EGA LOAD SÕIDA ⟩ Keskkonnaministeeriumi juhi kohale eksperti naljalt ei panda

Mida te arvaksite, kui olete ägeda pimesoolepõletikuga haiglasse sattunud ja teid saadetakse opereerima haldusjuhtimist õppinud politoloog? Mis tunne teil oleks, kui soovite projekteerida kaasaegset ja nutikat hoonet, mis arvestaks parimate tehniliste võimaluste ning klimaatiliste eripäradega, ning teile saabub ukse taha keskharidusega nooremapoolne spetsialist Tallinnast, kes teatab, et tal on selleks Jüri Ratase õnnistus?

Kahjuks pole tegemist naljaga, vaid igapäevaelus toimiva ja talutud praktikaga. Oluliste teenuste ja tegemiste taga ei ole tihtipeale kaugeltki mitte inimesed, kel on vastava ala haridus, teadmised ja ettevalmistus. Kõike ühekorraga lahata ei jõua, aga kuna keskkond on samamoodi elutähtis teenus ja selle olulisus on ajas järjest teravamalt esiplaanil, võttis Ypsilon alustuseks luubi alla Eesti keskkonnaministrid. 

keskkonnapoliitika on Eestis kuidagi metsa läinud. yheltpoolt on kits kärneriks (Erki Savisaar esindab keskkonnaministrina "sotsiaalmajandust"), teiseltpoolt kärner kitseks (RMK ajab lageraiepoliitikat).

— ahto lobjakas (@lobjakas) January 19, 2022

Kokku on keskkonnaministreid taasiseseisvumisest saati olnud 17. Vaid Villu Reiljan on selles ametis kahel korral olnud. Mine võta kinni, kas oli tegemist tema metsamajandusinseneri tausta või tolles seltskonnas aukartustäratava staažiga, mis ta ühel päeval korralikke sidruneid kasvatanud puuni juhatas ning lõpuks suurtesse jamadesse mässis. Märkimisväärne on, et kui kuni Reiljanini tundus ministeeriumit juhtiva inimese erialane taust poliitikutele oluline, siis peale teda tollest ametist läbi käinud 11-liikmelisest seltskonnast võib avalike andmete järgi erialaselt pädevaks pidada vaid geoloogi hariduse ja Lääne-Viru maavalitsuse looduskaitsetalituse juhataja kogemusega Pomerantsi. 

Eesti keskkonnaministrid (illustratsioonil paremalt vasakule)

Illustratsioon: Postimees Grupp / Scanpix / Chelsea Audibert / Unsplash / Ypsilon / montaaž

• Tiit Nuudi, 21.12.1989 – 11.04.1990, majandusinsener.
• Toomas Frey, 11.04.1990 – 13.02.1991, ökoloog, geobotaanik ja metsateadlane.
• Tõnis Kaasik, 13.02.1991 – 21.10.1992, geograaf ja looduskaitsja. 
• Andres Tarand, 22.10.1992 – 7.11.1994, geograaf ja klimatoloog. 
• Vootele Hansen, 08.11.1994 – 20.04.1995, geograaf.
• Heiki Kranich, 25.03.1999 – 10.04.2003, radist.
• Villu Reiljan, 20.04.1995 – 09.03.1999 ning 10.04.2003 – 8.10.2006, metsamajanduse insener.
• Rein Randver, 11.10.2006 – 5.04.2007, zooinsener ehk loomakasvataja. 
• Jaanus Tamkivi, 5.04.2007 – 5.04.2011, ehitusinsener. 
• Keit Pentus-Rosimannus, 6.04.2011 – 17.11.2014, haldusjuhtimine ja politoloogia. 
• Mati Raidma, 17.11.2014 – 9.04.2015, tuleohutuse insener.  
• Marko Pomerants, 9.04.2015 – 12.06.2017, geoloogia ja avalik haldus. 
• Siim Valmar Kiisler, 12.06.2017 – 29.04.2019, automaatikainsener. 
• Rene Kokk, 29.04.2019 – 6.11.2020, maaehitus, ökonoomika ja ettevõtlus. 
• Rain Epler, 16.11.2020 – 26.01.2021, keskharidus.
• Tõnis Mölder, 26.01.2021 – 18.11.2021, keskharidus. 
• Erki Savisaar, 18.11.2021 – ..., rakendusinformaatika. 

Pöördumegi tänaseks avalikust suurest poliitikast loobunud ning ühes Janek Mäggi ja Andres Anveltiga PowerHouse'is «kardinatagust» poliitikat viljeleva Marko Pomerantsi poole uurimaks tema mõtteid sel teemal. Endine keskkonnaminister, niisamuti endine sotsiaal- ja siseminister ütleb, et kes on elus sotsiaalministrina selle üüratu paketi ja surve all hakkama saanud, saab vabalt hakkama ükskõik millise teise ministeeriumi juhtimisega.

Küsimusele, kas ta tundis end oma hariduse ja töökogemuse tõttu keskkonnaministri ametis mugavamalt kui teiste ministeeriumite eesotsas, naerab kolmekordne eksminister, et kui ta olnuks esimesel ministriajal keskkonnaminister, andnuks kompetents äkki hoopis võimaluse järjestikusteks lollusteks. Kompetentsist ilma poliitilise hariduse ja metoodika valdamiseta ei ole tema sõnul ministriametis suuremat kasu.

Aga siiski, kolmest viimasest keskkonnaministrist kaks on olnud keskharidusega ja praegune keskkonnaminister on rakendusinformaatik. «Ega baklaureusekraad tänapäeval samuti mingi kõva asi ole,» naerab Pomerants selle peale.

Eestimaa Looduse Fondi juhatuse aseesimees ja metsaprogrammi juht Siim Kuresoo arvab, et meil on hariduse asemel kulgenud arutlus küsimuse üle, et mida vastne keskkonnaminister arvab või teab kliimamuutustest.

«Ega baklaureusekraad tänapäeval samuti mingi kõva asi ole.»

Marko Pomerants.

«Pigem tekitavad need väljaütlemised vabaühendustes alati kõva lainetust. Neli viimast ministrit on ikka päris ehmatava suhtumisega olnud, mõni on eitanud, kuid absoluutselt kõik on seda kindlasti pisendada üritanud,» selgitab Kuresoo. 

Arutleb Siim Kuresoo

Loomult ei ole küll keskkonnaministri ametisse nimetamine mingi missi või misteri valimistel osalemine keskkonnaühenduste kohtunike pilgu all. Meie asi pole neile kui inimestele punkte või hinnanguid jagada. Pigem on see valitsevate erakondade kalkulatsioonide ja valikute väljendus ja kiita või laita on põhjust keskkonnaministrite väljaütlemisi, tegusid või tegematajätmisi.

Keskkonnaministriks olemine ei tundu ka ülemäära lihtne. Amet näib olevat selline, et laual on palju keerulisi küsimusi, mis on tugevasti läbi põimunud teiste valdkondade küsimustega. Oma laadilt on need sellised, millega tingimata lihtsaid poliitilisi punkte noppida pole kerge. Selles ametis pole seetõttu ka lihtne särada. Näikse, et oma poliitilise karjääri tipus olevad poliitikud hoiavad sellest positsioonist pigem eemale ja valvavad kõrvalt, et keskkonnaminister «liialt paati ei kõigutaks» ning see teeb asjad veel keerulisemaks.

Ma ei arva, et keskkonnaministrilt peab ootama kindlasti loodusteadusliku hariduse tausta. Kliima ja elurikkuse mured on väga tihedas põimingus teiste valdkondadega ning nende lahendamisel on kindlasti abi ka hoopis muudest valdkondadest kogutud pädevustel. Aga elementaarne oleks, et keskkonnaminister saab tema laualt läbi käivate küsimuste sisust aru ning tunnetab nende tõsidust tagajärgede mõttes. Rääkides näiteks kliimamuutustest, siis selles pole viimase aja ministrid küll ülemäära suurt asjatundlikust ülesse näidanud ja pigem on valinud neis küsimustes pealiskaudse patroniseerimise, hägustamise ja mittetegutsemise õigustamise tee.

Uus keskkonnaminister Erki Savisaar on keskkonnaühendusi päris kõvasti ehmatanud oma veel riigikogulasena käima pandud algatusega lõdvendada kaldakaitse vööndi ulatust Eesti rannikul. Nüüd näib eelnõu riigikogus hea hooga edenevat ja see on väga murettekitav areng. Muudele tegudele või tegematajätmistele on selles varajases etapis ennatlik mingit hinnangut anda.

Looduse seisukohast oleks muidugi väga rõõmustav, kui valijad näitaksid võimalikult aktiivselt välja, et tegelikult lähevad neile keskkonnaküsimused väga korda. Seda nii valimiskasti juures (sõltumata üldisematest ideoloogilisest eelistusest) kui ka valimiste vahelisel ajal liitudes algatuste, aktsioonide ja ühendustega. Samuti kodanikuna otse oma valitud esindajatega tihedat sidet pidades saab saata signaali, et meie metsades, meres ja atmosfääris toimuv ei ole vaid tühitähi tähtsate asjade taustal. Nii on lootust ka heale keskkonnapoliitikale, mida on praegusel ajal hädasti vaja.

Keskkonnaküsimuste korda minemist valitsusele või poliitikutele laiemalt iseloomustab ilmselt ka tõsiasi, et alates 1992. aasta Mart Laari valitsusest on keskkonnaminister viieteistkümnest juhust vaid kolmel korral olnud peaministriparteist. Ilmselt oleme me kõik kuulnud koalitsiooniläbirääkimistel jutte n-ö kõvadest ehk kaalukeeleministeeriumitest, milleks on tavapäraselt sise-, kaitse- ja näiteks majandusministeerium. Kas aga aeg ei võiks olla sealmaal, et keskkonnateemad oma positsiooni oluliselt parandanud on?

Proovisime teha ka kiire veebikaeve ning uurida, mida meie ministrid kliimamuutusest arvavad. Tuleb möönda, et ilmselt ajavad konkreetses kontekstis inimesed oluliselt konkreetsemat juttu, kuid nõnda paela otsa lükituna moodustavad ministrite mõtted siiski küllaltki uduümara jauramisena. Siin mõned stiilinäited. 

Erki Savisaar. «Postimees küsis ministrikandidaadi käest, kes muu hulgas on ka riigikogu põlevkivi uurimise toetusrühma liige, kontrollküsimuse, kas tema hinnangul on kliimamuutus inimese põhjustatud. «Kliima muutub ja kindlasti muutus enne inimesi ja muutub kindlasti ka pärast inimesi. Ma olen veendunud, et tänastes muutustes on inimestel oma roll,» vastas Savisaar.»

Tõnis Mölder. «Oluline on inimestele teadvustada kliimamuutusi ja sellega seotud probleeme ning seda, et lahenduse võti peitub meie käitumises ja poliitikates.»

Rain Epler. ««Kliimamuutused on nähtavad ja need on kahtlemata olemas. Inimtekkelisuse osas – nii palju kui mina seda olen lugenud – on ühte ja teist poolt vaidlused üleval,» rääkis Epler teisipäeval «Terevisioonis». «Kindlasti inimene mõjutab keskkonda ja seda, mis maakeral toimub. Inimene on kindlasti jõudnud oma arengus sellisesse kohta, kus suudetakse protsesse väga suurelt mõjutada. Kas kliimamuutuses on inimtekke mõju nii suur kui siin arvatakse, kes teab, ei ole päris veendunud,» märkis keskkonnaminister.»

Rene Kokk. «Tehased annavad süsihappegaasi ja kindlasti on inimestel ka seos CO² emissiooniga,» ütles minister Kokk, et tema ei kavatse kunagi hakata väitma, nagu poleks inimestel mingit seost Maa kliima muutumisega.»; «Ma ei eita inimtekkelist kliimasoojenemise võimalust.»

Siim Valmar Kiisler. Mitte ühtegi konkreetset väljaütlemist. Kuid tundub, et osaliselt mõistis asja iva. Intervjuus Novaatorile, teemaks väikesed saareriigid: «Nende sõnum on, et nende osa kasvuhoonegaaside õhkupaiskamises on üleilmselt mikroskoopiline, aga ometi on nemad need, kes kliimamuutuste järel kõige võimsamalt kannatavad eelkõige orkaanide läbi.» 

Marko Pomerants. Algusaegadest pole leida midagi, aga osales augustis 2015 arvamusfestivali arutelul «Kuidas kliimamuutus mõjutab Eestit?»; «Keskkonnaminister Marko Pomerants ütles, et olukorras, kus maakera keskmise temperatuuri uued kuumarekordid sünnivad juba iga kuu, nagu ka selle aasta märtsis, on selge, et vanamoodi saastava majandusega edasi minna ei saa ja tuleb hakata tegutsema.»; ««Kliimamuutused on kõikide riikide ühine mure ning seetõttu tuleb probleemiga tegeleda üheskoos ning toetada neid, kes on kliimamuutustest enim mõjutatud,» lausus ta.»

Mati Raidma. «ÜRO ülemaailmsel kliimakonverentsil Peruus osalev Eesti keskkonnaminister Mati Raidma ütles, et kiire majandusarengu ja keskkonnasäästlikkuse ühendamiseks peab kliimamuutustega võitlemisse kaasama kõik suurriigid.» 

Keit Pentus-Rosimannus. Detsembris 2013: «Kliimaaruandes kirjeldatakse Eesti haavatavust ja kliimamuutustega kohanemiseks võetud meetmeid. Samuti antakse aruandes ülevaade kliimamuutuste uurimisest, süstemaatilisest seirest ning tegevusest, millega vähendatakse kliimamuutuste eitamist ja skeptitsismi hariduse, üldsuse osalemise ning teadlikkuse suurendamise abil.»

Jaanus Tamkivi. 2008 juunis: «Eesti on juba vähendanud oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid rohkem kui poole võrra aga sõltudes elektritootmisel ja siseturu vajaduste rahuldamisel veel aastaid põlevkivi baasil toodetud elektrist, oleks meile elektri tootmisel siiski vaja pehmemat üleminekurežiimi uue oksjonisüsteemi rakendamisel,» märkis Tamkivi.»; ««See kaart toob väga ilmekalt välja, mis juhtub, kui kliimasoojenemine jätkub ja seega on riikidevahelised kokkulepped sellel tasandil väga olulised, et selliseid drastilisi kliimamuutusi ennetada,» sõnas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi.» 

Rein Randver. Null.

Villu Reiljan. Kirjutas alla «Eesti Vabariigi keskkonnaministri ja Austria Vabariigi föderaalse põllumajandus-, metsandus-, keskkonna- ja veemajandusministri vaheline Kyoto protokolli artikli 6 alusel ühisrakendusprojektide elluviimiseks tehtavat kahepoolset koostööd käsitlev vastastikuse mõistmise memorandumile».

Heiki Kranich. Null.

Kranichi teeb selles nimekirjas tähelepanuväärseks asjaolu, et teda on sisuliselt kolmel korral Eesti Keskkonnaühenduste Koja poolt väljastatav keskkonnakirves pähe tabanud. Esimesel korral ministrina aastal 2002 suutmatuse eest tagada Eestis metsade ja looduskaitsealade kaitset. Teisel korral 2008. aastal reformierakondlasena, saades nimeliselt mainitud koos tolleaegse ministri Jaanus Tamkiviga. Kranichile heideti ette just tema ajal alanud ministeeriumi politiseerimist. Viimane kirves lajatati praegusele tarmukale Riigikogu liikmele alles mõned nädalad tagasi selle eest, et nad koos Peeter Ernitsa, Andres Metsoja ja istuva keskkonnaminister Savisaarega looduskaitseseadust muuta tahavad. Nimelt on nende hinnangul praegune randade ja kallaste 200m ehituskeeluvöönd liiast ning võiks olla kümme korda väiksem. 

Mida sellest kõigest järeldada?

Sellega on siis selge, head lugejad – ärge imestage, kui teie pimesoolt saadetakse välja lõikama nuga käes, poliitilist kompetentsi ja metoodikat valdav, haldusjuhtimist õppinud politoloog. Valdkondlikku kompetentsi ei ole keskkonnaministeeriumi juhtimisel asjaks peetud ja valdkonna jätkusuutliku kestlikkuse asemel on poliitkud ja poliitilised üksused keskkonnaegiidi all kaitsnud eelkõige oma laiaks istutud poliitilist istmikku.