EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Eestlased on assimileerimiseks liiga vastikud

Millal oli kinnisvara ja maa hind Põhja-Eestis kõige odavam? Vastus on, et aastal 1346, kui Taani müüs selle veidi enam kui kolme tonni hõbeda eest Saksa ordule. Tänase Tavidis müüdava hõbeda hinna juures teeb see Põhja-Eesti hinnaks pisut üle 2 643 000 euro. Praegu saab selle raha eest Tallinna vanalinna umbes 350 ruutmeetrise korteriomandi. Vägisi jääb mulje, et taanlased tahtsid maksku mis maksab oma osalusest Eestimaas lahti saada. Miks?

Eesti praegune territoorium on olnud läbi ajaloo parajaks läbikäiguhooviks. Siin on olnud sakslased, taanlased, rootslased, venelased, poolakad. Kus nad kõik praegu on? Miks nad ära läksid? Eestlased pole siit kedagi füüsiliselt välja peksnud. Vabadussõda on meeldiv erand, aga erand kinnitab reeglit.

Kus on teised väikesed? Liivlased näiteks? Neid on järel 250 ringis. Vadjalased? 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 64 vadjalast ja vadja keelt valdas neist kaheksa. Vepslasi loeti 1989. aasta rahvaloendusel kokku 12 150. Ei hakka rääkimagi kui kehv on komide, ersade ja maride seisukord. Aga Eestis on kõik nagu hästi – meil on oma territoorium, kultuur ja keel – kuidasmoodi see võimalik on?

Vastus on, vaadake, kuidas öeldagi – me pole just kõige meeldivamad inimesed. Me pole külalislahked, oleme umbusklikud, külmad ja emotsioonitud. Vallutajad läbi aastasadade ei ole meid välja kannatanud, nad pole suutnud taluda endi hulgas väikest rahvakildu, kes ei talu suuresti iseenditki.

Viibisin kunagi Soome-Ugri rahvaste kongressil Mordvas. Terve nädala sõidutasid ersad meid ringi, me olime nende kodudes, lauad olid lookas, nad söötsid ja jootsid meid, nagu oleks õnn maa peale naasnud. Nad pole seal kaugeltki jõukad, aga külaliste jaoks anti hinge tagant viimanegi. See neile saatuslikuks saabki. Nii nagu paljudele enne neid on saanud. Järgmine suurem Soome-Ugri rahvaste kokkusaamine oli Tartus. Samad meid võõrustanud ersalased said hotellimajutuse ja toidutalongid. Kõik. Kogu vastuvõtt.

Venemaal käies rõõmustavad vanemad inimesed, kui kuulevad, et sa oled Eestist. «Kuidas teil seal läheb?» tuntakse soojalt huvi. Nad ei tea midagi endist kui okupantidest, nad peavad meid endiseks vennasrahvaks. Kui palju on eestlasi, kes neile siiralt samasuguste tunnetega vastata suudaksid? Mitte ühtegi! Venelastel on nii palju lihtsam väed Gruusiasse või Ukrainasse saata, isegi venda ei ole nii vastik tappa kui eestlast. Mida sa eestlastega pärast vallutamist teed, nad ei assimileeru mitte iial, sajandeid üritatud, ja pealegi juba esimestel jõuludel pärast anastamist oled sa koos nendega verivorsti sööma sunnitud.

Osa putukaid kaitseb end lindude eest sellega, et neil on vastik maitse, lepatriinud näiteks. Mõnede kalaliikide söömine võib surmaga lõppeda, tuhkrutel on ebameeldiva külalise eemale peletamiseks haisunäärmed. Eestlase viis oma keele, kultuuri ja rahvuse säilitamiseks on olla lihtsalt umbusklik, emotsioonitu ja kirjeldamatult vastik. Mis ongi meie riigi, kultuuri ja keele säilimise võti.

Kui te ei usu, siis vaadake endi ümber. Vaadake poliitikuid, pankureid, omavalitsutegelasi, arvamusliidreid, need on kõik ebameeldivad inimesed. Kogu avalik sektor on vastik. Enamus kultuuritegelastest on vastikud, rahvusköök on kohutavalt maitsetu, teenindus söögikohtades on ülimalt ebameeldiv.

Siinkirjutaja ei tunne, et ta ise kuidagi vastikute loetelust erineks. Ta ei ole kaugeltki mitte meeldiv inimene. Vahel on seepärast endast kahju, vahel on kõigist kahju, kui mõelda, mis hinda me on oma keele ja kultuuri säilimise eest sajandeid maksma oleme pidanud. Aga vahel on õnneks heameel kah.