SEKS JA LINN ⟩ Armastuse maatriks

Seks ja linn on traditsioon, mis vajab jätkamist. Kolumn, mis algas 90ndate lõpu New Yorgis, on maandunud Tallinnas aastal 2022. Ma ei ole Carrie Bradshaw, aga ma olen seksi antropoloog.

Järgmine suhe jätkub sealt, kus eelmine pooleli jäi. Seal, kus lõppeb Andreas, algab Andres, ja kus Andresest puudu jääb, algab Andrus. Sel kuupäeval, aasta arvu täpsusega, sünnib mu eks, kui kohtuvad mu vanemad, kes minu on eostanud. Ja siin ma nüüd olen, ma räägin ja kirjutan ja võtan vastu otsuseid, milles jagub julgust seista vastakuti nende piiridega, mida ma tean, kui otsida neidki, millest kuulnudki pole.

Armastus on mitmus. Mida rohkem lubatakse end teist tundma õppida, seda enam arenetakse inimesena. See on ebamugav, sest lihtsam on vaadelda inimesi nii palju sarnastena kui võimalik. Tahe teada saada korreleerub armastuses tahtega tunda, mida teine inimene läbi elab, et me vahel saaks olla ühendus, sotsiaalne empaatia: aktsepteerimine ilma hinnanguta.

Kuna leidub siiamaani inimesi, kes üritavad mulle selgeks teha, et ma olen idioot, siis tõendab see mu meelest eriti ilmekalt avalikult armastusest rääkimise vajadusest. Mind võidaksegi vabalt rünnata väga mitme külje pealt väga mitme inimese poolt, kes on võimelised naeruvääristama mu filosoofiliste otsingute kaalukust, sest «kui sa nii tark oled, miks sa siis minuga nii halvasti käitusid» ning see kattub antropoloogilise rõhuasetusega, millest ma mitte mingil juhul filosoofiat lahutada ei kavatse. Mõtlemine põrkub elamise pinnalt sõna otseses mõttes, sest ilma inimliku elu toimumiseta ei olekski ju vaja mõelda, miks me elame. Minu elamise küsimus on saanud vastuse (võib-olla juhuslikult?) armastuses, aga ega seegi ole ammendav, nagu see poleks ka mõne teise nimisõnalise vastuse juures ammendav.

Eelkõige huvitab mind armastuse ja vägivalla kokkusaamispunkt. Ja kuna see on ürgne probleem, sest ei armastus ega vägivald saa iseenesest haihtuda, nagu pole need ka lambist tekkinud, siis mõtteainet jagub. Mingiks ajaks ongi armastusega nüüd nii – ma sain sellest mõned aastad tagasi juba aru, tahtmata sellesse mõistmisse kinni jääda – et mul on tegelt suhete tavalisena nägemisega pöördumatult perses, kui ma lugemist ei lõpeta (ja ma ei tea, miks ma peaksin, kui see on kõige turvalisem kogemus mu elus?): ma ei suuda vastuste leidmisel küsimist lõpetada. Iseenesest algas see kõik sellest, kui ma sain aru oma perekonnas toimuva täielikust absurdsusest, sest ma ei tundnud, et mind armastatakse. See lükkas mu sinna kalju ääre peale, kus hakkasin endale eluliselt puuduolevat arusaamist otsima. Ma ei teadnud siis tunnetest veel midagi ning need jäidki väga pikaks ajaks üht ja sama kurba plaati mängima. Tantsisin hingenäljas, kuni hingenälg tantsitas mind viisil, mille üle mul kontrolli polnud, kuni ma olin surmale päris lähedal.

Seks ja surm on ühend, mis käib minu jaoks igatahes kokku. Kuskil nende kahe vahel, mikrovagudes, ongi armastus. Õigemini: armastused. Samamoodi nagu on erinevad kirjandused, kultuurid, inimesed. Armastus on maailmavaadete küsimus. Ei tundu enam loogiline armastuse metafüüsilistest probleemist rääkida ainsuses, sest fakt on ju see, et me õpime iga inimest armastama otsast peale. Eelinfo armastamisest on keha programmi salvestatud eelnevate kogemuste põhjal, aga tegelt pole ükski inimene vastutav selle eest, mida sina kunagi läbi oled elanud. Sinu hinge hügieen on sinu isiklik probleem samamoodi nagu oma keha eest hoolitseminegi.

Armastus on lõputu tunnete õppimine ja neist järelduste tegemine, mille kaudu indiviidi ego end lahustades ümber kujundab. Hirmunud inimene muidugi ei arva, et tal on vaja muutuda, aga see viitab armastuse polaarsustele. Armastusel on nii negatiivne kui positiivne laeng – selliselt lineaarsuse pinnalt saab see olla näiteks vägistamine (miinus-armastus) või sünnitamine (pluss-armastus) – esimesel juhul võetakse midagi tahte vastaselt, teisel juhul tekib midagi juurde. Muidugi pole need näited ammendavad, sest sünnitamine ei ole ka nii ilmselt üheselt mõistetav akt, sest suhet sünnitaja ja sündiva vahel võib samuti näha vägivaldse miinus-armastusena, sest MA EI MÄLETA, ET KEEGI OLEKS MULT LUBA KÜSINUD SIIA MAAILMA SÜNDIMISEKS. Perekonda saab näha nii kaitsva kui ahistava üksusena jne, seega iseenesest mõistetavat ei ole armastuses midagi, on ainult lõputult lugusid ja tegelasi ja sündmusi. Inimese enesekesksus, enda looduse kroonijuveeliks pidamine, teeb ta traagika üsna naeruväärseks tegelikult ja ma püüan vältida mõtet, et inimene olla on kuidagi piinlik. «Ratsionaalne loom»? – mida iganes. Kui armastust aga defineerida püüda, siis algab see minu jaoks igatahes küsimusest vabaduse üle: kui palju on inimene nõus loobuma enda egost teise inimese mõistmisel, kui palju on tema südames ruumi teises toimuva tunnete tajumiseks? Vastust saab igaüks ise ette kujutada, kui mõtleb kellegi peale, kes on talle totaalselt vastumeelne. Vihkamise ja armastamise intensiivsused ei välista teineteist tegelikult üldse, reaktsiooni polaarsus ainult kinnitab vastandi olemasolu. Hävitamine ja loomine on teineteisest sõltuvad. See on naise saamine emaks läbi sünnitamise valu, mis on looduse poolt determineeritud pehmelt öeldes robustse akti kaudu. Teisalt saab sedagi akti kogeda nii valulise kui naudingulisena (btw, sünnitades on võimalik orgasme saada).

Kõige kriitilisem küsimus armastuse kokkupuutest vägivallaga seostub (post-soviet style) lapsepõlve «normaalsusega» kodus peksa saada. Ma sain konkreetselt selle eest, et ma läksin keelust üle. Ma valetasin. Vaikisin tõest, et ma läksin keelust üle. Ja nüüd, ausalt, ei paku mulle miski suuremat iha, kui leida mees, kellele piitsa anda. Vähe nad ei ole naiste piiridest üle läinud. Täiskasvanud inimeste vahel, kes on teineteisest lugupidavad ja suudavad luua usalduslikke kokkuleppeid, on intiimse konsensuse leidmisel kõik võimalik. Sellist, kõige tsiviliseeritumat suhtlemise ja suhete loomise süsteemi, nimetatakse BDSMiks. Aga see on vaid üks kultuuriline kiht väga paljudest.

Teisest otsast on eelnev probleem vaadeldav ka kiindumustrauma kontekstis (see ei tähenda ainult füüsilise vägivallaga seonduvat). Ühiskondliku probleemi näitena saab tuua Nõukogude haiglasüsteemi, kus lapsed lahutati pärast sündi vanematest MITMETEKS PÄEVADEKS. See «väike asi» mõjutab mitmekümneid aastaid selle tegemisest edasi – mitmeid generatsioone ja mitte ainult sellise režiimi sees sündinute elusid, vaid ka nende järeltulijate elusid, sest mustrid moodustavad mustreid. Inimeksistentsi maatriks ehk maine elu inimesena, hakkab juba esimesest hetkest selliste kogemustega kiiva kiskuma. Kui kodeeritud maandus, mis peaks kanduma lapselt emale, sisaldades üsast väljunule infot: sa oled kaitstud, hoitud, armastatud, on poliitilise süsteemi tõttu tõkestatud, siis mida see elus olemise kohta öelda saab? Arvestades seda, et sünnitusplaan on Eestis üsna hiljutine nähtus, siis tõenäoliselt võib tulevikus näha väga teistsuguseid inimesi. Inimesi, kelle jaoks lähedus ja terved inimsuhted on sama elementaarne teadmine ja väärtus, kui tervislik toit.

Esimene kodeering on bioloogiline mateeria, mis on labaselt loogiline: laps kasvab ema sees ning ta ühendus temaga lõigatakse füüsiliselt läbi (nabanöör!) sünniga. Organism, mis on endast suurema sees arenenud, eemaldub oma arenemisjärgus osast endast ja see iseenesest on juba valulik kogemus, sest lahti harutatakse tervik. Üks maailm pooldub nii, et kumbki selle osapooltest ei ole enam sama. Mehe roll seal juures on mis? Assisteeriv. Hea mees on kõige selle juures suurepärane assistent, sest naine on BOSS, kelle SEEST tuleb välja laps. Aga millegipärast on «normaalne», et see assistent saab lapsele oma nime taha panna? No saab jälle taha panna, jah, hullult mõnus! Lisaks veel mingid vändad kuskil korporatsioonis arvavad, et äkki ei peaks mõnd naist tööle võtma, kui tal on plaanis laps saada. Äkki see rikub mingid numbrid ära.

Ma olen siin, et aidata teil teie debiilsust mõista.

Saab minna samavõrd sügavale sisse ja seal ära kaduda, kuivõrd saab minna armastusest kaugele, nii mõttes kui tundes, seda pealtpoolt vaadates. Tasakaalutus on igal juhul kehv variant. Vaatlejana võin ma olla eikeegi.