PROOSA ⟩ Mendid käivad kust mekkimas

Kaks tunkedes KOVi haldusosakonna töömeest taovad jäätunud kanalisatsiooniluuki, начальник seisab kõrval ja kimub tobi. Töömeeste juurde pargib beež Toyota Yaris, sellest hüppab välja noor neiu ja asub pildistama.

“Mis te teete?” küsib начальник.

“Ärge pange mind tähele, ma teen lehe jaoks lugu,” siristab neiu.

“Misasja?”

“Ma teen [sisesta suva valla/aleviku nimi] Sõnumitele lugu.”

“Ei-noh, eks ma või ju…”

“Ega ma teiega lugu ei tee!” kilkab neiu naerdes.

Samal hetkel sõidab laivi Pajero Mishu ja sellest väljub vallavanem, kohe järgi tuleb mendibuss, kust väljuvad neli menti.

“Oh, näed sa, nigu James Bond, täpne ajastus,” ütleb vallavanem mendipealikule lehvitades.

“Nojah, ühest majast tulime ju,” vastab too mokaotsast.

“Tere,” liigub neiu käsi ees vallavanema poole, “Mina olen Cküllikhy, hääldatakse Külliki.”

“Tere-tere,” vallavanem haarab käe järele, “Sa oled sellest makulatuurikast jah? Tead, pean sulle kohe midagi rääkima,” ta ei lase käest lahti ja liigub sammukese lähemale, “Vanad inimesed kurdavad, et sellega ei saa enam perset ka pühkida, äkki proovite pehmema paberi peale trükkida?”

Noor reporter on tardunud. Töömehed lõpetavad tagumise ja avavad kaane.

“Nonii, poisid, meie etteaste,” sõnab mendipealik.

Noor reporter saab haardest ja tardumusest vabaks ning küsib vallavanemalt: “Mis siin siis täna toimuma hakkab?”

“Kaks aastat,” vastab vallavanem.

“Mis kaks aastat?”

“Kaks aastat käivad poisid proove võtmas. Alustasid pealinnas, läksid teistesse linnadesse ja kaks aastat käivad meie poisid neid alevi reovee narkuproove võtmas.”

Mendid kogunevad samal ajal ümber kanalisatsioonikaevu.

“Nooremkonstaabel Tibu, vorm maha,” käratab vanemment.

“Miks?” küsib Tibu.

“Mida sa ütlesid?” küsib vanemment sotsiopaadi pilguga.

“Vabandust, vanemkonstaabel Kukk, miks?”

“Miks-miks,” osatab Kukk, “Seks, et ära ei määriks, sa hakkad proove võtma.”

Tibu koorib ennast paljaks, häbelikult ja külmast värisedes.

“Teeb kiiremini onju, külm on raisk. Me peame siin ju veel ootama kuni tulemused saabuvad.”

“Ma nagu eriti ei taha…” viriseb Tibu paljalt kanalisatsioonikaevu ääres seistes.

“Nii, konstaabel Kaber, sa võta ühest,” kamandab vanemment, “Ja sa, Kozel, võtad teised.”

“Teame-teame,” vastavad need heitunult.

“Kas ma pean nagu testi võtma? Kas ma saan kaitseülikonna?” küsib kergelt sinakaks tõmbuv Tibu.

Samal hetkel haaravad kolleegmendid Kaber ja Kozel tal jalgadest.

“Pane käed ette, mudu kukud kikud välja,” röögib Kukk, “Ja kuradima viis lonksu vähemalt, enne välja ei tõmba sind!”

Kozel ja Kaber tõstavad Tibu jalust õhku ning Kukk surub teda pea ees kanalisatsioonikaevu. Tibu jalad siplevad õhus, nagu balletti tantsiks, kuulda on puristamist. Kukk loeb peas kümneni, selleks kulub reaalajas kakskend sekki. Tibu jalad siplevad ägedalt, Kukele meeldib siuke värk.

“Tõmmake välja!”

Kaber ja Kozel täidavad käsku ning kaevust tuleb välja sinepikarva Tibu, kelle jalad tunduvad gangreenisinakad. Tibu ahmib õhku nagu vastsündinud varss, juuksed kloaagiplatsentased ja kõrvatagused kusemärjad.

“Mitu lonksu võtsid? Kui viis ei võtt, siis lähed tagasi!” kärgib vanemment Kukk.

“Võtt-võtt-võtsin,” lõdiseb Tibu ja võitleb okserefleksiga.

“Tibu, raisk, kui välja ropsid, siis lähed ka tagasi. Hoiad all ja ei situ siin,” kamandab Kukk halastamatult, “Kozel, too autost froteerätik, las teeb ennast puhtaks.”

“Kas toon värske või selle mis seal taga kongis vedeleb?”

Vanemment vaatab nüüd Kozelli sotsiopaadi pilguga ja too seab ennast rätikut tooma, samal ajal pobiseb omaette: “Dima-Dima, нахуй sa nii дурак, küsi loll küsimuse, muidugi kongist, muidugi Dimake…”

Cküllikhy on kogu aktsioon jälginud justkui katalepsises, sõnagi lausumata, midagi küsimata.

“Ma mõtlesin, et võtate proove ja testite nagu laboris…”

“Ehee, võtsimegi proove,” naerab vallavanem, “Ja Tibu on meie labor! Iga uus konstaabel teeb seda. Vanemad olijad on aga juba omad kadalipud läbinud.”

“Aga kuidas te siis kindlaks teete, et kas reovees oli uimasteid?”

“Uimasteid oli kindlasti,” kargab vanemment Kukk reporteri juurde, “Siinkandis on narkareid rohkem kui sitaseeni peale vihma! Kuulsite jah,” karjub ta nüüd juba tänavat ümbritsevate kortermajade poole, “Me teame, et te laksite! Me teame kohe kõike, mida te laksite!”

Cküllikhy vaatab endiselt küsivalt ja Kukk asub veidike rahulikumalt seletama: “Arvate, et meil on valla eelarves raha mingite laborianalüüside jaoks või? Et teeme seiret ja siis koostame arengukava ja siis tulevad mingi linnakad siia oma MTÜdega kahjude vähendamist tegema või? Kurat, jaoskonna elektriarved on masendavalt suured, bussil on amordid läbi, Kaberil on uusi saapaid tarvis, meil ei ole vaja mingit jauramist siin. Tibuke jõi korralikult kõhu kust täis ja nüüd ootame. Ootame ja jälgime, hakkab naerma või määrima, räägib kiiresti või segast, pupillid suured või väiksed, Kaber toob bussist diagrammi, selle järgi mõõdab pupillid ära, me paneme välise vaatlusega kohe paika, mida need,” ja volüüm läheb jälle põhja ning pilk kortermaja akende poole, “Need kuradima naarikud siin sisse süstivad!”

“Kukk!” hüüab Kozel.

“Ära sega vahele!” röögib Kukk vastu.

Kortermaja üks aken avaneb ja elanik pistab pea välja: “Mida sa Kukk röögid siin?”

“Sulle on see vanemkonstaabel Kukk, kohe varsti paneme teid kõik kinni!”

“Ja-jah, mida iganes Kukeke,” ütleb elanik tülpinult, “Ma tahtsin öelda, et siin oli päris mitmel inimesel ummistus ja et seda torusiili läks ikka päris korralikult…”

“Kukk!” karjub Kozel.

“Mitu korda…” hakkab vanemment Kukk Kozelli peedistama aga märkab siis maaslamavat nooremment Tibu – too on ennast krampidest barankaks visanud ja ajab suust vahtu välja.

“Ei tea kas peaks kiirabi kutsuma või?” sügab Kaber kumminuiaga kukalt.

Kukeke, Kozel, Kaber, Cküllikhy ja vallavanem seisavad nooremment Tibu ümber, too teeb viimased kääksud ja kõrist väljub surmakorin.

“Vot kui hea, et sa siin oled,” ütleb vallavanem Cküllikhyle teda õlust haarates ja teda oma Pajero Mishu poole tirides, “Saad kohe nekroloogi ka kirjutada. Nii, sul lindistab jah? Nooremkonstaabel Tibu oli kolleegide poolt hinnatud kaaslane, kes ei löönd risti ette ühegi seikluse ees…”

Mendid jäävad surnud kaaslase kõrvale seisma. Kozel veab taskust blangupataka välja ja hakkab raportit kirjutama.

“Mis ma oletatavaks surmapõhjuseks panen?” küsib ta Kukelt.

“Pane sita üledoos, kuradima idikas,” rehmab Kukk käega ja sammub minema.

Ta ei taha, et Kozel ja Kaber näeks, kuidas ta silmad märjaks tikuvad. Raportis seisab lapselike trükitähtedega: “AMFETAMIINIST TINKITUD ÜLEDOOS.”

Maarjamaa naarikud, ühinege kollektiivse kuseproovi vastu!

Mendid hakkavad käima kust mekkimas, see pole mingi nali. See on tõsine teema. Justiitsministeeriumi eestvedamisel hakatakse võtma erinevates omavalitsuses üle Eesti võtma reoveeproove, et saada paremat ülevaadet inimeste tarbimise harjumuste ja nende muutuste kohta ja selle põhjal kujundama kriminaal- ja ennetuspoliitikat.

Teisisõnu ja lihtsamalt: diilereid hakatakse sihile võtma vastavalt kollektiivse kuseproovi põhjal. Kui Kehra reoveest leitakse keskmisest rohkem korki ja seda sealt ka kindlasti leitakse, suunatakse kitse silm ja kõrv veljepuhastajate peale. Kõigil läheb elu raskemaks. Kõrge kannabinoidide sisalduse põhjal hakatakse kohalikus burksiputkas munchijaid jälgima ja nii edasi. Eestis leviv droogiepideemia võib tõesti tulla lõpuks päevavalgele.

Nii ulatusliku seire vastu aitab vaid üks asi: Maarjamaa naarikud, on aeg lõpetada peldikusse kusemine. Nüüdsest ja ainult, kusta tuleb õues maha või kuivkäimlasse. Naaberasulas kusel käimine on lühiajaline meede, sest naaberküla heat jõuab peatselt ka sinu taluõuele.