JULIO VARULIO ⟩ Kadunud vend

Surath kasvas orvuna. Ta pere hukkus põlengus, kui ta ise sel traagilisel öösel teisest külast koju rändama pidi. Koju, mida enam polnud.

Beduiinide keskel elades tuli tal kohaliku meistri käe all loomade talitamist õppida. Kümme aastat õppimist siis suri meister vanadusse. Elu kõrbes oli Surathi jaoks väljakutsuv - ta talitas loomi ning lisaraha teenis ta lakiakaatsiaviljade korjamisega. Ta teenis, aga võlakoorem õlgadel tundus tasumiseks liiga ränk.

See ajas hulluks, küsimusi oli palju, ja vastuseid neile ei suutnud ta leida. Ainult kahtlused. Ja väiksemgi kahtlase väärtusega impulss oli võimeline Surathi paanikasse ajama.

Ehk tänu sellele, et oli ta oma kodukandis ohtralt ringi rännanud ja teadis üsna palju, kutsusid kolm rändurit teda ühel päeval endaga. Ütlesid, detailidesse laskumata, et otsivad midagi ja lisasid, et Surath saab kaasa tulemise korral tasutud. Tasutud? Kas nüüd, kui tõesti enam ei jaksa, saabub tõesti aeg, kus rassimine ja rügamine saavad tasutud, mõtles Surath?

Liiga pikalt oli ta proovinud. Läinud, endast parima andnud, ja ikka tühjade kätega naasnud. Madalseisu madalaimast kaevupõhjast paistis talle nüüd võõraks jäänud lootus ülevalt valguseringist päästeköit alla laskmas.

Ühel õhtul sai ta beduiinidelt vajalikud juhised. Ta valmistus ette. Ja järgmisel varahommikul asus teele...

Tuiskav liiv kleepus alaspidi kaameli külje kõrval rippuva higise lauba külge. Räti sisse mässitud pea kõõlus kuuma päikese käes. Kaameli taha rakendatud kastid jätsid järgi lohisedes pika raja käidud tee taha. Kahtlusega kuhjatud kastid. Kusagilt kõlasid käsud, need äratasid risti üle kõrbelooma visatud mehe. Ta suu kuivas ja ta nägi kaameli jalgu kuldkollasel liival, aeglaselt üksteise ette astumas. Surath pingutas jõuetuid lihaseid, et pead tõsta ja näha. Päikesest pimestatud kipitavad silmad nägid viivuks esimese kaameli peal sõitvat kaltsudes beduiin.

"Ära muretse, oleme õigel teel, sayidi!" kostis see.

Mehe pea langes taas, kui järsult närtsinud taim. Järgnes hingemattev tühjus. Ja visioon hakkas ennast ilmutama.

Tema entiteet oli transformeerunud energiaks, millel puudus otsene vorm. See oli konsentreerunud lõppematuks tarkuseks ja jõuks. Ta sõitis interstellaarselt läbi dimensioonide, kus iga sekund oli kui uus kaader lõppematutest dihhotoomia harudest. Ta kompresseeris tähti gaasipilvedest, lähtudes termodünaamika teisest seadusest ja tema jaoks oli see süütult ilus. Rikkumata kosmiline installatsioon.

Teistele lisaks süüdatud tähed tulid kujuteldamatult suured ja pimestavalt säravad. Sõrmeliigutusega keerutas ta galaktikaid spiraalideks nagu paksu vahtu musta kohvi pinnal. Sekunditega möödusid tuhandeid aastaid kosmilist kulgemist. Samal ajal, lillegi liigutamata, luues mitte millestki kõiksuse.

Ta pilgutas mustadeks aukudeks muutunud silmi, leidis kollaselt põleva tähe ning lükkas selle ümber mängleva kergusega tiirlema 8 kivi. See väike süsteem liigutas teda, see tundus nii armas ja habras. Ta pilk jäi pidama kolmandale kivile ning selle ümber tiirlevavale väikese hallile vennale...

Igatsus väikese venna järele, keda näha kasvamas, kellega jagada muresid ja rõõme, tarkust ja lööke, muutus ta nukraks. Siis puistas ta kolmandale kivile õnnistuse, sügavalt enda seest leitud tõe.

Nii nagu oli ta ühendanud endas pimeduse ja valguse, korra ja kaose, Ningishzida, moodustas ta korteksti keskmes kaksikheeliksi, mis leidis tee maale tagasi komeedi küljes.

Ta luges palve: "Saagu sellest ilus algus ja pikk teekond; Tekkigu floora ja fauna, kirju ja arenev; Kasvagu siit keegi läbi ambivalentse võitluse enda ja ümbritsevaga, ning tõusku ta siis minu kõrvale, siia üles, kus mina lendan."

Universumi oraator jättis kolmanda kivi ümber kollase tähe. Teised tähed siin ja valgusaastate kaugusel, liigutas piltideks, lugudeks, loomadeks. Jättis vennaga hüvasti, sähvatas teise universumi otsa ning leidis keset tihedat udukogu endale õdusa koha.

Seal enne sügavasse unne vajumist, unistas ta, et ühel hetkel äratab teda temaga võrdväärne teadvus. Kellega koos mateeriat muuta ja supernoovade tsentris mediteerida. Aastamiljardite pärast peab ta siit leitud saama.

Universum on nüüd sünge, se teab, et teda ei leita, sest kui ta puhus maale elu, puhus ta ära oma viimase hingetõmbe.

Juba seitsmes oaas, millest peatumata mööduti. Lõpuks paistis igast ilmakaarest miraaž. Äkitselt hüppas mees kaamelilt, ning seadis endale sihi. See beduiin, see juht oli purjus ja teised olid kadunud, mitte, et Surath sest hoolinuks. Ta polnud veel galaktikailt naasnud.

Taamal kõrge mägi, kastidest veetud rada juhatas teed. Raja ääres, siin-seal läikimas vagabondidelt pudenenud väärisesemed. Surath taipas, et sealt siis nad tulid. Kaamelid lonkisid järjekindlalt, päike hakkas loojuma ning horisondile tekkis roosa jume. Juht vaatas eemalduvat meest ja hõikas: "Sayidi, kuhu nüüd?"

Surath ei vastanud, nüüd ta teadis kuhu peab minema. Hakkasid paistma esimesed tähed ning südant kriipis kadunud venna lein.