K, 7.12.2022
MAGALATUUR VÄIKE-ÕISMÄEL Y-FILES SPECIAL II ⟩ Paranormaalne Õismäe. Vaimud, luupainajad ja kodukäijad
Fototöötlus Ülo Valgu raamatust Foto: Steven Vihalem
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban antropoloog
Paranormaalne Õismäe. Vaimud, luupainajad ja kodukäijad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Magalatuuride Y-files special tõi sinuni esimeses osas lood libateisikust Õismäel ja UFO vaatlusest Veskimetsas. Seekordses Õika Y-files specialis räägin lugusid teistsugustest paranormaalsetest nähtustest nii Hiina müüris, ühistranspordis kui ka välismaal – helendavast kujust, vaimudest ja varjuinimestest, luupainajast ja kodukäijast.

Eelneval korral rääkisin sellest, kuidas läbi sotsiaalmeedia postituste sain kaks paranormaalset juhtumit. Lisaks nendele kuulsin kahe sõbra käest – kellest üks elab/elas Astangul ja teine Sinilille kandis – mingist imelikust helendavast kujust:

“Ma ei mäleta, kellelt see jutt tuli nii, et detailidega on keeruline, aga keski oli Astangul kunagi mingit valget helkivat kogu uitamas näinud.” / “Ma vaatasin kunagi algklassis köögiaknast, kuidas mingi suur valge kogu (justkui pikas kleidis) õhtul pimedas hoovis ringi liikus. Tundus selline ühtlane libisev liikumine olevat. Kahel korral nägin. Aga ma olin laps, nii et who knows, mida ma endale ette võisin kujutada 😃

Üks kolmas sõber nimetas naljaviluks tolle fenomeni Õika Slendermaniks ning hetkel mul selle kohta rohkem infot kahjuks ei olegi.

Slender man
Slender man Foto: theslenderman.wikia.com

Küll aga mul teile jagada lugu kummitustest ja vaimudest, keda üks Õismäe elanik on korduvalt kohanud. Teadmine, et temaga on Õismäel midagi paranormaalset juhtunud, jõudis minuni just tänu samadele postitustele ning sain peale mõningast pusimist temaga ühendust. Antud temaatikat on ka Para-webi foorumis käsitletud ning õhku on visatud järgnev küsimus:

“Enamus inimesi Tallinnas on viimase poole sajandi jooksul elanud paneelmajades. Palju ebaõiglust ja tapmisi on aset leidnud just Lasnamäel, Mustamäel ja Õismäel. Kas ei peaks suur osa kummitustest elama hoopis magalarajoonides?”

Järgnev lugu toimub suuremalt jaolt Väike-Õismäel, täpsemalt Karikakra peatuses Hiina müüris. Ma ei olnud seni isiklikult kuulnud ühestki kummitusjuhtumist magalas kuid õnneks sain sõbra käest teada, et tema klassiõel oli kodus kummitanud, too klassiõde aga suunas mind oma emaga suhtlema. Lugu algab aastal 1993 – minuga suhelnud naisterahvas kolis koos oma perega elama korterisse üheksakordses majas Karikakra peatuses, magalatuuridega kursis olevatele inimestele teada ja tuntud Hiina müüri. Kolmetoalises korteris oli ennemalt elanud Nõukogude armee majori pere – eeldatavasti kolisid peale iseseisvumist tagasi Venemaale. Keegi tollest armeeperest uue elaniku teada seal ei surnud aga korter oli olnud väga näruses seisus, kole ja räpane ning vajas remonti.

Koheselt tundis uus omanik korteris mingit ebamäärast rahulolematust ja halba tunnet, mis ajapikku muutus konkreetseks kartuseks ja õuduseks. Enda sõnutsi istus ta õhtuti köögis nurgas ja lihtsalt tundis kramplikku hirmu: “Kujutad ette, täiskasvanud inimene on oma kodus ja kõik tuled põlevad, sest ilma ei julge olla.” See halb tunne ja hirm valdas ainult perenaist, abikaasa ja lapsed ei tundnud midagi sellist.

Nii möödusid mõned kuud kuni ühel saatuslikul ööl läks olukord nõks hullemaks. Õismäelanna koges magades Eestis teada-tuntud fenomeni – teda külastas kohalikus folklooris populaarne tegelane nimega Luupainaja ehk siis magamise ajal tundis ta justkui keegi rõhuks ja suruks rinna peale ning hingata oli raske. Sellega asi ei piirdunud, sest hingeldades ärgates nägi ta enda voodijalutsis suurt musta kuju, kelle juures eriti häirivaks oli asjaolu, et tal puudus nägu.

Puulõige 16.sajandist
Puulõige 16.sajandist Foto: Pilt Ülo Valgu raamatust "Kurat Euroopa usundiloos"

Nagu mainitud, siis ei kestnud selline hirmuäratav olukord mitte aastaid vaid kuid ning lahendus leiti “standardset” teed pidi – kohale kutsuti kirikuisa kurje vaime välja ajama. Õismäelanna on enda sõnutsi ristitud-leeritud aga kirikus ei käi, sest seal kohtab “mitte heade kavatsustega” inimesi. Kirikuisa, kes tegutses Õigeusu kirikus, leiti hoopiski magalale omasel viisil – koertega Ehitajate tee ja loomaaia vahelises metsatukas jalutamas käies kohtuti Õismäel elava kirikuisaga, kel samuti koera vaja kuskil jalutada.

Kirikuisa tuli mürri ja viirukiga korterisse, pritsis püha vett igasse nurka ja viis läbi eksortsismi rituaali. Vaimude väljaajamise käigus oli kirikuisal silmist voolanud pisaraid ning peale rituaali läbiviimist tunnistas ta, et korteris oli midagi väga viltu olnud ning eksortsismi läbiviimine oli talle hingeliselt tohutult kurnav olnud.

Õigeusu kirikuisa viirukit põletamas
Õigeusu kirikuisa viirukit põletamas Foto: The Catalog of Good Deeds

Kas sellest oli abi? Õismäelanna sõnutsi muutus eksortsismi järel kõik, kadusid ära hirm ja ärevus, kadusid luupainajad ja rohkem ei ole ta seda näotut musta kuju kohanud. Ligemale kolmkümmend aastat hiljem ütleb ta, et see korter on tema kodu, kullakallis elukoht ning ta ei sooviks kunagi sealt ära kolida. Ent paranormaalsed nähtused ei ole tema elust kadunud.

Järjekordsed paranormaalsed nähtused hakkasid pihta tänase loo peakangelanna töökohal, nimelt on ta ametiks Tallinnas ühistranspordisüsteemis bussirooli keeramine. Üks moment soetati autobussikoondisesse uued MAN bussid ning alguses oli kõik tore. Mõne aja pärast hakkas ta aga bussi esiklaasi peegelduses nägema halli habeme ja juustega vanamehe nägu – seljataha kiigates ei olnud seal kedagi. Kuid seekord ei olnud ta enam üksinda paranormaalseid nähtuseid nägemas, ka sama bussiga sõitvad kohalikud kolleegid nägid vanamehe nägu ning mõned aastad tagasi Eestis töötamist alustanud ukrainlased tunnistasid kummitusliku näo kohtamist.

Ühel õhtul sõitis ta sama bussiga lõpp-peatusest Kadaka autobussijaama ning seekord nägi ta esiklaasi peegeldusest, et bussi keskosas seisab valge kleidi ja kaabuga lühemat kasvu vanem daam, ka seekord ei olnud taha vaadates bussis kedagi. Bussid on tema sõnutsi tihti imelikult käituvad, mõned on justkui ära neetud ja lähevad pidevalt katki, näiteks läheb uksi avav mootor põlema või on muud müstilised probleemid.

MAN A21 Lion's City buss Õismäel
MAN A21 Lion's City buss Õismäel Foto: K. Rohemägi / ebus.ee

Järgmine paranormaalne olukord tekkis taaskord Hiina müüri korteris. Õismäelanna sõbrannal oli isiklikud jamad ja ta tuli nädalaks tema juurde ööbima. Koos sõbrannaga tuli kaasa ka mingi paheline energia, korteris oli taaskord tunda negatiivseid vibratsioone, ise nimetab ta toda paharetti “krõlliks”. Lisaks üldisele halvale tundele hakkasid ka pere kassid imelikult käituma, passisid näiliselt tühja kohta toas justkui näeksid nad seal midagi-kedagi. Sõbranna lahkudes korterist läks ka “krõll” minema. Sellist vaimolendite lühiajalist korteris viibimist on juhtunud ka hiljem, näiteks ükspäev nägi ta taas musta kuju korteris, kes oli seekord olnud teistsugune kui eelneva eksortsismiga välja aetud kuju. Too uus varjukuju oli ühest toast teise liikunud ning seejärel läbi seina naabrite juurde läinud. Senini ta naasnud ei ole ning tingivalt võiks teda “eksinud kodukäijaks” nimetada.

Paranormaalsed sündmused on teda saatnud ka välisriikides. Ukrainas viibides käis ta majas, kus oli nõid ära surnud ning seal liikusid esemed toas, nõud kukkusid katki. Nõia vaimu väljaajamine on aga suuremat sorti ettevõtmine – näiteks peab seina augu tegema, mille kaudu hing välja saaks. Rhodosel puhkusereisil käies juhtus taaskord luupainaja külastama, hotellitoas magades tekkis tunne justkui ei saaks ta hingata ja miski surub teda rindkerele. Ärgates ei olnud voodijalutsis must inimesemoodi varjukogu nagu Õismäel, vaimu asemel seisis toas suur tume karumoodi koletis. Koletise, ja “muude samasuguste” nägemist hotellitoas tunnistas ka reisikaaslasest sõbranna. Koos avastati, et hotelli kõrval toimub eurorahadega suure maantee ehitamine ja selle käigus oli üleskaevatud vana surnuaed, ehk siis võimalik, et hauarahu rikkumisega oli liikvele aetud igasuguseid ktoonilisi tegelasi. Lisaks koletistele leidis õismäelanna Rhodosel ka ristteele jäetud karbi, mille sees oli esemeid nagu sõrmus ja kaelakee. Sõbranna käskis tal selle kohe tagasi panna, sest õismäelanna ei märganud, et ristteel oli ka kirik ning karp asus selle vastas – selline kombinatsioon kõlab igatpidi kõhedust tekitava nõidumisena.

“Nõiad valmistuvad sabatiks” - Hans Baldung Grieni vaselõige 1510. aastast
“Nõiad valmistuvad sabatiks” - Hans Baldung Grieni vaselõige 1510. aastast Foto: Pilt Ülo Valgu raamatust "Kurat Euroopa usundiloos"

Tagasi kodumaal olles on magalaelanik kogenud imelikke olukordi ka linnast väljas. Ühel suvel oli ta koos õega Viljandi kandis, käis karjääris ujumas ja läks seejärel metsa karulauku otsima. Üks moment leidis ta ennast metsas kohast, mis oli taaskord halva energiaga ning kus koheselt hakkas paha olla. Lisaks sellele jooksis koer eemale, haukus seal tühja koha peale, kuid jooksis hirmunult saba jalge vahel ära, justkui keegi oleks tema peale käratanud.

Jubedalt tahaks nende lugudega lõpetada aga kahjuks ei ole see võimalik ja ma pean sinuga naasma Hiina müüri korterisse. Viimane intsident toimus 8 aastat tagasi kui õismäelanna isa suri. Surmale järgneval hommikul avastas ta, et köögiuks on suletud. Iseenesest ei ole selles ju midagi imelikku aga tegemist oli standardse paneelmaja köögiuksega ehk siis selle sulgemiseks oli vaja sellega jamada, tõsta ja tõmmata ja suruda ja vaadata, et keel läheks ikka välja jne. Tavaline “äravajunud teema”, magalainimesed teavad, et mingisuguse tuuletõmbega on seda keeruline seletada. Lapsed ja abikaasa kinnitasid samuti, et ei sulenud ust. Huvitaval kombel oli isa surmale järgneval kolmel päeval tunda korterisse sisenedes isa lõhna, kombinatsiooni parfüümist ja vanainimesest. Hiljem situatsiooni üle mõtiskledes tuli talle meelde, et isal oli kiiks köögiustega, et need pidid alati suletud olema.

Väike-Õismäe, vaade hoonestusele ja valmimisjärgus ümbrusele
Väike-Õismäe, vaade hoonestusele ja valmimisjärgus ümbrusele Foto: Eesti Arhitektuurimuuseumi fotokogu, pilt nr EAM Fk 17671. Autor: Johannes Külmet

Paranormaalsete nähtuste uurijad kasutavad ebatavaliste fenomenide esinemiskohtade seletamiseks terminit “õhukesed paigad” (thin places) – tegemist on kohtadega, kus maailmad/dimensioonid on omavahel ühenduses, nende vahelised piirid on kõhetud ning vaimolendeid või muid tegelasi on kergem kohata. Selle järgi on õismäelanna sattunud järjepanu sellistesse kohtadesse, aga see jääks ju nõrgaks põhjenduseks? On seda üldse tarvis, põhjendust? Et dialektiliselt valib pooled ja leiab vajalikud põhjendused. Loogiline oleks kõik eelnev maha laita, leida ratsionaalseid põhjendusi alates füüsikalistest nähtustest, optilistest illusioonidest kuni psühholoogiliste selgitusteni, olla skeptiline ja kõhklev. See valik on alati olemas, ja paljudele pigem esmaeelistuseks kui varuvariandiks, vähesed võtavad kuuldud ulmelugusid tõena ilma püüdeta neid kuidagimoodi “äraseletada”.

Antropoloogina võin ma koheselt püüda leida kuuldust narratiivi, kus inimese teekonnal olnud raskused projekteeritakse müstilistesse olenditesse ja vaimude väljaajamine või lahkumine sümboliseerib eluraskuse ületamist. Tajudele ja kehale spetsialiseerunud antropoloogina võiksin ma näha minuga kõnelenud inimest kui kedagi, kelle meeled on sensitiivsemad tabama ebameeldivamaid vibratsioone, kummalisi keskkondi ja seal esinevaid olendeid, kõrgendatud ohutunnetusega indiviid.

Rääkisin inimesega läbi telefoniga ühendatud kõrvaklappide ja samal ajal lindistasin meie kõnet – terve aja olid hääled moonutatud, sõnade lõpu noot jäi kuidagi kajaefekti keerlema – kõne lõpetades sai selgeks, et ühtegi õismäelanna sõna ei salvestatud ja lindis oli vaid minu hääl. Kas ma leian sellele loogilised põhjendused, pean seda kummaliseks kokkusattumuseks või näen selles midagi paranormaalset? Minu esmaeesmärgiks on kuulata inimeste lugusid, neid talletada ja edastada läbi enda kirjanduse. Ma võtan neid tõe/väljamõeldise dihhotoomia ülestena, sest minu uudishimu ja need lood elavad selliste piiride ülestena. Need lood on palju enamat kui lihtsalt lood, mida õigeks/valeks suunamisele määrata – need lood on uhiuus folkloor.

Tagasi üles