KAMBODŽA SISUFARMID ⟩ Džunglis ehitatakse savist ja kaigastega turistilõkse, ohvriteks lapsed Youtube'is

Youtube on omamoodi teatmeteos, milleta enda sõnutsi ei saa ka nüüdisaja suured teadlased. Kui meil tuleb soov ise autol esitule pirn ära vahetada, piisab tihtipeale sellest, kui lüüa otsingusse masina mark, aastaarv ja toimingu nimetus ning vajalikud tööriistad, -võtted ja -protsess rulluvad su silme ette. Kui tuleb isu vaaritada ehtsat Usbekistani pilaffi või Malaisia kanakarrit, on asjad sama lihtsad – sul on maitseainete nimekiri ja pole midagi lihtsamat, kui segada nendest video järgi kokku oma elu esimene karripasta.

Sama on lastega – sibelevad jalus ja pole aega nendega mängida. Youtube on täis lastele mõeldud sisu! Rõõmsad Youtube'i lapsed mängivad tema eest, peletavad igavust laulu ja tantsuga. Ja mitte ainult – vaid paari kliki kaugusel on hariduslik sisu, laps on siiralt uudishimulik, teadmistejanuline, ta õpib sealt! Näiteks seda, kuidas puust kaika abil Kambodža džunglisse onni ehitada.

Küsimus, mis ühelt poolt meid kui lapsevanemaid, kuid ka kunstnikke ja kirjanikke sotsiaalsete nähtuste uurijatena huvitavad, on selles, mida ta sealt veel õpib? Kui aus igapäevaseks tapeediks muutunud meelelahutuslik Youtube'i sisu oma vaataja suhtes on?

Miks see meid huvitab? Me täiskasvanud oleme märkimisväärse osa vabast ajast sellel kanalil kinni. Kogu maailm on selle vahendusel otsekui peo peal: kauged eksootilised paigad, kuhu enda jalg võib-olla et mitte kunagi ei satu, eksootilised eluviisid... Me oleme sama uudishimulikud kui meie lapsed, ainult selle vahega, et meil on (loodetavasti) elukogemus ja me suudame tõe ja ebatõe vahel vahet teha.

Järgnev (ja sellele playlist'is järgnev ja sellele omakorda järgnev) video on Kambodžast. Ekraanil sibavad pisikesed tumedad poolpaljad mehed võrratul džunglitaustal. Kambodža, see oli see Pol-Pot ja punased khmeerid! Tollase poliitilise režiimi ajal tapeti seal ligi 1,5 miljonit inimest, nüüd on seal kõik hästi, riik on turismile avatud, mudas plötserdavad tüübid oma rahulolevate nägude ja olekuga otsekui kinnitaksid seda.

Nad ehitavad, kuid videost on näha, et Kambodžasse pole korralikud ehituspoed veel jõudnud, neil pole isegi kusagilt labidat osta, kaevavad puutokiga ja raiuvad bambusevarsi matšeetega. Ehitusmaterjaliga on neil samuti halvasti – muda, vesi ja bambus ongi kõik, mis neil kasutada. Meil olid sada aastat tagasi veel muldpõrandad, neil on siiamaani savi. Tundub, et neil pole õnnelik olemiseks muud vajagi. Meil samuti mitte – paarikümneminutilised klipid võluväel kerkivatest armasnunnudest SPA-laadsetest looduslikest mänguväljakutest köidavad ka siis, kui vaid kogemata lapse kõrvalt vaatama satud. Vaadaku pealegi, ka mulle meeldis omal ajal onne ehitada!

Savist ja bambusest elamud, basseinid, laste mänguväljakud. Jah, oleks Pol-Pot seda näinud. Samas, mingist neljandast klipist peale hakkavad need tüübid vaikselt närvidele käima. Mingid avatud džunglipsühhiaatriakliiniku poisid?

Google'it põgusalt appi võttes viitavad meie leiud üsna üksmeelselt, et taoliste videote boom sai alguse tüübist, kes hobi korras primitiivse tehnoloogia kanali püsti pani. See tüüp on autentne. Alustas kõige esimeses videos kivikirve valmistamisest ja arenes aina edasi, valmistades tööriistu, ehitades hooneid ja mida kõike veel. Tänaseks on see mees oma tegevuse Youtube'is lõpetanud (või lihtsalt pausile pannud?), kuid tema videoid vaadatakse endiselt ning ühe kirjastaja toel on temast saanud üle maailma tuntud populaarse käsiraamatu autor. Tema sisu juures on positiivne osa ka see, et kui tema videotel subtiitrid sisse lülitada, ilmuvad tegevuste alla ka asjalikud selgitused tema vaikides tehtavale nokitsemisele. Mõjub nagu Minecraft in real life. Sul on võimalik tema abil näha samu asju päris elus. Sellised tüübid on inspireerivad.

Konkreetsed meie tähelepanu köitnud videod aga… Esiteks, kui süveneda, tunduvad Kambodža kuttide omad amatöördžungli-vlogger'ite kohta kahtlaselt kõrge ja ühtlase kvaliteediga. Teiseks paistavad need lavastatud ja ka korralikult monteeritud. Arvuti- ja videotehnika seega neil savist ei ole? Huvitav, kust nad seal džunglis oma arvutite jaoks üldse voolu võtavad? Youtube'iga liitusid nad 28. septembril 2017, 26. jaanuari seisuga on nad kogunud 594 140 926 vaatamist, 24 tundi hiljem kontrollides on sellel numbril 2 miljonit vaatamist juba juures. Videopilt on sujuv, kogu ehitusprotsess jookseb ühtlase voona. Väidetavalt on sealsed suurimad hitt-videod tehtud vastavalt 155 või 210 päeva jooksul, loodus (isegi meie silmale harjumatu džungel) ei muutu selle aja jooksul seal aga kuigivõrd. Kanali info näitab, et tüübid asuvad USA-s. Ühe video juures olev tag näitab asukohaks Lõuna-Ameerikat. Üks suur, eelkõige anonüümsust taotlev segapudru. Kas tehes midagi niivõrd tähelepanuväärset, ei sooviks aus autor tõesti oma tööle signatuuri alla panna? Tuleb tunnistada, ajab segadusse küll...

Documentary: It is still unclear how they constructed this massive structure using only primitive tools.

Literally any primitive survival channel on Youtube : Man builds 5-star hotel with underground pool and 6-level parking garage......with a stick.

— DemsMaToes (@DemsMaToes) April 17, 2019

Edasi tuhnides leiame, et neid kanaleid on tohutult! Ainuüksi pealiskaudse otsingu järel saame aukartust äratava nimekirja, kus väikeste variatsioonidega, kuid siiski üsna sarnane sisu: Survival Builder, Primitive Survival, Primitive Tool, Primitive Unique Tool, Jungle Survival, Mr Tfue, Mr Heang Update, Primitive Building, Life Unique Wilderness, Primitive Technology Idea, I Am Builder, Primitive Village, Building Technology, Wilderness TV, House Technology, Brave Wilderness Life, Primitive Technology KH, Primitive Boy, The Joungle, Cambodia Daily Life jne... Rohkem ei jaksanud, kuna sisse hakkas viskama sarnaseid kalapüüdmise, ussijahtimise ja muid džunglioskuste kanaleid. Kõik listis toodud avanesid ühel või teisel moel üksteisega lingituna või lausa otse kanali info all viidatuna. Sisufarmide mõiste oli varasemast küll tuttav, kuid millegi nii sihikindla ja võimsa peale ei osanud meõldagi. 

Guugeldades paistavad silma siin-seal veel mõned, kes sarnaste küsimuste otsa on põrganud. Jõuame ühe Redditi postituseni, kust hakkab tõde kooruma. Leiame viite videole, mis on loodud kellegi poolt, kes elab juhtumisi ühtede nende usinate ehitajate naabruses. Kui esialgu on ta jaganud lihtsalt oma leidu kui midagi, mida on põnev jälgida, siis hiljem, kui ta selle maa-ala ära on ostnud, muutub tema pahameel juba tõsisemaks. Ilmneb, et usinad savitüübid pole omapäraste «talgute» järel mitte midagi enda järelt ära koristada viitsinud.

Kui seda videot lähemalt vaadata, näeb, et need basseinid ongi kasutatavad vaid ühel korral, neist on kasu vaid senikaua, kuni kaamera käib – seda, et basseinidele ei ole lisatud vee äravoolu, näitavad ka videokaadrid maha jäetud samadest basseinidest.

Veel enam, videost on näha, et isegi jõgi, kust tüübid pottidega vett toovad, on fake'itud – droonigi abil läheduses midagi sellist ei paista. Video autor märgib, et lähim voolava veega koht, kust vett algsetes videotes näidatud moel basseinidesse saab, asub ehitusalast ca 6km kaugusel. Silma jäävad hoopis ehitusest maha jäänud sinised plastiktorud, läbi mille on vesi basseinidesse pumbatud ning mis siis ühes tühjade tsemendikottide ja muu masendava hulga prügiga maha jäetud. Ilmselt pärineb just nendest tsemendikottidest see peen pulber, mis videotes naabruses olevatest termiidipesa tükkidest kaikaga pekstes valmistatakse. 

Video autor märgib veel, et kahe hektari peale on rajatud vähemalt 20 erinevat objekti. Väheoluline pole ilmselt ka tõsiasi, et peale tegevuse avastamist kõrvaldati objektid üsna kiiresti. Novembrikuises videos on juba näha, et maast kõrgemad osad on maha võetud ja põletatud, süvendid vett täis lastud. Samas on seal lähedal näha ka pooleli olevaid atraktsioone arvukate meeskondadega, kes järjest uusi rajatisi koormakatete all valmistavad.

Ükskõik kuidas vaadata, tundub, et tegemist on näitega sellest, mis juhtub, kui kapitalism vaimustub käsitööst ja kunstist – see muutub odavaks ja pealiskaudseks, stereotüüpseks ja tülgastavaks ning eluvõõraks kiirmoeks. See iseloomustab hästi meie pealiskaudsust meedia ja meelelahutuse tarbimisel. 

Ja see pole veel kaugeltki kõik! Lisaks eespool lahatud ehituslikule pasale on sama sisufarmi osaks veel ka terve kari muudele džunglimängudele pühendunud kanaleid. Näiteks poisikesed, kes söövad konnasid või püüavad Coca-Cola abil mudaurgudest angerjaid, või naised, kes ohustatud liike primitiivsel viisil toiduks valmistavad.

Kokkuvõtteks

Seal, kus tegemist äriga, pole pettasaamine kunagi välistatud. Kambodžas on inimeste keskmised sissetulekud pisut üle 100 euro kuus. Sealt see härg hädaga kaevu aetaksegi. Saame me nüüd nentida, et oleme vastutustundlikud ja paremad? Äkki mõnevõrra, lõpuni kahjuks mitte, vaadake odavate mänguasjadega kaetud poelette, sellistest leludest on lapsele rõõmu päevaks või paariks, enne kui need käte vahel või maha kukkudes purunevad ja nad prügimäel koha sisse võtavad. Ikka anname järele ja rõõmustame last üllatusmuna näol suhkruga plastmassis. Plastmassnõud, mida me mugavusest haarame jne. Kokku meeletutes kogustes kräppi, pool elu koosneb kräpist. Aga meile vähemalt ei väideta kräpimüüjate poolt, Kambodža tüüpide kombel, et üllatusmuna on kana alt tulnud ja plastmassnõud puhtast portselanist.