EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Tipptasemel kehalisest kasvatusest

Nagu ka eelmises kirjastükis, nii ka selles - juba alguses on mõistlik märk maha panna. Nagu Alar Sikk sinimustvalget Mount Everesti tippu lajatamas. Ehk siis kes on see suur mees, kelle nime seekord juba alguses välja hõikan? Aga muidugi - skeptikute isaks tituleeritud Michel de Montaigne'i. Kahjuks suuremat seost nagu ei olegi, et ka temal oli kombeks oma "Esseedes" uut teemat alustada talupojale lihtsalt, näiteks Kasvatusest. Vähemalt eesti keelde on see nii tõlgitud. Nüüd, kui on taaskord tõestatud, et silmaring on lai, liigume teema juurde. Nimelt ei miskit muud kui olümpiamängud.

Mis siis nendest olümpiamängudest võiks kõlama jääda? Kas Kelly Sildaru pronksmedal? 15-aastane vene iluuisutaja Kamila "Treeneri hellitav hüüdnimi: prügikast" Valijeva dopinguskandaal? Või hoopis midagi kolmandat? Sest tegelikult eestlasena ju väga midagi oodata polnud. Jah, medalit ikka, aga samas oleme me ju Mati "Kindral" Alaveri ja Kristina "Türa küll" Šmiguni aegadega nii ära hellitatud, et vast ikka kulda. Pean ausalt tunnistama, et esmalt olin ka ise nõutu. No kuidas siis Sildaaru meile kulda ei toonud? Lugedes täna aga Kelly antud intervjuu pealkirja (tavaline pinnapealne lehelugeja), et pronks treener Ustaviga on rohkem väärt kui oleks olnud kuld isa Tõnisega, siis see pani küll mõtlema.

Tihti kiputakse selliseid testosterooni täis ja läbi terasbetooni käivaid (et keegi kohtusse ei annaks, siis need on räppar Maxtracti sõnad) sportlasi asetama ebajumala staatusesse. Nagu selline perverssne versioon reformikate Exceli tabelist, kus sportlase ainuke väärtus on medalid ja mõne puhul ainult kuldmedalid. Hea näide on muidugi Erki "Üks kord on lahti tulnud, äkki on veel" Nool, keda peeppahvid igal võimalikul silmapilgul eeskujuks toovad. Reaalsus on aga see, et selliseid indiviide suudab ühiskond äärmiselt vähe toota. Või noh – kulud on väga suured. Sellise mõtteviisi propageerimise ohvritest ei räägi aga keegi. Selle kohta öeldakse läänemaailmas n-ö silent evidence. Kui palju katkiste kontide, kehade ja vaimuga inimesi see on nõudnud? Mitu Tarmo "Lädra" Laanet me toodame, et saada üks Erki Nool?

Ja selles Kelly öeldu kontekstis hakkasin ka ise mõtlema, et tegelikult on tore, kui sport on ikkagi elu osa. Mitte, et tiitlivõistlused on mingi perversne paralleelmaailm. Rääkides kasvõi jalgpallist ja kõige kõvematest poegadest, siis Johan Cruyff ei tulnud kunagi maailmameistriks, aga siiski on ta nimi jalgpallimaailmas üks kõlavamaid. Kui mitte just kõige sportlikumad spordiajakirjanikud, kes näevad pigem välja nagu ülesöönud patrullpolitseinikud või nohikutest kirjandusõpetajad, ilguvad Saskia Alusalude ja Kelly Sildarude üle, et kuidas nii saab. Kuidas sa ei tahagi robot olla? Kuidas ei ole ambitsiooni rohkemaks kui pronksmedaliks? Siis jutt on lihtne – minge perse! Ka spordil on tegelikult olemas see inimlik nägu ja see, et tänapäeval sportlased sellest rohkem räägivad, ei tähenda, et probleemi varasemalt poleks olnud. On ikka ja mingi fun'i element peab kogu selle elu juures siiski säilima. Inimesi, ka tipptasemel kehalise kasvatusega tegelevaid inimesi ei peaks käsitlema putukatena, kes spetsaliseeruvad ühele spetsiifilisele valdkonnale. Make Sport Bigger Than Life Again ja plädisevad spordiajakirjanikud - minge perse!