EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Mu kass on sama ahne kui keskmine ameeriklane

Elame maal. Kass on meil ja väike koer on samuti. Nii on kombeks. Mis siis, et koer armastab pidevalt mööda metsloomajälgi külapeale hulkuma sattuda, mispeale me ta jalavaeva vähendamiseks ja täiendavate probleemide vältimiseks autoga koju toome ning kass on toast hiire püüdnud vaid ühel korral - maal on kombeks, et majapidamises on kass ja koer.

Möödunud suvel sai kass kaela kellukesega rihma. Pärast seda, kui saabus õuele räägupoeg hambus. Sattusin õnneks kuriteole peale, kass lasi pisut nätsutada saanud linnu mu röögatuse saatel lahti ning kuigi esialgu elumärkideta, kargas too pärast veidikest õrna masseerimist siiski hämmeldunud olemisega jalule ning putkas pealtnäha tervena heina sisse. Vaid pool aastat omakorda enne seda, jälgisime kogu perega köögiaknast, kuidas kass lumehangel rõlge naudinguga leevikest järas, jättes tollest kaunist «aiasnäkist» maha vaid mõned väikesed suled ning erepunased vereplekikesed.

Kui kass tilisedes tuppa tuleb (ja toa-õue vahet käib ta päeva jooksul vähemalt kolm korda), sööb ta kõigepealt pisut koera kausist (koer poleerib samal ajal uudishimulikult, justkui konkureeriva ettevõtte siseveebist uudiseid lugedes kassi tagumikku), seejärel kapil olevast kausist, kuhu kahel korral päevas serveeritakse kala, linnu või liha baasil konserv ning lõpuks teisel korrusel oma pellervanni kõrval olevast kausist, milles on pidevalt kuivad krõbinad saadaval. Enamuse tubasest ajast ta magab, kui kusagil silma ja käeulatusse jääb, saab ka silitatud.

Loomadest hoolimise väljendamiseks on mul rikkalikult võimalusi. Neile on ka väikseimates külapoodides pühendatud eraldi riiul, rääkimata suuremates kaubanduskeskustes tegutsevatest spetsiaalkauplustest, kust on võimalik hankida kõike, mida üks lihtne inimenegi vajab - toidulisanditest plastikust mänguasjade, gadgetite ning edevate rõivasteni välja. Ma saan mõlemaga minna nii ennetavasse tervisekontrolli kui soovi korral kirurgiliselt korrigeerida kosmeetilisi kõrvalekaldeid. Terve globaalne tööstus hoolitseb selle eest, et mul oleks täpselt mu enda paremale arusaamisele armastusest ja rahakotile vastav võimalus seda armastust oma neljakäpalisele väljendada. Loomadele, millised me ise uhkeldav-erilisteks aretanud oleme ning kellega seotud sotsiaalsed probleemid aina teravamalt avalikkuse ette ilmuvad ning milliseid me omakorda heade inimestena talgukorras raha pritsides lahendada püüame.

Owning a pet is an environmental vice we must confront https://t.co/MQ4ZxTgSqQ pic.twitter.com/Ds7bOSDASw
— New Scientist (@newscientist) December 22, 2019

Paar nädalat tagasi arutles Ruitlane siinsamas laboriliha üle - tõenäoliselt pole see mitte valik, vaid möödapääsmatus, kuna 2050. aastal tuleb meil juba 9 miljardit inimest kuidagi ära toita. Samas toob Gregory Okin, California Ülikooli geograafiprofessor oma 2017. aasta uuringus välja, et ainuüksi USAs läheb liha tootmisega tekkivast keskkonnamõjust umbes 25-30 protsenti kasside ja koerte toitmise arvele. Kui sealsed penid ja kõutsid moodustaksid eraldi riigi, oleksid nad maailmas liha tarbimises viiendal kohal. Väidetavalt situvad USA lemmikud kokku sama palju, kui 90 miljonit ameeriklast! Kujutagem ette kasvõi poolt nendest julkadest pakituna kilekottidesse ning kuhjatuna prügimäeks, või siis laiali laotatuna parkidesse. Sama uuringu järgi on ühe keskmist kasvu peni keskkonnakäpajälg võrreldav linnamaasturi omaga... Minu kass teeb oma hädad mingisugusesse spetsiaalsesse kemikaalibaasil kristalsesse killustikku, soojal ajal lapse liivakasti. Koer situb õues kuhu saab.

«Nunnu küll, kuid samas ka rõve nagu džiip.»

Kuigi päris kõike ei saa praktilisusega mõõta, on lemmikloomandus väga sürreaalne nähtus! Ainuüksi see saast, mis igapäevaselt maailmas lemmikloomade teenindamiseks toodetakse ning moel või teisel Hiinast laiali veetakse, on aukartustäratav. Toidust rääkimata. See kõik aitab märkimisväärselt kaasa elurikkuse seisukohalt oluliste liikide hävimisele. Veelgi rohkem plasti, veelgi rohkem energiamahukat lihatootmist, veelgi rohkem inimtööjõudu ja ajuressurssi koduste nunnukate aretamisesse, elus hoidmisesse ja nende meelelahutamisesse. Nii, nagu me võiksime inimestena üksteise tapmiseks mõeldud relvade arendamise asemel need ressursid panna keskkonna kaitsmisele või kosmose uurimisele, võiksime me ka lemmikloomabiznjaki asemel tegeleda millegi mõistlikumaga. Kodukassidele standardiseeritud keisrilõike võimaldamise asemel võiksime me oluliselt paremini kaitsta loomi, kes päriselt meie abi vajavad või välja suremas on.