T, 27.09.2022
MAGALATUUR VÄIKE-ÕISMÄEL VOL.8 ⟩ Leekidest sündinud laemaalingud paraadnas — tutvumisretk kunstnikuga
420 – katalüsaator Foto: Steven Vihalem
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban antropoloog
Leekidest sündinud laemaalingud paraadnas — tutvumisretk kunstnikuga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

«Kahekesi on hea oodata, ajab juttu, teeb tobi. Üksinda on tüütu, passid telefoni, püüad mitte kahtlane olla,» ütleb ta ja haarab taskust võtmekimbu, et teeselda justkui hakkaks paraadna ust avama. Õismäe tee 105 välisukse avab hoopiski seal päriselt elav isik, me lihtsalt libiseme sujuvalt kaasa, sujuvalt mööda, lifti ja sellega ülakorrusele, et näha oma silmaga kohalikku paraadnakunsti.

Punastest tellistest torn Järveotsas — ja selle naaber Õismäe tee 109 aadressil — on erilised, sest sihvakate ja heledate magalatornide kõrval tunduvad need robustsete tulnukatena, justkui mingist paralleelreaalsusest. Põhjus, miks ma teid täna siia toon, on see, et siia on peidetud magala tänavakunsti easter egg’id – kuus välgumihkliga tehtud Sixtuse paraadnakabeli laemaalingut. Neid tutvustab nende autor, kellega koos hiilime tornmajja ja viime läbi intervjuu otse sündmuskohal.

Esiti sõidame kaheteistkümnendale korrusele, lähme sealt läbi rõdu trepikotta ja kõnnime jala viimasele korrusele. Räägime esiti tasa, sest tundub justkui oleks siin-seal liikumas teisi isikuid, kostuvad hääled, kolistamine.

Paraadnakunst. Memm küttis kodu nagu alati.
Paraadnakunst. Memm küttis kodu nagu alati. Foto: Steven Vihalem

«Nagu keegi koliks või midagi?» küsin viimaste häälte peale.

«Aeg ajalt, siis kui tegin, siis olid ka hääled, siis duck'isin viis minutit, kuni oli jälle vaikne, panin taskulambi kinni. Mul telefonist mängis raadio, kuulasin Pereraadiot, mingeid kristlikke saateid. Ma plaanin jätkata siis, kui tunnen, sest see ei ole veel valmis.»

«Kas sa tahad veel teha?»

«Mul on korruseid ju veel.»

«Mitu siin on?»

«Viis või midagi.»

«Nii et üheksa või midagi veel? Alla korrusele vist ei saa päris?»

«Mida madalamale minna, seda ohtlikum on, sest seda rohkem inimesi liigub.»

«Lõpuboss…»

«Jah, olen täheldanud, et inimesed, kes elavad kuni neljandani, et nad käivad jalgsi alla või noh ei viitsi lifti oodata, sest jala saab kiiremini.»

«Kas see on ka sinu oma?» küsin viidates laes olevale 420le.

420 – katalüsaator
420 – katalüsaator Foto: Steven Vihalem

«See ei ole minu tehtud. Aga see on oluline, sest see on mingil määral starter asjale või nagu võti. Või et see on nagu kohalik, et see asi on olemas, see on väga punk-graffiitilik lähenemine midagi põletada või midagi sisse lõigata või kraapida, mida iganes. Tuli proovida see viia kaugemale, et kas sellega on üldse võimalik midagi teha. Mulle väga meeldib, et see on siin ja ma arvan, et ta on mõjutanud palju.»

«Kas sa tead, kaua see on siin olnud?»

«Minu arust on see kusjuures Kaseri [kohalik tänavakalligraaf] tehtud. Neli-viis aastat tagasi.»

«Mitu aastat sina oled siin käinud?»

«Esimene kord vist kaheksa või seitsmeaastaselt. Käisime vaadet nautimas ja munadega viskamas inimesi. Kolmandal korrusel elas mingi naine koertega, kes, kui ta kuulis siin lapsi jooksmas, siis ta lasi oma koerad jooksma…»

«Trepikotta?»

«Jaa, ja meile väga meeldis see, see oli nagu naljakas, see oli thrill, vaata, ja siis pidi nagu põgenema.»

[Naerame]

«Kas kõikidelt korrustelt pääseb rõdule?»

«Jaa, kõikidelt pääseb. Peab pääsema.»

«Sest vaata, mina ei ole siin tornis tegelikult kunagi käinud põhimõtteliselt. Ma olen alati käinud nendes tornides, kuhu ma kellegi kaudu sisse olen pääsenud, ehk siis Kullerkupu ja Meelespea. Aga siis ma olen läinud korrustele, kus ma tean, et pääseb läbi. Seal on nagu kolm ust või midagi siukest. Siin on nagu sellest vabama liikumisega.»

«Mingi aeg hakkasime käima lihtsalt, et soe oleks ja kuskil… keegi teeb smouki ja mingi…»

«Lihtsalt hängid nah, sülitad kuradi trepi peale ja sööd sihvkasid…»

«Jah, sellepärast, et õues on külm noh… õues ei jaksa olla ju, kui väljas on külm nagu praegu.»

«Aga mida me siis vaatame praegusel momendil?»

«Räägin siis kõigist korraga, et siis tsäksiga põletatud vaated, ma ütleks nende kohta paneelid, et korruse kohta paneel. Erinevad kaadrid.»

Paneel 1. – Magalavaade
Paneel 1. – Magalavaade Foto: Steven Vihalem

«Mitu meetrit see on?»

«Ma ei mõõtnud, aga kuna sa vaatad nurga alt, siis ta on kõvasti pikem, kui välja paistab. Täiega raske oli see, et ma pidin kogu aeg ülevalt käima vaatamas, et kuidas see reaalselt välja näeb, et joonistad nagu veits pimesi. Mis see on? Ma ei tea, mis see on, võibolla oskan selgitada, miks see on. Ise sai oldud siin nii palju ja tegelikult mitte kõige mõistlikumalt enda aega veetes. See on viis näidata neile kuidagi — noh, iseendale siis väiksena või tüüpidele, kes siin praegu käivad — et pööra kuidagi enda kasuks see keskkond.»

«Tsäks on suhteliselt destruktiivne vahend, põletamine kuskile lakke…»

«See on tähtis, et see on selles keeles, mis siin räägitakse või mis siin toimub. Et ta kutsub paranema või enda potentsiaali kasutama.»

«Palju tsäkse sul läks?»

«Tsäkse läks mingi kümme ikka, mingi aeg lähvad katki, mõtled, et natuke põletad, siis kestavad kaua. Alguses ma läksin nende keevitajatega, mõtlesin, et nendega saab head peent joont teha, suht airbrush'iga nagu…»

«Aga?»

«Aga need põlevad liiga puhtalt, need ei jäta tahma. See tuli nagu üllatusena. Ma tegelt ostsin odavaid suht peoga.»

«Kust kohast?»

«Pudipadipood on Nurmenukus, kust saab gripkotte, hapusid komme ja mingeid põrkepalle osta.»

«Et see on siis looduslikult sustainable projekt, eelistasid kohalikke kauplejaid ja teenuseid?»

[Naerame]

«Kõik on kohalik.»

«Gaasi läks ka või?»

«Mingi neli can’i, mingid olid need väikesed, värvilised vaata.»

«4 cans» – tavaline valgendaja
«4 cans» – tavaline valgendaja Foto: Steven Vihalem

«Ma ei teagi neid, tean neid kollaseid ainult.»

«Unilite, aga tegelt on teistsuguseid kah. Ja pudipadipood ongi, kust neid saab.»

«Sinna pääseb koroonaajal ühe-kahe kaupa sisse, see on nii väike. Kaua sul läks?»

«Ühte paneeli tegin kuni kolm tundi umbes.»

«Mitu ööd siis?»

«Ma olin siin neli või viis. Iga päev ei jaksa tulla kodust välja, õhtul just, vaata, siis kui tahaks vaikselt lebosse minna. See oli pigem raske. Aga õhtul on turvalisem, vähem liiklust.»

«See on vist tänavakunsti kõige suurem probleem. Sellepärast nooremad inimesed ruulivad tänavakunstis, et neil on vähem und tarvis.»

«Tänavakunstis on see, et spot'id muutuvad pidevalt. Raske oli tulla siia kogu aeg tagasi, sest muidu on see, et asukoht muutub pidevalt, see ongi värske – täna siin, homme seal. Tänavakunstis on see veider, et sul ei ole aega teosega kontakti saada, ma alles nädala aja pärast saan aru, mis see on ja mis see tegema peab. Tänaval on sul tihti ainult üks võimalus. Kui sa lähed teist korda tagasi — mida juhtub väga harva — siis sa saad nii palju rohkem kihte panna, et see on selles suhtes erinev teistest.»

«Kas sa alustasid sellest?»

«Jah, ma tulin ülevalt alla. Läksin nii nagu visual storytelling on, et alustad suurest kaadrist. Et see on kõige kõrgemale või kõige kõrgemalt vaade.»

«Kust sa selle kaadri võtsid?»

«See ei olegi päris. Oma maja tagant näen Kadaka torni, aga see ei olegi päris vaade. Aga see on nagu kohalik, täitsa võiks olla siuke.»

Lähme vaatame järgmist. Trepi peal teatab kohalik kunstnik:

«Siin on teisi asju ka, mida tasub vaadata. Siin on sitt, seal on sitt, siin on haakrist, aga tagurpidi tehtud, on nagu muud asja ka, mida vaadata. Minu asjad eksisteerivad selle sees, et terve see trepikoda on teos.»

Jõuame järgmise paneeli juurde.

«See on foto pealt, väikevend mul, tiigi ääres tehtud pilt, selle pealt joonistasin, siuke väike tüüp rattaga. See vist minu lemmikpaneel, kõige paremini õnnestunud.»

Paneel 2. – Väikevend
Paneel 2. – Väikevend Foto: Steven Vihalem

«Olen nõus, mingid detailid, mis mulle meeldivad väga.»

«Üliraske on siin saada nägu paika, sest sa saad ainult varjuga anda selle. Põletus on nii suur. Ma leidsin mingid tehnikad ka, et kui ma hoian lihtsalt, siis tihti ta ei jäta tahma, ma pean nagu lükkama või tuulega kaasa. Kuna siin paraadnas liigub tuul, siis oli probleemiks saada leeki õigesti.»

«Täpsuslaskmine, et peab arvestama tuule suunda ja kiirust?»

«See pind läheb soojaks ja siis sul tekib korraks see põletushetk.»

«Põlve detailid on hullult lahedad. Triibud ja voldid ja siuksed teemad.»

Liigume alla. Ta seisab trepi peal ja näitab, kuidas tegemine välja nägi:

«Vaata siit, kujuta ette, et sa pead siit seistes pea kuklas arvestama, kuidas leek liigub, ja arvestama, kuidas sealt see välja näeb.»

Liigume alla.

«Vaata siit nurga alt, väike mees on suureks kasvanud.»

«Siit on täitsa suur mees. Kõhn, aga suur.»

«Kasvabki siin trepi peal.»

Paneel 2, teise nurga alt
Paneel 2, teise nurga alt Foto: Steven Vihalem

«Mis meil järgmiseks on?»

«See on kuidagi öökulliks läinud… mitte päris suitsetav ema… üleval tatt sõitis rattaga ja siis kuskil kõrval või natuke taamal on ema, teeb suitsu ja vaatab poissi või midagi siukest.»

Paneel 3. - Ema
Paneel 3. - Ema Foto: Steven Vihalem

«Mis see taga tal on?»

«Ta on ka segane asi. Ma kujutasin, et siin on maja nurk ja siin mingi kuradi postikast või see tasuta lehtede kast, mingi metallist box, suur selline.»

«Ma hakkasin korraks mõtlema, et see võiks nagu olla riietekabiin või midagi siukest?»

«Aga samas sul täiesti võimalus lugeda seda nii. Ei peagi liiga palju seletama, siiralt, et kust see tuli või nii, et see rikub vahepeal ära selle. Mis sa näost arvad?»

«Paremalt poolt natuke kitsamaks.»

«Ta läheb kuidagi humanoidiks.»

«Aga seda nii keeruline teostada.»

«Ja siin sul on üks katse ka, sa ei saa kuidagi seda parandada.»

«Mingi salfakaga saab natuke kustutada?»

«Ta on nii kuradi kare pind ja ta ei ole nagu lahtine tahm tegelikult.»

Liigume järgmise juurde.

«Siin on see teema, et siin on see tekst: «Kui Loodus On Keelatud Pole Vabadust Olemas». Ma mõtlesin, et ma teen neile ühe siis. [Naerab] Ja kuidagi ka pilkavalt natuke, et sa ei peaks siin mahvi tegema, et sa ei tea, millest sa räägid, naiivne siuke. Ja samas need tüübid saavad vaadata: «Oo, lahe.» Tegelikult suht nukker, kui mõtled.»

«Kui Loodus On Keelatud Pole Vabadust Olemas»
«Kui Loodus On Keelatud Pole Vabadust Olemas» Foto: Steven Vihalem

«Mingisugusele kontingendile on see hullult oluline sõnum, mida levitada. Samas nagu 420 hakkab asi pihta. Millega see tehtud on, rasvakriidiga või?»

«See vesine marker, tahvlikas tühjaks saamas. Mulle tundub see inimene väga noor, kes selle tegi. See leht näiteks.»

«Väga huvitav on see, et esimesed tähed on suured.»

«Jah.»

«See on mingi omaette, minu jaoks, mingi düsleksia vorm, et kui sa ei tea, kus käib suur täht, siis kirjutad kõik suure tähega.»

«Ja-jah, see ei ole mingi pealkiri või ei ole põhjust olema, aga see on nagu sõnum, vaata, loosung.»

«Kas selle smiley tegid ka sina?»

«Jaa, kompa mõttes. Ja mulle tegelikult meeldivad smiley’d.»

Paneel 4. – Suits
Paneel 4. – Suits Foto: Steven Vihalem

Liigume edasi. Tähendab, liigume alla.

«Kas ta on mingil määral tehniliselt sarnane spreiga?»

«On jah, see distants ja delay, et see, millal nagu asi jõuab paberile, et sa saad seda ainult ette tunnetada, kontroll tuleb vahele.»

«Aga kui sa peaksid ainult ühe spreivärviga tegema töö?»

«Siis ma saaksin paremini. Aga tal on oma crusty asi, mis tegelt on parem. Sütt nagu tänavakunstis väga ei kasutada, kuigi akadeemilises joonistamises ja asjas on sees, siuke klassikalisem… siis see nagu tekitab sütt [hakkab naerma], millest saab kokku pressida söe ja siis joonistada kuhugi mujale.»

«Praegu on nagu otsetoodang.»

«Keemiku värk, vahetad välja ainestruktuurid.»

«Aga see? Kuulõpp või?»

«Autoportree [naerab], teel taarakasse [naerab] Selveri kilekotiga.»

Paneel 5. – Jõgeva Jaak
Paneel 5. – Jõgeva Jaak Foto: Steven Vihalem

«See on nagu Jõgeva Jaak, kes on sattunud magalasse.»

«Ta jah vahepeal käib siin. Mulle meeldib täiega see. Käsi on veidike valesti, tuleb kuidagi seljast välja, mind ennast häirib. Aga sa ei saa parandada. Aga töötab.»

«Mulle meenutab see äkkliikumise fotot, käsi vehib hoogsalt.»

«Siis on hea, liikumist on raske kujutada.»

Liigume edasi/alla.

«Ma ei saagi aru, kas see on sitt või värv? Saad aru või? See on vist sitt.»

«See on vist sitt.»

[naerame]

See on sitt, vist.
See on sitt, vist. Foto: Steven Vihalem

«See on trammi-bussi valideerimisaparaat. Või siis ka gaasimõõdik.»

«Või elektrimõõdik.»

«Võib täitsa vabalt. Aga ma ütlen ausalt, et tol hetkel ma olin suhteliselt väsinud. Minek ei olnud õige. Ta tahaks tausta saada.»

«Sa võiks mingid inimesed sinna teha, näod või midagi.»

«Bussiga on keeruline, rakursid kõigile torudele ja istmetele, ma tundsin, et ma ei suuda. Aga jälle kaader, lihtsalt fluidumist, argipäevavaated, kaadrid, sümbolid, taarakas ja nii edasi.»

Paneel 6. – Bussis
Paneel 6. – Bussis Foto: Steven Vihalem

Liigume tagasi üles, et kõige viimase korruse rõdul värsket õhku hingata ja vaadet nautida.

«Kas tegemist on graffiti või tänavakunstiga? Kas ta on avalik kunst?»

«Mina nimetaks seda avaliku kunsti teoseks, ta on lihtsalt selle tärniga* [Naerame] Ma ei tea, kas me seaduslikult võime siin olla. Keegi tuleb midagi ütlema, siis lähed ära.»

«Umbes, et siin on kõrvalistele isikutele viibimine keelatud?»

«Ma arvan, et see on umbes trespassing

«Et me ei ole kellelgi külas?»

«Aga tegelikult täiesti pohhui asi, kuna kõikidele kuuluvad ainult korterid. Või et tema tohib mulle sama palju öelda kui mina, sest et paraadna ei kuulu kellelegi. Ta on tänavakunsti teos, mis utiliseerib või kasutab ära saja protsendiliselt tänavakunsti töövahendit, millega on sõnumeid jäetud.»

«Oled sa ise midagi sellel tasemel ennem näinud?»

«Ma olen näinud puidu peal söestatud teoseid.»

«Kujutaks ette, et vanglas on keegi teinud meistriteoseid?»

«Vanglas on kindlasti, seal tehakse süsi ka. Ma olen käinud Patareis, seal on hobused ja asjad, väga meisterlik. Aga nende kohta siin ma ütleks, et oleneb, kuidas neid esitleda, see on kaasaegse kunsti teos, sest ma tegelen terve selle koridoriga ja isikliku kogemusega, kus need kaadrid on selle keskkonna osa. Lühikene vastus on siis, et see on tänavakunsti teos, seda tehes ma tundsin, et ma teen tänavakunsti.»

Vaatame rõdu pealt Õikat, arutleme brutalistlike vaadete üle.

«Siin on kuidagi lühemad ja väiksemad paneelid kui Venemaal. Ma mõtlen, et mis on Õikal teisiti?» viskab kohalik kunstnik küsimuse üle rõdupiirde.

«Õika mõte oli see, et siin oleks 5-, 9- ja 16-korruselised majad. See on põhimõtteliselt Fibonacci kood, et oleks kuldlõige, et vaated kõiguvad terve aja või lähevad teistsuguseks, et sul ei tekiks monotoonsust. Oleks kuidagi mängulisus. Aga et oleks mängulisus suhteliselt perfektsete mõõtmetega.»

Õhtune vaade magalale
Õhtune vaade magalale Foto: Steven Vihalem

«See kuidagi eristab neid ringe ka rohkem. Et tõmbab tsentrifuugi kogu asja.»

«Soovid sa midagi veel lõpetuseks öelda? Mingid mõtted?»

«Ma ei ole suur õpetaja, aga võiks öelda, et lapsed teeksid kunsti. Et nad tunneksid, et nii palju rohkem on asju, sa võid olla mitu asja korraga. Ma mõtlen neid, kes siin käivad niisama õlut joomas. Kui mõelda tagasi, siis ma olin ise ka seal, aga sa ei pea olema tuff, tee kunsti või ükskõik mida. [Naerab] Ära lase enda kirgedel olla mõjutatud sellest, et see ei kõvata, et iga asi, mida sa teed, et sa peaksid mingit kõvatamist tegema. Kui sa passid terve aja tornmajas, siis sa ei näe asju, et väljas on ka asju peale tiksumise. Ma ei tea, onju, et “Saame kokku, võtame polli, rullime jone ja siis seisame,” sest et keegi ei saa koju minna, kuna pilves peaga ei saa minna. Seda tüüpi teema noh.»

«Sa oled üks produktiivsemaid tüüpe, keda ma tean. Kas sul on see viga alati küljes olnud?»

«Jaa. «Minu suurim viga on see, et ma olen nii produktiivne» – see on mingi töövestluse värk. [Naerame] See projekt oli iseendaga rahu tegemine, läbiprotsessimine, olukordade lõpuni mõtlemine.»

«Siis kui lased lapsel seinte peale sodida» – laemaalingute autor väiksena
«Siis kui lased lapsel seinte peale sodida» – laemaalingute autor väiksena Foto: Steven Vihalem

Tänavakunsti kohta räägitakse, et sellele on kõigil ligipääs, sest see asub avalikus ruumis. Avalik ruum on kokkuleppeline mõiste, soovitan teil seda ise lähemalt uurida.

Tagasi üles