LABORIST LEIVALE ⟩ Mitte kunagi elanud ja mitte kunagi surnud looma liha

2013. aastal esitles Maastrichti ülikooli professor Mark Post esimest kultuurlihast valmistatud hamburgerit. Sellest ajast peale on mõte rakupõllumajanduslikult, loomakasvatuseta toodetud lihast pälvinud nii loomakaitsjate kui toiduainetöösturite poolehoidu.

Kaalutud on ka putukavalkudest valmistatud liha tootmist, aga üldsusele pole mõte vakladest kui toorainest siiani meeldinud. Niisamuti pole arendajatel õnnestunud vakladest tavapärase liha maitse ja tekstuuri jäljendamine. Vaglast ikka sisefileed välja ei venita, selge. Seega ikkagi mahlane laboriliha. Laborikana, laborilammas, laboriveis, laboriseapõsk...

Hulgaliselt idufirmasid said toiduainetööstuse suurtelt nimedelt korralikku kütet, eesmärgiks oli hiljemalt 2022. aastaks turg soodsa hinnaga kultiveeritud veise-, linnu- ja kalalihaga ära täita. USA Toidu- ja Ravimiametki tormas ajast ette ning lõi 2018. aastal «peatselt» ilmuvat kaubaartiklit reguleeriva raamistiku ning andis sellega «peagi» turule ilmuva kaubaartikli ettevalmistamiseks rohelise tule.

Aastanumber on täna 2022, laboriliha seisukohalt on kaubanduses rohkem kui kitsas. Nii et revolutsioon toiduainetetööstuses osutus pelgalt utoopiaks? Miks? Kohe-kohe pidi minema asjaks, juba nimetati veiseid ebaefektiivseteks elusolenditeks, kelle «biokonversioonimäär» on ainult ca 15 protsenti. Inimkeeli: 15 grammi liha tootmiseks sööb see elajas kahe suupoolega 100 grammi taimset valku.

Veis ei ole roheline elajas, tavapärase lihatootmise osakaal kasvuhoonegaaside heitkogustest on 18 protsenti, maakasutusest võtavad kariloomad endi alla 30 protsenti, samuti läheb elajate kraesse 8 protsenti ülemaailmsest veetarbimisest. Energiatarbimisest ärme räägigi. Juba 2013 oli selge, et kariloom liigub igandite hulka nagu naiste korsett ja põlevkivist elektritootmine. Juba 2013 aeti esimene kunstpihv näost sisse. Praegu on 2022. 2013 väideti, et kultuurliha tootmine vähendab oluliselt nii lihatootmise keskkonnamõju kui loomadelt inimesele levivate nakkushaiguste riski ja et kultiveeritud lihal on tavapärase liha maitse. Kultiveeritud liha on aastaks 2050 ligikaudu 9,5 miljardini ulatuva maailma elanikkonna toitmise võti, austusavaldus nii loomade kui keskkonna vastu!

Ma tahan mitte kunagi elanud ja mitte kunagi surnud looma liha! Ma küsin: kus see liha on?

Kuidas seda liha üldse kasvatatakse?

See näikse oluliselt keerulisem kui Frankensteini loomine. Esimene samm on täiskasvanud loomast satelliitrakkude isoleerimine – need ei ole veel lihas, vaid tüvirakud, mis on võimelised paljunema ja teatud hormoonide mõjul lihasrakkudeks muutuma.

Satelliitrakke kasvatatakse bioreaktorites, mis on põhimõtteliselt toitainevedelikke sisaldavad steriilsed anumad. Rakud saadakse vohama rakkude jagunemist ja diferentseerumist ning kudede ja organite kasvu reguleerivate ainetega. Seejärel muudetakse need rakud lihasrakkudeks, mis monteeritakse mehaaniliselt lihaskoeks ning seejärel tarbitavaks kunstlikuks steigiks...

Oh pagan. Suuremad keskkonnakulud, kui algselt arvati...

Theconversation.com kirjutab 2019. aasta artiklis, et kultiveeritud laboriliha võib tekitada rohkem probleeme, kui see lahendab. 2011. aasta uuringute järgi omistati kultiveeritud lihale tavalise seakülje ees selged eelised. Kunstliha vähendaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 78–96 protsenti, nõuaks 7–45 protsenti vähem energiat ning 82–96 protsenti vähem vett. Uuemad uuringud näitavad aga, et laboris kasvatatud liha keskkonnamõjud on tükk maad suuremad kui tavapärase lihatootmise puhul ja et täielikult kultuurlihale ülemineku süsinikujalajälg võib osutuda 55 protsenti suuremaks kui autotööstusel.

Theconversation.com on negatiivne: loomadel on loomulik immuunsüsteem, mis kaitseb neid loomulikult bakterite ja infektsioonide eest, rakukultuuri puhul see nii ei ole ja toitaineterikkas tootmiskeskkonnas paljunevad bakterid oluliselt kiiremini kui tavalises lihakäntsakas. Kunstliha valmistamine nõuab väga kõrget steriilsuse taset, mis ei ole odav lõbu – rakukultuure kasvatatakse kõrgelt kontrollitud ja desinfitseeritud puhastes anumates, steriilsus on enamasti tagatud ühekordselt kasutatavate plastmaterjalide kasutamisega, mis küll vähendab saastumise ohtu, kuid tekitab samas plastijäätmeid, millistesse ökosüsteem juba kunstlihatagi upub. Lisaks on omajagu uuringuid toiduainetetööstuses kasutatavate plasttoodete toksilisuse kohta. Alternatiiviks on roostevaba terasest nõud. Kui paljud tootjatest on neisse nõus investeerima kui masstootmseks läheb?

Lisaks on kariloomadel teisigi funktsioone peale liha tootmise. Jah, kariloomad annavad tööd ja elatist rohkem kui miljardile inimesele, aga vabastavad meid ka taimejäätmetest ja niisamuti toodavad väetist. Lisaks koguvad ja säilitavad karjamaad süsinikku. Aga ainuüksi fakt, et praegu tapetakse iga päev maailmas liha saamiseks umbes 130 miljonit kana ja 4 miljonit siga, paneks isiklikult minu käe kunstliha poole sirutama. Ma olen nii ökoloogiliselt kui ka moraalselt vastutustundlik inimene. Peale selle on veel mingi tasakaaluküsimus, kaalu järgi on 60 protsenti maakera imetajatest kariloomad, 36 protsenti inimesed ja ainult 4 protsenti metsiku looduse esindajad.

Jälle mingid riskid

Loodus on liiga aeglane, elusloomadel võtab lihaste mahu suurenemine ja lihaste satelliitrakkude paljunemine liiga palju aega. Selleks, et saada laboris seda, mida loom toodab mitme aasta jooksul, vaid mõne nädalaga, on satelliitrakkude vohamist tarvis stimuleerida kasvufaktorite, sealhulgas anaboolsete suguhormoonidega.

Neid hormoone leidub loomadel ja inimestel, neid on ka tavalises poelihas. Hormoonid stimuleerivad valkude sünteesi rakkudes, mille tulemuseks on lihasmassi suurenemine, mille tõttu võib tööstus neid õigustatult looduslikeks nimetada. Võib arvata, milline saab olema nende hormoonide, steroidide ja muu sodi lõplik kontsentratsioon kultiveeritud lihas. Kas suurem kui tippsportlases? Kultiveeritud liha on tõenäoliselt sportlasest lihtsam kontrollida.

Aga ikkagi – kust seda osta saab?

Singapurist. See on esimene riik, mis on laboriliha müügile lõpliku loa andnud. Valik väga lai ei ole ja piirdub esialgu kananagitsatega. Toode on märkimisväärselt kallim kui tavaline kanaliha, selle tootmine nõuabki suhteliselt suurt energiakasutust ja süsinikdioksiidi heitkoguseid, edusammuks on, et nagitsate toiteväärtuselt ei jää toode maha elusast kanast tehtud ampsuga. Maitse kohta öeldakse, et maitse nendel esialgu veel loomse lihaga ei konkureeri ja see osa produktist vajab veel tööd. Seega kulinaarne reis kunstliha mekkimiseks ei ole veel lähiajal teemaks.

Kokkuvõtteks

Laboriliha pole tõenäoliselt valik, vaid möödapääsmatus – 2050. aasta 9 miljardit inimest tuleb ära toita. Kesine maitse ei muuda midagi, halb maitse pole inimkonnale kunagi probleemiks olnud, siiani kannab suur osa inimkonnast alt laienevaid pükse ja kuulab kantrimuusikat. Aga tulevikuideena, pidevalt kasvava toitaineressursi vajaduse juures kõlab siiski ägedalt, et ühel päeval on suur planetaarne tapamaja tõenäoliselt rahuliku südamega võimalik kinni panna ja me saame südametunnistusepiinadeta seale, kitsele või kanale otsa vaadata. Neile vähestele, sest milleks nad peaksid siis üldse sellistes jaburates koguses sündima.

Laboriliha on arenev tööstus ja kõigi ülalpool toodud miinustega tegeletakse tõsisemalt kui tapamajaliha miinustega. Ja kui laborolihale leitakse lõpuks täiesti normaalne maitse, siis ühel heal päeval võib-olla nii kenasti, et seda ei seostatagi enam kana, lamba, veise või seast pärineva meikiga.