Üks õige kirjatükk peab algama tsitaadiga. Su emakeele ja kirjanduse õpetaja ütles seda. Peab algama tsitaadiga või vähemalt parafraasiga. Nii et nagu ütles Eesti siiani ainuke president Lennart Meri: "Jalgpalli seis on sitt, kuid Virge naeris ja Siim kallas."
Mis siin nii väga sitta siis tegelikult on ja mille üle naerda ja mille pärast kallata?
Alustame sitast.
Mäletate ehk seda MM-i, nimelt 2010. aastal LAV-is, kus sherraad pikee naine Shakira laulis: "Waka, waka, e-e, Turu-uuringute andmeil lga kolmas meist on pede." Vot, täpselt see ongi see ajalooline hetk, kust sai alguse jalgpalli dekadents. Kõik läks perse. P-e-r-s-e. Loodan mitte liialt nostalgiliseks muutuda, aga lühidalt - Prantsusmaa mängis omamoodi vutti, Hispaania omamoodi, Inglismaa omamoodi nagu ikka (Kõrvus kostub: piiikk ette ja iiisee järele). Ehk siis mitmekesisuga on halvasti juba tükk aega. Ja see on nagu vähkkasvaja, enne järele ei anna, kui oled kristalle proovinud endale igale poole toppida või maha sured. Ise valid.
Aga nahhui see Virge naeris?
Teate, sõbrad (eriti kaval viis inimestega manipuleerida, sõbrad), mul oli ka alguses naljakas, kui kogu see pask alguse sai. Haha, millimeeter suluseisu ja väravat ei loeta. Sürr. Haha, läksid kogemata teisele vennale käega molli. Duši alla. No selline komöödia nagu oleks vahepeal 10 aastat keldris kinni istunud (haha, referents Matsile Minevikust, loodetavasti mu kirjanduse õpetaja siiski loeb seda) ja siis taas päevavalgust näinud. Olgem ausad, mängu mõjutavad juba mitmed aastad pigem reeglite muudatused ja soov kõike tehnologiseerida. Aga see on ju sama mage nagu Eesti kultuurielu ilma Kenderita. No kõige huvitavam vend kes alles jäi - kivisildnik, aga selle klouni traadid on nii sõlmes, et isegi litsimajast tulles oleksid kõigis tema haigustes süüdi vaktsiinid. Nii et naerutuju läheb kaunis kiiresti üle. Mõtle - tough guy Kenderist mürgisüsti Svenini. Sama lugu on jalgpalliga. Mage. Ja nutt tuleb peale.