ISESEISEV NAINE ⟩ «Niikuinii hakkad kohe jooma»

Ma olen edukas, haritud, kindlustatud ja iseseisev naine. Mees ei pea mind ülal pidama ja saab rahus oma hobidega tegeleda. Lapsi on mul kah, tavaline päev algabki nii, et võtan, ise veel pooleldi magades, pisema pojakese kaissu, mingil kummalisel moel virgub ta igal hommikul täpselt 7.05 ja siis hakkab vaikselt kohale jõudma, et magamispidu on läbi. Kes tahaks kell 7 ärgata? Mina mitte, isegi mu kohusetunne pole nõus niivara tõusma.

Hambapesud, valmis pandud riiete hunnikud, laste protest, kisa, minupoolne ähvardamine ja lõpuks altkäemaks. Targem annab järele. Siis on nad kõik juba uksest väljas, toas on kõrvulukustavalt vaikne ja ainult kass vaatab sellise näoga, nagu poleks ta mitte kunagi elus süüa saanud.

Dušš. Kôige külmem vesi, mis sealt tuleb, on paras, see lööb mu käima, selle tunde pealt olen valmis päevale vastu astuma. Katan kreemiga pisikesed kortsud ja punetava lõua, föönitan soengu ja astun uksest välja. Ma näen väga hea välja, veel kolmekümnendateski, ma võin kihla vedada, et mitte keegi ei kahtlustaks, et see naine on alkohoolik.

«Niikuinii hakkad kohe jooma!» Niimoodi ketrab mu mees. Ta otsekui nõuab, et ma jooma hakkaks. Ise seda alateadlikult kartes. Ma olen liiga iseseisev ja edukas, tal ei ole minu üle kontrolli, täpselt seni, kuni ma korgi pealt keeran. Mina ainsana ei tea, kas ma hakkan  jooma, kas kohe või pisut hiljem. Või kas üldse. Kõik variandid on võimalikud.

Täna tundub okei, kehvemal päeval on raskusi üldse midagi teha, ka nende päevadega tuleb diilida. Kõigil on viletsamaid päevi, tavaline inimene lepib sellega, aga kui ajus on kord juba alkoholi ja leevenduse vahel seos tekkinud, siis minu näitel ajule leebemad variandid hästi ei sobi ja ta lükkab need kõrvale. Täna saan tõenäoliselt ilma. Mees vaatab mind tusaselt, ma tean, ta tahaks, et ma temast sõltun, ta on alkoholile armukade...

Ta ei taha mind praegu sellisena, ta ei taha mind, kui ma joonud olen, ta tahaks mind sellisena, nagu ma olen pärast joomaperioodi. Pärast joomist olen ma oluliselt parem inimene, mul on siis süükoorem ja kahetsushood, ma heastan perele kogu tehtud ja tegemata kurja, olen lahke, hoian moka maas, naeratan, olen osavõtlik, küpsetan kringleid, korraldan suurejoonelisi aiapidusid, organiseerin perele autoreise. Selline naine on perekonnale preemiaks. Ja selline nagu täna hommikul võtta mitte.

Minu preemia on alkohol. Kui ma olen sellele kuramuse perele jälle kõik ära heastanud, kõik õnnelikuks teinud, lossi ära ehtinud ja õhupallid jälle täis puhunud, siis ühel päeval on minu kord. Ma vajan õnneks nii vähe. Üle tee poes ära käia ja siis ma vajan ainult seda teravat korgi pealt ära keeramise krõksu. See hetkeline leevendus on nii palju olulisem kui halvad suhted, haiglad ja ravimid selle taga. Üks terav korgikrõks... Aga mitte täna...

Kokku kuus kuud pole joonud, täna ka ei joo, aga kui seda preemiat enam ei tulegi? Korgikrõpsu. Mitte kunagi? Mille nimel ma olen ülejäänud elu tubli, haritud, kindlustatud ja iseseisev? Kuidas ma elan ilma abivahendita, mis on aidanud mul toime tulla nii liigse rõõmu kui pettumustega? Kuidas kannatada välja perepidusid ja peretuttavatega grillimisi ja muid ühisviibimisi ilma selle krõksuta, mis aitas elus kõigega toime tulla?

See inimene, kes mulle peeglist otsa vaatab, ei meeldi mulle. See pole seltskondlik, väsib väga kiiresti tööst, emotsioonidest, kõigest. Aga täna hakkab mulle kohale jõudma, et see olengi mina. Päris mina, mitte see veinist läbi imbunud enesega rahulolev tüüp, seltskonna hing, kellega mu mees abiellus ja lapsed sai. See tüüp on kuhugile kadunud. Jäädavalt. Jah, see emotsionaalselt labiilne inimene, kes mulle praegu peeglist vastu vaatab, ei meeldi mulle, aga ma olen vaikselt hakanud aru saama, et pean temaga leppima ja elama õppima, sest teist iseennast mul ei ole. Pole ka kuhugi tagasi pöörduda, seal varasemas ajas elas ja toimetas keegi vale-mina ja mu tegelik normaalsus on just nii palju ebanormaalne, kui ta parajasti on.

Mees ei pea mind ülal pidama ja saab rahus oma hobidega tegeleda. Selleks pean mina olema edukas, haritud, kindlustatud ja iseseisev. Lisaks pean vältima liiga tugevaid tunded ja emotsioone, hoidma oma elu väljakujunenud rutiinides ja enesekeskse inimesena otsima mingit tasakaalu rõõmu, rahulolu ja masenduse vahel. Ja võtma enne lossi ehtimist ja õhupallide täispuhumist eelkõige aega iseendale.

Häid asju on selle poole aasta jooksul ka olnud. Ma mäletan, mida ma oma tuttavatele ja lastele lubasin, ja suudan oma lubadusi ka täita. Tutvusringkond on hakanud välja vahetuma, nende uute ja kainetega on praegusel minul rohkem ühist. Ettevõtjana on mul nüüd rohkem tööd, ja energat selle teostamiseks, seega – ei saa öelda, et kaineks olemine oleks halb või raske, lihtsalt sellel on oma hind – mingi osa inimestest, ka lähedastematest, ei tunne mind enam ära.

Kaine peaga ma endale kodus väga pähe istuda ei lase, pole põhjust. Ei saa mina oma korgikrõpsu, ei saa ka mu mees roomavat, kahetsevat ja alandlikku naist. Ta vaeseke ei tunne mind üldse, ta abiellus selle lõbusa ja särava veinitüdrukuga, kes on nüüd kuhugi kadunud. Tal oleks lihtsam, kui ma jooks, ja alateadlikult teeb ta kõik selleks, et asjad nii ka läheks. Niikuinii hakkad kohe jooma, ütleb ta kohe, kui meie vahel ütlemiseks läheb, ja ma pean ennast jälle ebainimlike jõupingutustega kokku võtma, sest mu aju ei tahaks tõepoolest midagi enamat, kui talle ses mõttes vastu tulla.