ESTOSTSEENID ⟩ Viies. Romantika

Illustratsioon: Kaido Veski / Ypsilon
Anatoli Jänes
Copy

Kell on pisut üle kolme öösel. Ma pööran oma kolmandas nooruses Fordi kruusatee serva ning seiskan mootori. Kõrvalistmel magav plika avab küsivalt silmad ning sulgeb need uuesti, kuuldes, et tahan vaid põit lasta.

Väljun autost, vajutan ukse vaikselt ühe klõpsuga kinni ning süütan sigareti. Suvilani on tegelikult kõigest paar kilomeetrit ning mul pole mingit metsapeatust vaja. On lihtsalt kohutavalt ilus öö. Taevas on hele, üsna pea tõuseb päike. Ööbikud laulavad, sääsed pinisevad, õhk lõhnab ka hoolimata sigaretisuitsust. Me tuleme peolt ja otsustasime minna suvilasse, kuna see on praegu tühi. Kahekesti mingil privaatsel pinnal ärkamine ja hommiku nautimine on miski, mida alles gümnaasiumi lõpetamas meiesugused harva nautida saavad.

Pisut eemal võpsikutuka taga hakkab haukuma koer. Süütan teise sigareti ning vaatan läbi autoakna plikat, kellega juba pea aasta aega koos olen. Sale, hästi riides, armsate näojoonte ja hoolitsetud soenguga. Kohusetundlik ja hea tüdruk. Meil klapib päris hästi, kuigi mingitel hetkedel on ta naiivsus ja pealiskaudsus tüütuvõitu. Mulle meeldiks praegust olukorda temaga jagada, kuid tean, et saan teda äratades vaid juhmivõitu torisemise osaliseks. Päikesetõus sääskedega udurõskes juuniöös ei ole see miski, mida sellised plikad päriselt hindaksid. Kui, siis mõtet või mälestust sellest. Või fotot endast seal, mida sõbrannadega jagada.

Me oleme vaid ühe korra looduses seksinud. Üksjagu ettevalmistusi, õige koha valimine ja sobiva ilma ootamine. Esimene kord läks aia taha, kuna paarsada meetrit enne valitud kohta tuli meile üks auto vastu.

- Siin on liiga suur liiklus.

- Üks auto ei ole suur liiklus.

- Seda on liiga palju.

- Ma arvan, et nad käisid seal samal põhjusel.

- Siis ma ei kavatse siin midagi teha, kui see mingi avalik kiimapõõsas on.

- No ei ole ju, ma tegin nalja.

- Ma ei tunne ennast siin mugavalt.

Nii jäi. Sõitsime tagasi koju. Järgmisel päeval proovisime uesti. Sel korral läksime kindla peale ning tegime aseme suvila taha jasmiinipõõsa varju. Vedasin välja kattemadratsi, teki ja padjad. Arutasime pikalt sääsetõrje kasutamise üle. Lõpuks lasime seda pisut voodipesule. Et kindel olla, jätsin auto sissesõiduteele. Noh, et kui keegi tulema peaks, siis ei saa ta otse suvila ette sõita.

Kümmekond minutit hiljem olime valmis ja kolisime tagasi tuppa.

Juunikuist päikesetõusu võib ootama jäädagi, kui sa täpselt ei tea, mis kell see aset leiab ja lähed pelgalt kollaselt kumava kirdetaeva peale välja. Lasen ka teise koni nipsuga teeäärsesse kraavi ning istun tagasi autosse. Plika magab sügavalt. Üks sääsk on talle oimuohta maandunud, imeb ahnelt verd ning paisub silmnähtavalt. Kõht täis, tõmbab too oma londi välja ning lendab esiklaasile.

Tõmban ukse tugeva pauguga kinni ning samal ajal käivitan mootori. Plika kargab istuli ning on jahmunud näoga.

- Mis juhtus?

- Ei midagi, ma sõitsin kogemata august läbi.

- A... Kus me oleme?

- Siinsamas, suvila teel.

- Appi, ma vist magasin väga sügavalt.

- Jah.

Paar minutit hiljem pööran suvila juurde ning seiskan mootori. Plika kohmib midagi käekotis, kontrollib päikesesirmis olevast peeglist oma nägu ning lömastab esiklaasil istuva pilgeni verd täis sääse.

- Fuih, sa pead homme autot pesema.

- Mhm.

- Jube külm ja niiske on.

- Sa oled lihtsalt unine.

- Palun tee tuld kah.

- Ah, ei hakka enam, päike tõuseb juba.

- Jah, päikesetõus on nii romantiline, me võiks seda kunagi vaatama minna.

- Mhm.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles