ÕPETAJA PIHTIMUS ⟩ Ma olen artist, kes esineb viiel päeval nädalas järjest

Üks asi, mida ma tööle minnes üldse ei tajunud, on õpetaja sügavam ja tähenduslikum roll. Ma olin järsku nagu kümnes erinevas ametis. Tööpäev võib välja näha selline, et esimeses tunnis kirjutan õpilastega koos luuletuse, teises tunnis tegelen hingamisharjutuste ja meditatsiooniga, et tundi häälestuda. Järgmises lohutan leinavat õpilast, vahetunnil keegi hakkab minestama ja nii võiks jätkata veel mitmekümnete näidetega, mida kõike ette tuleb. Selle kõige juurde käib paralleelselt veel ka õppetöö.

«Ja ma ei maga ja ma ei söö ja ma ei taha teha tööd,» nii on Siiri Sisask laulnud.

Tunnen õpetajana, et teen midagi olulist, kui näen klassis silmi, millest peegeldub selline mitteverbaalne «aitäh», kui õpilaste soovidele vastu tulen. Jah, me peame läbima riiklikku õppekava ja me saame ta ka läbitud ka siis, kui me arvestusliku töö järgmisele nädalale lükkame. Vahel astuvad klassi hirmul näod, sest eelmisel õpetajal olevat olnud paha tuju ja nad tahavad lihtsalt rääkida, kuidas see neid tundma pani – sel hetkel olen sulgenud mõneks minutiks oma tunnimaterjalid, pööranud nende poole ja lihtsalt kuulanud. Proovinud aru saada, mis õieti juhtus. Õpetaja ei peaks olema tänasel päeval enam jäik ja külm pealik, keda ei huvita muu kui karm ajakava, vaid peaks olema mentor, juhendaja, kaaslane.

Kui ma õpetajaametile mõtlesin omaenda koolitee eeskujul, arvasin ma, et see on lihtne töö pika puhkusega. Arvasin, et keerulisimaks aspektiks selle ameti juures on mõnikord õhtune tööde parandamine kodus, koju aga saab ju varem kui muudel ametitel töötades.

Tunnistan nüüd oma eksimust. Esimene asi, mida ühe impulsiivse otsuse tagajärel õpetajana tööle asudes märkasin, oli see, et ma olen õpetaja 24/7. Laon toidupoes veini korvi ja järjekorras on õpilane seljataga, nägu muigel. Tean, et ta kirjutab sellest kohe klassichatti. Olen kellegagi kohtingul ja õpilane tuleb vastu, ära muretse, saan sellest esmaspäeval nendega rääkida. Noh, see selleks.

Lisaks eelnevale avastasin ka selle, et iga tund on nagu show, mis peab kava järgi alati toimuma. Ma olen artist, kes esineb viiel päeval nädalas järjest. Teen ettekandeid, juhendan, vaatan üle, kuulan, teen vahele nalju, püüan anda endast välja igas tunnis kogu energia, mida mul anda on. See tundub mulle endalegi vahel võimatu ja tegelikult on õpilastele ka täiesti normaalne öelda, et olen vähe maganud või pea valutab, nad mõistavad ja tulevad mulle vastu, võttes neil päevil rahulikumalt.

—

Tahan jagada ka hetke, mil minust kui ühest noorest ja rohelisest õpetajast sai peaaegu täiesti teine inimene. Sain töötada mõned kuud enne pandeemia algust ehk nägin, mis oli eelmine normaalsus. Aasta 2020 oli julm. Õpilased olid distantsõppe ja suvevaheajaga koolist eemal 6 kuud. Ja seda oli märgata. Sügisel ilmusid tagasi tõsiste nägudega teismelised, kellega koostöö tagasi üles ehitamiseks kulus kuid, nad olid üksteise ja minu jaoks nagu võõrad. Pered olid olnud sel perioodil nelja seina vahel ja nii kaugele õpetaja silm ei näe. Õpilaste vaimne tervis kõlkus õhukese niidi otsas ja ühel korral see niidike ka peaaegu rebenes.

Kodus õppimine nägi esimestel kuudel välja selline: õpetaja pani üles ülesanded, andis kellaaja, kord nädalas jõuti võib-olla kohtuda veebitunnis, kui parasjagu õpilase õel või vennal ei läinud arvutit enese veebitunniks vaja. Suhtlemise pool õpilaste ja kooli vahel oli minimaalne, klassijuhatajad võtsid ühendust koduga vaid siis, kui midagi oli halvasti. Õpilase elust oli sõber puudu, mõne omast hoopis täiskasvanu, kes kodumuresid kuulaks. Teismelistel tundus üksteisega veebitundides suhtlemine veider, kardeti näidata nägu klassikaaslastele ja ka õpetajale. Mõnel korral palusid õpilased tunni lõpus, et me räägiksime millestki muust, sest koolis oli meil olnud ka õppimise mängulisem külg ja vahel venisid need niisama rääkimised veel sama pikaks, kui veebitund ise oli olnud.

Kooli naastes tundusid õpilased traumeeritud eelnevast kevadisest koroonaajast, väikestel ja noortel inimestel oli mure enda tervise pärast võib-olla esimest korda elus. Samuti mured enda väiksemate õdede ja vendade pärast ning vanavanemate, kelle tervis on hapram. Nende igapäevased klassikalised teismelise- ja lapsemured olid asendunud tõsiste ja päris aktuaalsete probleemidega, millega tol hetkel kogu ühiskond tegeles. Rääkimata keskendumisest. 45-minutiline tund oli nende jaoks nagu igavik, seda leevendas see, et õpet sai teha mängulisemalt ja pausidega, kasutada liikumispause ja teha õuetunde.

Kui sain teada, et üks minu õpilastest üritas siit ilmast (õnneks see ei õnnestunud) igaveseks lahkuda, olin ma täiesti sassis. Ma mõtlesin sellele nädalaid, kuid ja tegelikult mõtlen siiani. Milline appikarje, mida oleksin mina saanud teisiti teha, kuidas me selliseid asju ei märka, tundsin ennast isiklikult süüdi ka seetõttu, et olin just vahetult enne seda saatnud tema kodutööle mõningal määral kriitilise tagasiside. Äkki oli see tema viimane piisk? Tundsin, et me keegi ei märganud tema muresid piisavalt ja et me kõik olime selles süüdi.

Hakkasin ennast neil teemadel rohkem harima, küsisin isegi nõu mõnelt eksperdilt. Lugesin raamatuid, et mõista teismelist ja tema aju. Empaatia on üks õpetaja supervõimetest, mida peaks välja näitama umbes kümneid kordi rohkem – seesama ärakuulamine, muserdunud õpilase märkamine. Vahepeal tekib pedagoogiline paranoia, et õpilane, kes jälle tunnist ära küsib, sest tal on paha olla, tundub kahtlane ja mitteusutav. Võib-olla tuleks temalt korraks küsida, mis tegelikult muret valmistab.

Kui õpetaja käikski tööl ainult õpetamas oma ainet, võiksime koolid vist sulgeda ja igavesti veebitunde anda. Aga tegelikkuses peavad väga levinud hunt-kriimsilm-õpetajad iseennast hoidma, sest muidu ei saa ka õpilased hoitud. Ja Siiri Sisaskil ei peaks nii õigus olema nendes laulusõnades.