MAGALATUUR VÄIKE-ÕISMÄEL VOL.9 ⟩ Harku järv. Siin ei istuta!
31. jaanuar 2022, 13:33
Vahel on nii, et teed Õikal tiigiringi aga sellest on vähe ja mõtled Harku järvele ka tiiru peale teha. Mitte, et üks on teisest parem, lihtsalt kogused ei ole piisavad, jalutamise mõttes. Magalast välja jõudes näed teist perspektiivi elukeskkonnale ja muud jutud. Linna piirest väljudes leiad, et miljöö muutub absurdselt ebainimlikuks, tarastatuks ja mis peamine – istumist ja puhkamist välistavaks.
Üks päev kohtun sõbraga. Käime Järveotsa Araxesis — üks Tarhun ja alkovaba õlu — teeme tiksil hängi ja jalutame, võtame Kullerkupust kebabi, jalutame Järveotsa kergliiklusteel, istume Järveotsa kooli pinkidel — seal kus 2001. aastal neli noort binokliga strelkat tulid vaatama. 100% Certy Õikajuice noh. Kõik kohad on hängimiskohtasid täis, pingid iga nurga peal, istu, aja juttu ja lihtsalt oleskle. Otsustame minna tavakeskkonnast välja, maid taasavastama ja tripime Järveotsa kooli juurest Harkujärve külla Harku vallas.
Viimased pingid istumiseks on Paldiski maantee kõrval jooksval kergliiklusteel. Jõuame piiripunkti — kolmnurk Olerexi juures, kus kohtuvad Väike-Õismäe ja Astangu asum ning Harkujärve küla — lahkume oma jurisdiktsioonist ja alustame rännakut mööda Järvekalda teed. Ees on pikk ja kõle kergliiklustee, ei ühtki puud ega põõsast. See on mõeldud ainult kiireks läbimiseks, sest siin ei ole ühtegi pinki puhkamiseks. Jõuame Harkujärve kooli juurde, lahmakas tühja platsi, mida ümbritseb aed. Pikk tee koolini, ja pikk tee kooliaia kõrval – null pinki. Avastame, et kooliaia sees on aed, kus saab jalkat mängida. Aed aia sees. Miks on sisemine aed, sellest ma saan veits aru, hea jalkat mängida nii, et ei pea palli järgi jooksma. Suuremast aiast ma ei saa aru.
Keerame Hobuseraua teele, taaskord pikk sirge aga seekord mõnusam metsa ja eramajade vaheline tupiktee. Mitte ühtegi pinki. Jõuame Harku järve põhjapoolseimasse ossa, põhimõtteliselt Harku järve pärakusse, kust niriseb Tiskre oja rikkurite asumite poole. Enne seda on ähvardav liiklusmärk “Eratee - välja arvatud territooriumi (kellegi tääg) oal”. Ületame oja Pritsu teed pidi, millele on teiselt poolt tulijatele ülesseatud samuti pelutav silt “Eravaldus”, ja jõuame tagasi Haaberstisse, Pikaliiva asumisse.
Harkujärvel oli selline vanakooli vaib, tupikteele peitu pugenud vana raha mekiga vaib; Pikaliivas täiesti uuekooli ameerikaliku suburbia vaib, väetite noorte puuistikutega aiakesed, kus lume all on raudselt joonlauaga mõõdetud muru. Hingame sõbraga korraks kergendatult – oleme tagasi enda haldusalas ja kohe-kohe peaks kuskil olema pingike, millel peale pikemat jalutuskäiku hetkeks puhata. Kõnnime suburbias, ilus looklev teeke ja taaskord null pinki. Skeem hakkab kohale jõudma.
Kõnnime edasi ja avastame, et avalik teeke jõuab Harku põhjakaldal eramaale, kus tohib liikuda omanike loal. Keelumärgil on kirjas erinevad asjad, mida teha ei tohi – lõket teha, mingeid seemneid maha loopida, koera situtada, pudelit … Kusemist ei olnud kirjas, seega kergendame ennast eramaale. Kõnnime mööda kaldaäärt, kohati tundub, et tegemist on järvelt võetud alaga, mis on maaks muudetud ja võib iga hetk vee alla sattuda.
Jõuame lõpuks avalikule maale, teekesele pilliroo vahel, viimane lõiguke enne Harku sõudebaasi. Jalad on pikast libeda ja konarliku maapinnaga teekonnast krampis aga lõppeks jõuame Harku sõudebaasi lähedusse, kust leiame esimese pingi peale mitmeid kilomeetrit – Allah õnnistagu magala tagaaiana kasutatavat ala, kuhu tullakse grillima ja päikest võtma, siin saab väsinud matkasell puhata.
Skeem on banaalselt lihtne. Magalaraffas elab kitsastes aga mugavates korterites, mille ülalpidamiskulud on palju väiksemad kui majadel. Efektiivne ja keskkonnasõbralik elamine ikkagist. Tööl käiakse bussiga ja vaba aega veedetakse tihti paneelide vahel pinkide peal. Harku järve ümbrus on aga mõeldud majades elavatele inimestele. Need sõidavad autoga igale poole, kulutavad üüratuid summasid, et kütta mõttetuid pindasid enda majades. Värskes õhus olemiseks on oma aed, istuvad seal ja vaatavad nukralt väikseid puukesi ning robotmuruniidukit tööd tegemas. Õhtul käivad ehk jalutamas, aga ainult jalutamas, ei ole mingit persetamist kuskil pinkide peal. Ja ega nad ei tahagi, et mingid magalaahvid tulevad nende kanti pinkide peale logelema ja Tarhunni jooma.
See ei ole nüüd vingumine ega nurisemine — tehke oma asumis/vallas kuidas soovite — see on lihtsalt väikene tähelepanek sellest, et teie elukeskkond on aedade ja taradega piiritletud, elutegevus siltidega märgistatud, liikumisvabadus piiratud, teie elu on tööloomadena kodunt-tööle-poodi-koju autoga veeremine ning lõpuks ei saa te kuskil isegi istuda. Ütlen otse välja, et mu arust on selline elukeskkond sitt ja inimesevaenulik. Kahju hakkab teist.