantiline ja et talle meeldib see. Kurat võtaks, põleta suvel võsas autorehve nagu normaalsed inimesed teevad kui nad nii väga midagi põletada tahavad.

Kohalik aborigeen, Magalaahv ei ole mingi sotsiaalse eksperimendi produkt ega katsejänes, Magalaahv on rajooni Ajatollah ja ülimpealik, see on tema territoorium, õiglaselt ja loodusseaduslikult kätte võidetud. Magalaahv on taju ja kogemus, postinimene ja protodžinn, sinisilmne kurat ja Moslemi Poeg, kõrgeim valitseja ja apeks kiskja. Magalaahv tuleb Nurmenuku Rimist välja, vaatab põlevaid pilvi flokslillas taevas ja joodikuid krantsidega pinkidel ja sitta träppi kuulavaid ja nõmedaid 90ndate riideid kandvaid pubekaid ja kõledat Tuult ja teab, et ta omab kõike seda, kogu spekter lendab tema siseprismas kui happepauk algosakesteks ja footoniteks. Ja ühel teisel ajajoonel laseb Bemmi-Kristjan Varga-Lõhmusele hiina turakas kaotamise eest lagipähe foofoni, ja ühel teisel ajajoonel ütleb Bemmi-Kristjan Väike-Õismäe Keskkooli hoovis, et ei ole olemas sitta manti, kogused on lihtsalt väiksed - Magalaahv on betoonist sirgund overground kroonik, tema keha tunnetab ja talletab multidimensionaalset lugu.

Magalaahv ja Sulislõvi oma looduslikus keskkonnas
Magalaahv ja Sulislõvi oma looduslikus keskkonnas Foto: Steven Vihalem

Kroonik talletab tervet rajooni aga piisab ka ühest paraadnast. Kolmandal korrusel elavad lollakad, nii ei ole ilus öelda aga nii on. Kahju on ka, vanaema oli imelik, ema on senini, poeg on eriti aga võibolla seetõttu, et ema on. Midagi on valesti. Kaheksandal elab soliidne lühikene vene mees, tal oli hundikoer. Käis koeraga jala alla, ei oln’d eriti õnneliku näoga kui me sõpradega trepi peal tobi tegime. Mu emale ütleb tere hea meelega. Neljandal, naabritel käis pidevalt vaidlemine ja karjumine. Mees läks ära. Naine käib tööl, koer ulus üksinda jäädes. Läbi elutoa seinas oleva pistiku oli kuulda. Seitsmendal elas vana mees, vist juut, vend oli ka elus ja elas Saksamaal. Ta istus suviti paraadna ees oma käimisabi peal. Rääkisime juttu, andis mulle Loomingu Raamatukogu 70ndate väljaandeid.

Nüüd on surnud, vend tuli vahepeal tagasi ja müüs korteri maha. Teisel korrusel elas psüühikahäiretega vana naine. Ta pani postkastide juurde vaiba maha, mis hakkas kohe nagu märg koer haisema, tõstis paraadna antresooltele toataimi ja lõikas õues tavaliste kääridega muru. Mulle kunagi tere vastu ei öelnud, süüdistas mu ema suitsukonide maha loopimises. Mu ema ei suitseta. Esimesel elasid armeenlased, vanem mees, patriarh koos kahe keskealise pojaga. Tõid kunagi milleeniumivahetuse paiku lamba korterisse ja tõmbasid kõri läbi. Üks poegadest oli pätt, istus tihti kinni. Kui oli kinni, siis oli ka teise pojaga okei, see tegi paraadnas kojamehe tööd. Ütlesime tere, vahel küsis tobi. Kui vend oli tsoonist väljas, siis läks asi persse. Jõid, palju. Mingi naine oli ka, jõid ja peksid teda. Ükskord oli paljalt paraadnas oln’d ja uste taga abi käin’d küsimas. Vahel magas lihtsalt esimese ja teise korruse vahelisel antresoolel.

Tsoonipojal läks asi käest ja üks moment võttis kohalik invasiivne naarikute kari korteri üle. Lõppes sundvõõrandamisega. Uued teevad kappremonti. Antropotekkeline palimpsest. Milleeniumivahetusel tegid naarikud kolmanda ja neljanda vahel hingamisharjutusi tundmatu vedelikuga purgis. 00ndate keskel tegid naarikud neljanda ja viienda vahel hingamisharjutusi tundmatu ainega kahas. Tundmatu isik magab talvel esimese korruse prügišahti taga, loomulikult siis kui paljas ja läbipekstud naine seal ei maga.

Magalakirjandus on rajoonikroonika on paraadnaproosa. Korruste arv korda korterite arv per korrus jagatud inimesed pluss külalised - see ongi magalakirjandus, paraadna täis sahtleid, igas oma lugu, tegelased, relv ja taimer, igas sahtlis oma romaan. Läbi betooni kostuvad need summutatult, mööda radiaatori toru kostuvad rusika hoobid, verised jäljed liftinupul, sülg uste peal, sõbralikud tervitused ja vaikivad hukkamõistud, karjed ja abipalved, koer nutmas, laps nutmas, naine nutmas, mees nutmas, rõõmuhõisked, põhja keeratud kõlarid, viienda korruse omad praevad jälle kala, kuuenda omad teevad prussakatõrjet, hommikuks on uimased prussakad neljanda korterites, keegi puurib, keegi kogu aeg puurib, sellest majast ei ole midagi järgi, sest keegi koguaeg puurib, lift ei tööta, keegi teeb suitsu, trepil, rõdul, liftis, keegi loobib koni, keegi loobib saia, kajakad püüavad õhust kinni, tuvid maast, varesed free-style’vad, korteriühistu esimees näeb kõike, seisab trepi peal ja räägib kuulajatele tarku asju, kedagi ei huvita, keegi paneb armukadedusest ekskallima auto põlema, seitse autot põlevad maha.

Kolmkümmend kuus korterit lugusid, naaber naabri kõrval, üheksa korrust skeleti, igal lülil neli süda, trepp ja lift ja šaht, püstak, seedeelundkond, kommunikatsioonid, peaaju ja kesknärvisüsteem, ja nendes kummitavad hääled, elud voogamas üle piirete, läbi seinte. Magalaahvi keha tunnetab ja talletab multidimensionaalset lugu, paraadnaproosat, üle sahtlite valguvat kollaaži, Magalaahv ongi see lugu, elav narratiiv. Suru see enda sotsiaalkultuurantropoloogilisse paradigmasse, või veel parem, istu koos kirve, halgude ja ahjuga see endale sisse ja pane põlema.

Tööchätti Messengeris saabub teade:

«j22n hiljaks, kolmas silm s6i koera 2ra»

THE BEGINNING

Tagasi üles