ESTOSTSEENID ⟩ Kuues. Sõda

Illustratsioon: Kaido Veski / Ypsilon / montaaž
Anatoli Jänes
Copy

Kella neljaks polnud sõda veel alanud.

"Välja, te kuradi munadeta ahvid!" röögib seeru. Ma kargan istuli, on pime ja külm, ümberringi käib meeleheitlik sahmimine saamaks aru kus on mis ja kes on kes. Närviline nohisemine, sekka mõni lendu lastud "türa", magamiskottide tõmblukkude "zzziiip-zzip-zziiiiiiip".

Teadvuse saabumisel muutun rahulikumaks, kuna tean täpselt, kus ja kuidas mu varustus asub. Soe pesu seljas, kampsun magamiskotis, saapad jalutsis magamiskoti all, talvejope koos pükste ja õhtul hoolikalt pakitud seljakoti ja rakmetega peatsis ja osaliselt padjaks ning relv paremal küljel magamiskoti ja lebomati vahel. Talvine maskeerimisvorm ripub telgi kõrval puu otsas. Seda pole mõtet vedada telki kuivama. Seda jäätununa talvevormi peale vedada on küll üksjagu tülikas ja kummaline, kuid enesetunnet see jahedamaks ei muuda. Jääb mulje, et see võtab hoopis vähem lund külge kui soe välivorm.

Esimesed on juba kuidagi telgist välja rapsinud ning seerult jätkusõimu saanud. Tundub, et Taliteel pole kõiki riideid seljas ning Uba tuli ilma relvata. Nepp süütab lõpuks telgi laes rippuva õlilambi, mille järel hakkan endale riideid selga ajama. Ajan magamiskoti maha ning asun saabaste kallale. Avastan, et mu kõrval maganud Damberg ei liiguta. Raputan teda järsult, mille peale too raevunud ehmatusega istuli kargab ning jämeda "TÜRRAAA!" telki lendu laseb. "SELGE! MA LÖÖN SU MAHA! ESIMESE ASJANA, KUI SEE SITT SIIN LÄBI SAAB! Sa oled lapsest saadik üks imelik vänt olnud!" Korraks jääb vaikseks, kõik ootavad järge, hakkab kostuma vaikset irvitamist.

"TÜRA, KES SEDA ÜTLES? KES? TULE VÄLJA, AHV! AH?" pistab nooremseersant Selge oma närvilise lõusta röökides telki ning vaatab otsivalt ringi. "SINA, DAMBERG, MÖLISED JÄLLE? MIS SU PROBLEEM ON?" Probleemi pole pealtnäha kellelgi, mehed tegelevad masinlikult oma varustuse selga, jalga ja pähe sättimisega, Damberg pole ilmselt kunagi asjalikum välja näinud. "Misasja?" vaatab ta küsivalt Selge poole.

"MIS PROBLEEM SUL ON?" tungib nõudlik röögatus uuesti läbi telgi.

Damberg tõmbab soki jalga ja silmitseb mõtliku näoga oma paremat, paljaks jäänud jalga: "Ma lihtsalt ei armasta sind enam, seersant Selge," lausub ta rahulikult varbaid liigutades, "Ja ma tahan, et sa õhtuks välja koliksid. Sa oled kõige koledam mees maailmas ja su munn on kõver nagu seakael."

Telk vakatab, seejärel puhkevad kõik naerma. Selge vaatab arusaamatul ilmel ringi ning kaob sõnagi lausumata telgi ukselt.

Mõne minuti pärast on telk tühi, seljakotid lähima männi najal ning mehed telgi kõrval reas. Keegi suitsetab, keegi vahib niisama ringi, keegi räägib vaikselt. Seersant Selge seisab sirge olekuga eemal ja ootab. On täiskuu, mistõttu paistab ka teiste jagude askeldamine hoolimata varajasest kellaajast hästi kätte.

Eemalt hakkab kostuma läheneva sõiduki hääl. Tuhmide tuledega Iltis jõuab meie juurde, Selge kuulab mõne hetke tähelepanelikult kõrvalistuja akna juures korraldusi ning sõiduk liigub edasi kolmanda jao juurde.

"NO NII, MEHED, KOGUNEB SIIA!" hüüab Selge. Keegi ei liigu. "No nii, lugu on nüüd selline, et täna sõda ei alga," lausub ta energiliselt ning sammub reipalt rivis seisvate meeste ette. "Täna ei alga ja homme peame hommikul kell 8 tagasi pataljonis olema." Mehed kuulavad tähelepanelikult.

"Metsalaager on läbi. Me oleme oma eesmärgid saavutanud ning kompanii ülem otsustas külma ilma tõttu viimase harjutuse ära jätta," selgitab seeru asjalikult ning lisab: "Jaod liiguvad üksteise järel masinate juurde ja kuna üks Saurer andis siia tulles saba, jääme meie VABATAHTLIKULT selle juurde valvesse. Laagri kokku panemiseks on tund aega. KÜSIMUSI? EI OLE? RIVITULT!"

"Türa, sa oled ikka üks õnnetu hing küll," kuulen Dambergi vaikselt pomisemas. 

Keegi ei viitsi isegi küsida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles