L, 1.10.2022
KOHALIK KIRJUTAB ⟩ Ukraina: veri, raud, vabadus, lootused ja hirmud
Kiievi kesklinn ja Ukraina Ülemraada hoone. Foto: Madis Veltman
Igor Zats
, vabakutseline korrespondent
Ukraina: veri, raud, vabadus, lootused ja hirmud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

On võimatu ignoreerida fakti, et Ukraina on rahvusvahelise meedia esiteema. Välismaise meedia lugejate jaoks on Ukraina olnud alati mure, mis on Venemaa küljeluu ja selle kontrolli all. See aga ei vasta tõele. Ukrainat eristab teistest Nõukogude Liidu purunemise järel oma iseseisvuse taastanud riikidest terve nimekiri nüansse ja tegureid. Selles artiklis vaatame otsa sellele, mida tähendab täna Ukrainaks ja ukrainlaseks olemine.

Ma olen täiesti tavaline kodanik, kes nagu Ukrainagi on lähenemas oma kolmekümnendale sünnipäevale. Kui sa oled mõelnud, millega ühel noorel riigil tänapäeva maailmas rinda pista tuleb, võib Ukraina olla sellest illustratiivne ja ehk isegi õpetlik näide.

Kuigi koroonaviiruse hüsteeria on vaikselt taandumas, ei ole meedia lõpetanud maailmalõpukuulutajateks olemist. Mõõk hakkab asendama Katku. Venemaa Ukrainasse tungimise oht on, vähemalt näiliselt, maailmale šokeeriv uudis, aga ukrainlastele juba täiesti tavapärane.

Siin pole kaheksa-aastased lapsed elanud päevagi rahuajal. Iga päev on uued ohvrid, uued raskused, uued lootused. Sõda Ukrainas koosneb 95 protsendis igavusest ja viies protsendis õudusunenägudest.

Kuidas me siia jõudsime?

Pärast Nõukogude Liidu langemist iseseisvus Ukraina 1991. aasta 24. augustil. 1994. aasta detsembris loodi Budapesti memorandum, mis kohustas Ukrainat vabanema tuumarelvadest. Memorandum kehtis ka USAle, Venemaale ja Suurbritanniale, hiljem lisati nimekirja ka Hiina ja Prantsusmaa. Ukraina desarmeerimise eest pidid memorandumile allakirjutanud:

  • austama Ukraina iseseisvust, suveräänsust ja riigi piire;
  • hoiduma Ukraina territoriaalset terviklikkust ja poliitilist iseseisvust ohustavates jõukasutuse ähvardustest – mitte ühtki nende relvadest ei tohi kunagi Ukraina vastu kasutada, välja arvatud enesekaitseks või mõnel muul ÜRO tšarteriga kooskõlas oleval juhul;
  • hoiduma igasugusest enda huve teenivast majanduslikust survestamisest, mis ohustavad Ukraina suveräänsust ja edendab neid endeid;
  • nõudma ÜRO Julgeolekunõukogult kohest Ukraina toetamist, kui riik langeb agressiooni ohvriks või kui riiki tuumarelvade kasutamisega ähvardatakse;
  • hoiduma tuumarelvade kasutamisest Ukraina ja teiste ÜRO tuumarelvade leviku tõkestamise lepingule (NPT) allakirjutanute vastu, välja arvatud juhul, kui rünnatakse neid endeid, nende territooriume, relvastatud jõude või nende liitlasi;
  • konsulteerima, kui tekib olukord, mis ülalmainitud kohustused päevakorda toob.

Aastal 2014 väljendas Ukraina rahvas huvi seada riigi arengukurss Euroopa poole, protesteerides toonase presidendi Viktor Janukovõtši valitsuse otsuse vastu keelduda Euroopa Liiduga assotsiatsioonileppele alla kirjutamisest. See viis Venemaa aktiivsete tegudeni: Krimmi annekteerimise ning Donetski ja Luganski rahvavabariikide loomiseni. Sellega Venemaa de facto rikkus memorandumi tingimusi, kuid de jure jäi asjasse mitte segatud osapooleks.

Pärast Krimmi annekteerimist ütlesid USA, Kanada ja UK koos mitmete teiste riikidega, et Venemaa sekkumine on Budapesti memorandumiga Ukrainale antud lubaduste rikkumine. 4. märtsil 2014 vastas Venemaa president Vladimir Putin memorandumi rikkumise küsimusele, kirjeldades olukorda järgnevalt: «Ukrainas on sündinud uus riik, aga me ei ole allkirjastanud ühtegi siduvat dokumenti selle riigiga ja selle riigi jaoks.»

Putini sõnad võtavad kokku hübriidsõjaga saavutatava. Globaalne ühiskond vajab ametlikke avaldusi, allkirju, ametlikke vormirõivaid ja tunnusmärke, et sõja puhkemist tunnistada. Milleks see kõik, kui saab ka lihtsalt oma sõdurid naabri juurde saata ja temalt 44 tuhat ruutkilomeetrit territooriumi endale võtta? Kui su partner tahab lahkuda, siis miks mitte ta lihtsalt sandistada? See on Venemaa poliitika oma naabrite suhtes.

Mis toimub täna?

2021. aasta 31. jaanuari seisuga on ÜRO inimõiguste ülemvoliniku andmeil konflikti inimkaotus 42000-22 000 tuhat inimest, kellest 13100-13300 suri ja 29500-33500 sai vigastada. Nende seas on 3375 surma saanud ja 7-9 tuhat vigastatud tsiviilisikut, umbes 4150 surma saanud ja 9700-10700 vigastatud Ukraina sõjaväelast ning umbes 5700 surma saanud ja 12700-13700 vigastatud venemeelset separatisti. Nende numbrite seas on inimesi, kes surid otseselt sõjategevuse tõttu, kuid ka need, kes hukkusid relvade ja lõhkeainete vale käsitlemise tõttu, liiklusõnnetustes või konflikti tsoonides teenimise jooksul haigustesse. Samuti ka mõrvad ja enesetapud.

Võrdluseks, Pentagoni andmeil suri Iraagi sõja ajal sõjategevuses 4487 inimest. Lisaks sellele sai Iraagi pinnal surma 2097 USA tsiviilisikut ning sanitaarkaotusi, surmasid haigustesse või vigastustesse, oli sõjaväelaste seas 31 921 ja tsiviilelanike seas 40 350.

Kuidas aga statistiliselt mõõta neid teisi, sõjategevuse varjatud tagajärgi? Sajad tuhanded sandistatud tulevikud, grivna varisemine, tööstusliku potentsiaali kadumine, kangelased, reeturid. Kõige raskematel päevadel tundub, et Ukrainas ei saja, vaid vihmapiisad on pisarad, mis taeva põskedelt alla langevad.

Kõike seda silma pidades on avalik sõda Venemaaga hirmus ainult sellepärast, et me teame, mis tunne on matta sõjast murtud lähedasi. Ja me proovime mitte uskuda, et olukord võib palju hullemaks minna.

19. veebruaril 2022 sõnas Ukraina president Volodõmõr Zelenski Müncheni konverentsil: «Alates 2014. aastast on Ukraina proovinud kolm korda kutsuda konsulteerima Budapesti memorandumi garante. Kolm korda ilma tulemuseta. Täna proovib Ukraina seda neljandat korda... Kui ka see kord tulemuseta jääb, ei ole tulemuseks turvagarantii meie riigi jaoks ning Ukrainal on õigus uskuda, et Budapesti memorandum ei tööta, mis toob küsimärgi alla kõik 1994. aastal otsustatu.»

Memorandumi liikmete keeldumisel võib Ukraina selle liidu katkestada ja hakata tuumarelvi tootma. Saab vaid oletada, mis tagajärgedeni see võib viia.

Ma olen endale juba ostnud esmaabikomplekti, purgitoitu, käin esmaabi koolitustel ja valmistun kõige hullemaks, lootes siiski parimat. Kuid mind kummitab üks küsimus: mis takistab meid, Ukraina rahvast ühtseks saamast? Võib olla, et igast kolmest kodanikust üks proovib mitte mõelda sellele, mis toimub, teine valmistub sõjaks ja kolmas unistab selfie’st Punasel Väljakul.

Igor Zats elab Ukrainas Dnipro linnas. Viimased kaheksa aastat on Dniprost 200 kilomeetri kaugusel idas aset leidnud sõjategevus Ukraina vägede ja Vene toetatud separatistide vahel.

Märksõnad
Tagasi üles