GALERII ⟩ Aioleia pildiraadio II: Aheldatud Aiolos ja armastuse lipp
31. jaanuar 2022, 17:15
Must lipp (Aheldatud) on kõige modernsem lipp ja seeläbi ka õigeim. Selle vastandit, valget lippu, kasutataks rahu puhul, mis on sõlmitud headel tingimustel. Elu lipud on igavärvilised ja punane oli vere lipp.
Armastuse lipp on must-valge ja tõe lipp on hall.
Võimu lipp on nähtamatu.
Ehk on huvilised juba jõudnud tutvuda “Aioleia” pildiseeriaga. Avaldan seda siin veel – aga osati on siiski tekkinud tahtmine lahti seletada, mis on mis.
Aiolus on vanakreeka tuultejumal. Ta on Maa atmosfäär ja kõikide elavate olendite hingus. Õhuvaim selline. Nii on ta lindude jaoks eriti oluline ja linnud tema jaoks samuti. Üks eestikeelne nimi, mille ma Aiolosele veel enne seda suuremat Aiolose janti välja mõtlesin, on Värskevana. Keegi pole nii värske kui Värskevana (ehkki ta on värskemgi olnud) ja vähesed on vanemad.
Aheldatud Aiolos on teatavat laadi arhetüüp. Võime teda kohata näiteks Šnelli tiigi pargis hotell Tallinna lähedal, või siis jälle Metro Luminali “Ainult rottidele” kassetikaanel. Tegu on turske inimesega, kelle vabadust on ilmnähtavalt piiratud ning kes sooviks sellest koormast vabaneda. Tema poliitilise ideoloogia nimi on “Aheldatud” ja selle värv on must. Ilmselgelt on aheldatud Aiolos nii heas vormis suuresti selleks, et jaksata oma ahelaid kanda, ning ka vastu võidelda. Aheldatud Aiolost ajendab õiglus. Tema eesmärgiks on aru saada, mis on täpselt ta ahelad, kust need sinna said ja kuidas neist lahti saada. Ka ta ise ei oska öelda, mis peaks saama siis edasi, kui neist on vabanetud, kuidas teha nii, et ahelate raudne haare veelgi valusamalt randmete ümber ei plaksataks, nii kui valvsus hetkeks kaob. See tuleb vist paratamatult käigu pealt välja mõelda – oma peas võib mõelda igasuguseid asju, aga reaalsus ei vasta neile alati.
“Aheldatuse” ideoloogia vastandiks on “Alistunud”, mida tähistab valge lipp. Sisuliselt on see leppimine oma ahelatega. Seda võib teha, kui tingimused on soodsad – eks seegi ole teatav ahel, et süüa on vaja, aga ometi pole see täna teps mitte kõige pakilisem ja õieti võib vabalt ka olla, et alternatiiv oleks hullem. Niisamamoodi on ahelaks pangalaen, aga sa võid sellega õieti päris rahul olla, kui selle eest saadud kauba või teenuse emotsionaalne väärtus oli sinu jaoks piisavalt suur. Ja nii on elus üldse – Aheldatu vaatab Alistunule muidugi viltu, tema jaoks on too reetur ning ilmselt lõikab tema ahelate pealt veel kuidagiviisi otseselt või kaudselt kasu.
“I got your letter/I couldn’t read it/it was a cryptograph/Did it say take me with you/or take me as I am”¹ laulis Laurie Anderson. Need sõnad on pikka aega mind saatnud, ning kaua aega pole ma aru saanud, miks õieti – mis on esitatava küsimuse reaalne sisu. See, et tegu on tingimusteta (võta mind kaasa mis iganes hinna eest) või tingimusliku armastusega. Armastuses on, või peaks olema, nii seda kui teist ja seepärast on armastuse lipp must-valge. Alistunu ütleks, et armastuse lipp peaks olema värviline nagu elu lipudki. Aga Aheldatu ütleb, et armastus on ka seal, kus pole elu, sest temal elu pole, aga armastus on.
Kui siin kompromissi leppida, tuleks öelda, et armastuse lipp on *kontrastne*.
Aga küsimus, mis peitub küsimuse sees on ka see, et kui sind tuleb võtta, nagu sa oled, siis *milline sa tegelikult oled*? Nagu vana I Chingi raamat meilt kohati küsib: mis on tegelikult oluline ja mis ei ole üldse sinu asi?
¹Ma sain su kirja/ei osanud seda lugeda/see oli krüptogramm/Oli seal “võta mind kaasa”/või “võta mind nagu olen”.