EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Head aega, Zuzu, ning palun ära enam mitte kunagi naase!
Kui lugesin eile uudist Zülexya Izmailova lahkumisest Roheliste parteist olin hetkeks skeptiline, sest viimased päevad Eesti ajakirjanduses on näidanud, et kõiki lahkumisteateid ei saa siiski tõe pähe võtta. Aga uudises kinnitavad info paikapidamist Zuzu ise ja väljavõte äriregistrist, seega jääb üle vaid tähistada seda pidupäeva. Palju õnne mulle, sulle ja igale teisele Eesti kodanikule, kes hoolib keskkonnast!
Raske on ette kujutada mõnda muud üksikut teadet kohalikult poliitmaastikult, mis teeks mu tuju veelgi paremaks. EKRE lagunemine ainsa variandina, ma usun. Sest täpselt nii traagiline ongi olukord selle poliitorganisatsiooniga, mida tuntakse erakonnana Eestimaa Rohelised.
Alates 2017. aastast tänaseni, mil Zuzu on olnud erakonna juht, on partei toetus püsinud toorelt nullilähedane ja täna puuduvad igasugused poliitiliselt sisukad mandaadid – see on selgelt takistanud Eestis adekvaatse keskkonnapoliitika välja kujunemist. 2019. aasta Riigikogu valimistel kogusid rohelised 1,8 protsenti häältest, kahe Zuzu valitsemisaega jäänud KOV valimiste tulemused on olnud sama nutused. Viis aastat toetusprotendi stagnatsiooni on uskumatult kõnekas, arvestades, et:
a) Eesti rahva üks baasväärtuseid on looduse ja elukeskkonna hoidmine (on konflikte nagu merekeskkond vs tuulepargid, siiski lähtutakse neis samadest väärtustest, ent teistsugustest kaalutluskohtadest);
b) kliimamuutused – aasta-aastalt näeme, kuidas kliima muutub ja hooajad nihkuvad ning keskmine temperatuur koos CO2 sisaldusega atmosfääris on aina tõusmas. See on globaalne elu ja surma küsimus;
c) metsad ja raiemahud on olnud aktuaalne avalik diskussioon terve see aeg, selle kulminatsioon oli tselluloositehase saaga;
d) käimas on üle-euroopaline rohepööre, millest räägitakse rohkem, kui teemast aru saadakse. See on aegamisi tõstnud päevakorda küsimusi nagu paberkott vs kilekott ning mäletavasti sotsiaalmeedias pandi häbiposti inimesi, kes panid toidupoes ka üksiku sidruni ümber kilekoti;
e) noorem generatsioon on poliitiliselt aktiivne ning keskkonnaküsimused on nende jaoks ühed peamised;
f) avalikkuse toetus kanepi legaliseerimise ja dekriminaliseerimise suhtes on tõusmas;
g) pea igal pool mujal Euroopas on roheliste parteid väga arvestavad poliitilised jõud;
h) Eesti valijad on niivõrd ära tüdinenud viiest suurest parteist (REF, KE, EKRE, SDE, Isamaa), et ollakse nõus massiliselt hääletama ka Eesti 200 poolt, teadmata nende vaateid ja puhtalt sellepärast, et nad pole nagu need teised;
i) Zuzu on tuntud nägu, ta esineb tihti meedias ja on aktiivne sotsiaalmeedias, seega tähelepanu ta saab. Oli isegi Tallinna abilinnapea.
Kõik see kõneleb vaid ühest – Zuzu on olnud ebakompetentne ja saamatu juht, kes on löönud tühjast väravast mööda ning hoidnud rohelist ideoloogiat keldris kinni. Tänastes Eesti oludes ei tohiks olla rohelist mõtteviisi esindaval parteil viieprotsendilise valimiskünnise ületamine Toompeale pääsemiseks ei keerulisem kui seal vihaste maakatega ühe meeleavalduse korraldamine. Kõike seda ei saa tõepoolest Zuzu süüks pidada, sest 2017. aastal päris ta poliitpartei, mis tol hetkel teenis oma viimased Riigikogu mandaadid 10 aastat tagasi ja sellises vaimusurmas jätkas erakond kõik järgmised viis aastat.
See pole selline koht, kus saaks öelda, et ühtepidi on nii ja teistpidi on naa ning mine võta kinni, kuidas asjad tegelikult on. Eesti puudulik keskkonnapoliitika ja pikk ajalugu ridamisi pädematuid keskkonnaministreid (vt. allpool Ypsiloni lugu) on tagajärg sellele, et meil pole olnud tõsiseltvõetavat rohelist poliitilist jõudu. Rõhk sõnal «tõsiseltvõetavat», sest Elurikkuse partei oli hunnik lõdvalt organiseeritud villaseid kampsuneid.
Zuzu järeltulijale ja roheliste parteile soovin siiralt ja südamest vaid üht – palju edu, jõudu ja jaksu. Täitmist vajavad kingad pole ülemäära suured. Eesti vajab teid ja teie poliitikat täna rohkem kui eales varem. Zuzule endale soovin, et ta lõppenud kirjatükki liialt südamesse ei võtaks. Aga siiski – rahvaesindajaks sa hakkasid oma vabal tahtel ning osa rahvast olen ka mina.
Tegemist on Ypsilonile saadetud anonüümse kaastööga, mille autor on toimetusele teada. Küsimuste ja probleemide korral palume toimetusega ühendust võtta aadressil toimetus@ypsilon.ee