POLARISEERUMINE ⟩ Kultuurisõda kui Ameerika importkaup – miks nii ja kuidas edasi?

Internetiajastul on sotsiaalse õigluse taotlemine muutunud lahinguväljaks, kus ka isiklikke arusaamasid liigitatakse üldsuse poolt «konservatiivseks» või «liberaalseks», raskendades sellega vaba arutelu võimalust. Tekib küsimus, kuidas on selline ideede politiseerumine ja polariseerumine tekkinud. On see kantud sõltumatute indiviidide vabast eneseväljendusest või suunavad inimrühmade käitumist ja hoiakuid hoopis meediaruumis suurt mõjuvõimu valdavad poliitilised jõud, mida läänestunud maailmaosas, sealhulgas Eestis, näib mõjutavat eeskätt USA sisepoliitiline olukord?

Eesti ja USA poliitiline ajalugu ning kultuuriline taust on määratult erinevad – üks kui koloniaalorjandusliku minevikuga rõhutud soome-ugri rahvaosa, teine imperialistliku Suur-Britannia vabadusvõitlejast võsuke, kes oma isast üle kasvab. Ometi on meie sisepoliitikas toimuv polariseerumine ja sageli inetu sõnasõja ning teisitimõtlejate halvustamiseni langev «debatt» nagu üks ühele Ameerikas toimuva kultuurisõja minimudeliks. Seda märgates peab ühtlasi tunnistama, kuidas liberaalide ja konservatiivide vastandamisega ei tegele me mitte niivõrd oma rahvaosa, vaid Ameerika ajaloo projitseerimisega Euroopasse ja ka Eestisse.

Binaarsete opositsioonide maa

Ühelt poolt on USA sisepoliitiline polariseerumine tingitud ajaloolisest vastandumisest Briti impeeriumi ülemvõimule. Vabadusvõitlusele järgnenud kodusõda ning demokraatliku ja vabariikliku poliitideoloogia välja joonistumist võib näha sama vastasseisu jätkuna, sest mustanahaliste orjusest päästmise humanistliku pealispinna all on osundatud ka tehnoloogiatööstuse poliitilistele huvidele.

Laialdaselt kasutatav tasuta tööjõud jäi jalgu põllumajanduse mehhaniseerimisele ja masinatööstuse progressile. Ülepea lahutas selline asjakorraldus koloniaalvalitsust emaimpeeriumi «õigusjärgsetest» omandisuhetest, võimaldades asumaale iseseisvat ülalpidamist ja konkurentsivõimet vana maailma tööstusliku ülemvõimu ees. Orjastatud tööjõu asemel innovatiivsele tehnoloogiale tuginemine sidus USA-d seevastu Suurbritannia ja ülepea Euroopaga, kuna meie maailmajao läänepoolne osa oli tollal ja on siiani üks tehnoloogilise progressi eestvedajatest maailmas. Muu hulgas on vabariiklased, kes esindavad ajalooliselt ameerika asunike poliitilise sõltumatuse tungi, põhjendanud tulirelvade vaba omandamise vajadust sellega, et niimoodi saab iga ameeriklane olukorra sunnil «vabadusvõitluseks» mobiliseeruda. Seda juhul, kui riigiasutustesse integreerunud «võõrad» huvid peaksid hakkama Ameerika sõltumatust ohustama.

Teiselt poolt on USA sisemised vastuolud tingitud asumaade koloniseerimisega kaasnenud vägivallast inimeste ja kogukondade vastu, kes vallutatud aladel varasemalt elasid või Aafrika mandrilt vägivaldselt orjadeks toodi. Ja samamoodi, nagu rõhus Euroopa militaararistokraatia uute vallutatud alade elanikke ja vägivaldselt orjastatud inimesi, rõhus see ka kolonisaatorite järel samast geograafilisest ruumist tulnud uusasunikke. Värske maailm tõotas pääsemisvõimalust Euroopa-keskse stagneerunud võimujaotuse varanduslikust ebavõrdsusest, aga ühtlasi tähendas see ka uute asunike vastandumist kolonisatsiooni algsetele ohvritele, kelle verest ja vabadusest see asundus ülepea välja pressiti.

Nii ongi ühele poole koondunud vana maailma aristokraatlike huvide kandjad, kes kasutavad oma retoorilise seljatagusena kolonisatsioonist rõhutud rahvaosade, eeskätt endiste orjade ja segregeeritute vabadus- ja võrdsustaotlust. Uute asunike seas sobib kolonisatsiooniga kaasnenud rõhumist teadvustavaks «sihtrühmaks» aga eeskätt see rahvaosa, kes on vähem seotud põllumajandussaaduste tootmisega ning seetõttu ka rohkem tehnoloogiatööstuse mõju- ning meediaväljas. Emaimpeeriumi ajaloolist eelisseisundit kogu maailma tehnoloogilise progressi ja industrialiseerumise eestvedajana kasutatakse seevastu ärilise eelisena – võitluses, mis ei käi mitte õigluse, vaid raha ja ülemvõimu nimel.

Teisele poole jäävad nõndanimetatud iseseisvuslased, orjapidajate ja istanduseomanike ajalooliste huvide kandjad. Nende retoorika on suunatud eelkõige vaesemate, põllumajandusega seotud uusasunike järeltulijate «sihtrühmale», kelle esivanemad põgenesid vanast maailmast eeskätt majanduslikel põhjustel. Seetõttu ollakse uusasunike hulgas vastuvõtlikud tugeva iseseisvuspoliitika ideedele, sest seistakse ju niimoodi kolonisatsiooni eestvedajate vastu, kes üritavad uuel asumaal kehtestada vana impeeriumi omandisuhteid ja kindlate ajalooliste ettevõtete ärilist ülemvõimu. Samal ajal seistakse aga ka uute esilekerkinud istandusmagnaatide ja nende tunduvalt maisemate ärihuvide poolt. Lõunaosariikides mängivad istandikud ja ajalooline orjapidamine, mis jätkus ka peale orjuse kaotamist segregatsioonipoliitika ja rassismi näol, juba geograafilistel põhjustel võtmerolli. Seepärast aitab selline uusasunike «sihtrühm» õõnestada Euroopast sõltumatust taotlevate ärihuvide seljatagust.

Nimetagem neid poliitiajaloolisi polaarsusi siis konservatiivsuseks või liberaalsuseks, vabariiklikuks või demokraatlikuks parteiideoloogiaks, aga mõlemat tüüpi poliitilises populismis rõhutakse ajalooliselt sobituva «sihtrühma» sisimale õiglustundele. Rahvarühmadele erineval viisil osaks saanud ülekohut rakendatakse retoorilisel viisil, mille eesmärgiks on suunata inimesi nende eneste teadmata poliitiliselt toestatud äriringide majanduslike eesmärkide teenistusse. Polariseeriva retoorikaga segadusse aetud inimrühmad täidavad vaid lihakehade rolli, kuna poliitilise võitluse tegelik eesmärk pole mitte sotsiaalse õigluse saavutamine, vaid ühe ärikliki ülemvõim teise ees.

Inimlikkuse politiseerimine

Viimase kümne aasta jooksul on sisepoliitiline polariseerumine nii USA-s kui ülejäänud läänemaailmas intensiivistunud, väljendudes ühest küljest demokraatide ja vabariiklaste võimuvõitluses ning Donald Trumpi presidendiks saamises, teiselt poolt aga nn woke ehk ärkamisliikumise esiletõusus ja sellega kaasnevas poleemikas. Sõna ise on pärit kolmekümnendate aastate afro-ameerika kohalikust dialektist, tähistades algselt mustanahaliste kogukonna teadlikkust neid rõhuvatest sotsiaalsetest ja poliitilistest oludest. Viimaste kümnendite käigus on termin muutunud üldiseks sotsiaalse õigluse taotlust tähistavaks käibefraasiks, millega kaasnevad mitmed interneti kaasabil sündinud nähtused, sealhulgas tühistamiskultuur ja poleemika sõnavabaduse ning vihakõne vahelise eristuse üle (loe lähemalt artiklist: «Kumb oli enne – kas vihakõne või selle keelamine?»).

Kuigi woke-liikumisele omast retoorikat seostatakse humanistlike väärtustega, siis avaldub selle nähtuse praktiliste väljundite lähemal uurimisel mitmeid vastuolusid, mis viitavad sotsiaalse õigluse sildi all toimuvale inimlikkuse politiseerimisele. Ühelt poolt näeme, kuidas uue, demokraatliku presidendi Joe Bideni vastaseid süüdistatakse «rassismis ja ignorantsuses», võrdsustades demokraatide parteid sotsiaalse õigluse eesmärkidega. Teiselt poolt paistab, kuidas sedasama teevad ka nn konservatiivsed jõud, ehkki sellisel juhul samastatakse demokraatide poliitilisi liidreid woke-liikumisega sootuks teise, naeruvääristava nurga alt.

Sildiga «woke» üritatakse vabariiklikus meediaväljas järjekindlalt devalveerida ka näiteks üleilmselt olulise keskkonnaaktivisti Greta Thunbergi kriitilist sõnumit, ehkki Thunberg tegeleb hoopis kliimateemadega, millele konservatiivsem poliitringkond ka muidu avalikult vastandub. Ilmne on, et nii woke-liikumine ise kui sellele vastandumine on praeguseks hetkeks vähemalt USA-s täielikult politiseerunud nähtused. Piltlikult öeldes liigub asi sinnapoole, kus indiviidi parteivärvides peakate määratleb juba eemalt tema asukoha «õiged-valed» teljel – täpne positsioon sõltub omakorda sellest, mis värvi on vaataja enda peakate.

Väidetavalt vähemuste eest seisva ideoloogia politiseerumine paistab välja ka sellest, kuidas nn grupiidentiteet on hakanud domineerima reaalsete indiviidide vaba mõtteprotsessi üle. Ka nõndanimetatud vähemusrühma esindaja ise võib uue sotsiaalse moraalikoodeksi haamri all tühistava kohtuotsuse saada, kui ta eksib selles osas, kuidas on sünnis ühiskondlikult tundlikes küsimustes mõelda ja arvamust avaldada (loe lähemalt artiklist: «Kas «Chapelle'i juhtum» tühistab tühistamise?»).

Just selles avaldubki humanistlike liikumiste populistlik politiseerumine, kui vähemuseks olemist ei defineeri enam reaalne kuuluvus nõndanimetatud vähemusrühma, vaid see, missugust poliitilist programmi oma «isikliku arvamusega» täidetakse. See seletaks sedagi, miks koondub woke-liikumise fookus üha enam kergematele, nö keskklassi puudutavatele probleemidele nagu mitmesugused keelelised küsimused, räägitavate naljade sobilikkus või sobimatus jms, kaugenedes ühtlasi koloniaalpoliitika reaalsetest tagajärgedest ning selle sünnitatud vaesusest, kodutusest ja klassiühiskonnast.

Parteistunud meedia

Aga kuidas saavad poliitilised parteid sotsiaalse õigluse diskursusesse imbuda, hakates ühiskonnas levivat ideoloogiat lõpuks sisuturunduslike meetoditega suunamagi? Eks ikka meedia abil. USA-s on olukord jõudnud sinnani, kus olulisemate meediakanalite kohta on üldiselt teada, missugused esindavad vabariiklaste, missugused demokraatide seisukohti. Vastandlikke infokanaleid üheaegselt jälgides võib tekkida tunne, et elatakse kahes paralleelses, aga teineteisega täiuslikult mittesobituvas reaalsuses.

Kuna poliitilised jõud valivad oma seljataguseks sobivat sihtrühma vastavalt tema ajaloolisele ja sotsiaalsele taustale, mille esmaseks indikaatoriks on enamasti geograafiline asukoht, aga kahtlemata ka rass ja kultuuriline päritolu, siis on paratamatu, et sündides mingi sihtrühma esindajana – ntks lõuna- või põhjaosariiklasena, musta- või valgenahalisena – satutakse juba perekondliku traditsiooni ja üldise sotsiaalse konditsiooni tõttu sellise meedia mõjuvälja, mis edastab ajaloolisest vastandumisest lähtuvat poliitilist identiteeditäidet.

Ühel pool vabariiklaste «konservatiivset» sõnumit edastav Fox News, teisel demokraatide «liberaalne» CNN. Näilise ühiskondliku arutelu asemel toimub poliitiliste huvide kehtestamine ja süveneb konfrontatsioon polariseerunud poliitmaastikus. Rahvarühmade ajaloolisi vastuolusid isiklike huvide edendamiseks ära kasutades on igati «mõistlik» konkureerivate ärihuvide taha koondatud rahvarühmade vastu vaenu õhutada. Eesmärgiks pole mitte üldine võrdsus, vaid rünnak konkreetse ärilise ja poliitilise oponendi vastu, kusjuures rahvad, kultuuritraditsioonid ja ajalugu on vaid tööriistadeks selles «klikistunud» kaubandussõjas.

Meediaväljaannete parteiline taust seletaks sedagi, miks liigitatakse loomult sedavõrd üldühiskondlikud teemad, nagu näiteks koroonapandeemiale reageerimine, vastavalt inimese praktilistele hoiakutele kas konservatiivseks või liberaalseks agendaks. Ainus loogiline põhjus, miks indiviidi isiklikust mõtteprotsessist tingitud valikud politiseeruvad ja seeläbi ka kinnistuvad ning lihtsustuvad, paistabki peituvat maailma meediamaastiku üha suuremas «parteistumises».

Liberaalse või konservatiivse meedia jälgijatel tekivad oma grupi sees ühesugused praktilised hoiakud nii vaktsineerimise kui immigratsioonipoliitika, seksuaalvähemuste kui koloniaalpoliitika osas. Selline üldiste hoiakute lihtsustunud politiseerumine ei paljasta aga «konservatiivide» ja «liberaalide» kardinaalselt erinevat ajuehitust, vaid globaalse meedia suurt politiseerituse taset. Inimeste poliitilist mõtlemist juhivad üha enam ajakirjandusväljaanded, kes täidavad üht või teist poliitilist tellimust. Poole valimine polariseerunud meediamaastikul sõltub info turundajate poolt «sihtrühmastatud» inimeste kultuuritaustast ja päritolust, sotsiaalsest konditsioonist, isiklikest hoiakutest ja identiteedist ning nõnda edasi. Nii sünnibki masinavärk, kus inimesed langetavad enda teada vaba valiku, aga täidavad tegelikult «valikuvõimaluste» välja pakkujate isiklikke huvisid.

USA Eestis

Kuna USA poliitiline ajalugu ja meediast lähtuv polariseerumine on muutumas ka teiste lääne mõjuväljas tegutsevate riikide, sealhulgas Eesti sisepoliitiliseks reaalsuseks, siis tekib paratamatult küsimus, kuidas selline kultuuriline amerikaniseerumine on võimalikuks saanud. Kas lisaks Ameerikast üle võetud ja ühtlasi üle kandunud hamburgerikultuurile, suhkruarmastusele ja teistele laastavatele tarbimisharjumustele on ka meie vaimne kultuuriruum «läänestumas», kuni lõpuks ei tea me enam, mis on meie kui algupärase rahvaosa reaalne identiteet? Unustame, et meie esivanemad ei ole vähemalt meile teadaolevas ajaloos alistanud teisi rahvaid ega kultuure, kellele nüüd eneseõigustuse nimel vastanduda? Ei mäletagi enam, et me oleme pärit inimestest, kellel on tulnud hädasti kinnituda oma keele ja kultuuri külge, tõendamaks valitsevatele jõududele, et meie silmis kannavad nad õigusega võõrvõimu nime?

Viimase kolmekümne aasta jooksul on eestlastest saanud uudsete lääne kaupade ja meedia näol siia kanduva kultuuri kummituslikud jäljendajad, samas kui arusaam omaenda ajaloolisest ja keelelisest tegelikkusest hajub üha kaugemale olematusse. Me ei küsi enam esivanemate loo järele, vaid võtame midagi pärimata vastu selle, mis kaunilt kiiskab ja julgelt pihku pistetakse – muidugi raha eest, kuidas teisiti. Ja seda sageli omaenda töö, maa ning vabaduse hinnaga.

Mõni võiks öelda, et soov oma ümbruse ajaloos esivanemate ja hõimkonna keele ja kultuurina ühtepõimunud lugu näha on naiivne. Ajalugu kirjutatakse võitjate poolt ja kui sa tahad kuuluda ellujääjate hulka, siis võtad sa rõõmuga omaks idealiseeritud impeeriumi narratiivid, hoidudes targu vaeste ja orjastatud esivanemate jälgedes käimast. Aga mõni teine võiks jällegi vastu küsida, et kuidas sa kuulud nõndanimetatud võitjate hulka, kui nende hulka arvamise käigus kaotad sa tegelikult iseenese? Kas ei peaks just meie isiklik kultuur ja kasvulava olema selleks võtmeks, millega oma olevikkugi avada, et mõista, kes ollakse üksinda ja kes üheskoos ning kuidas tuleks nende teadmistega edasi minna? Või kas oma kultuuri ja algupära kui «viletsat» ja «väärtusetut» unustusse lastes ning uue ja «paremaga» asendades ei kaota me tegelikult seda ainukest, mis meile ühe rahvakogukonna liikmetena mingisugust suuremat arusaamist ja ühtsust võiks tuua – teadmist sellest, kuidas me oleme tulnud ja olnud, et osata seeläbi paremini edasi olla?

Eestlaste ajalugu ei ole sündinud geograafilisest ekspansioonist ja militaarsest ülemvõimust, vaid ülejäänud soome-ugri hõimudega ühendavast keelest ja väljakutseid esitaval maanukal püsima jäämise vajadusest. Millegipärast tegeleme praegustel iseseisvatel aegadel aga USA kultuurisõja projitseerimisega konteksti, kus meie omakultuuri ega selle reaalsust nagu ees ei olekski. Ka ajastule iseloomulikus raadiosarjas «Lobjakas versus Vooglaid» ei kehastata mitte niivõrd üldühiskondlikult eksisteerivaid liberaalseid ja konservatiivseid rahvarühmasid, vaid tegeletakse vastavate grupiidentiteetide kujustamisega hoopis teistsuguse ajaloo ja kultuurilise identiteediga eestlastesse. Aga meie isiklik ajalugu on midagi muud, kui USA sisepoliitika karikeerne ja kummituslik minimudel.

Kuidas jääda siis iseendaks maailmas, kus uus tungib peale nii pimestavalt, et terveid rahvaid tabab kollektiivne anamnees ja tajuhäired ning inimeste teed ei juhi enam taevaalune tegelikkus, vaid ekraanidelt kumavad alternatiivreaalsused? Ehk tuleks esmalt keskenduda sellele, et meie identiteeti ei kujundaks jälgitavad meediakanalid ega determineeriks meie sotsiaalne konditsioon. Vähemalt juhul, kui me tahame säilitada mingisugustki kultuurilist mälu ja võibolla koguni pelgame, et koos kultuurimäluga võime kaotada midagi olulist ka iseendast.