SEKS JA LINN ⟩ Eluterve üksindus

Pole võimalik kirjutada intiimsetest teemadest mainimata vaatleja lähtepositsiooni. Antropoloog on siiski ennekõike inimene ning alles siis teadlane. Tema maailmanägemus lähtub tema keskkonna mõjudest, mis ka teise keskkonda astudes on kallutatud sellest, milline on tema normaalsus.

Inimestena on meil kõigil intiimsusesse puutuvaga seoses oma normaalsus, niisamuti, nagu on meil arusaamad lauakommetest, töötegemisest jms. Kuid hakates inimest vaatlema lähtuvalt tema emotsionaalsest eneseväljendusest, tuleb olla võimalikult teadlik iseenda emotsionaalsest maastikust, et tema kirjeldamine saaks olla mingisuguselegi objektiivsusele pretendeeriv. Ent olgem ausad, tegelikkuses loetakse sõnu ikkagi vaid lugeja enda häälega. Kauguse ja läheduse suhe ja tähendus hägustuvad. Kumb oli enne, kas üleolevus või hirm?

Ma kardaks mind, kui ma oleks mees. Mida aeg edasi, seda rohkem üllatun, kui kiiresti ja kui mitu vinti ma suudan sümpaatse mehega tutvudes peale teha. Pole malemängu kunagi ära õppinud, aga kui asi puudutab lähedust, on mul mõnikord lausa kümme käiku ette mõeldud. Jumala eest, no chill, keha kuulutab sõjaseisaku (flight or fight) ning on valmis rünnakule vastu astuma. Sest lähedus, mida see tähendab? Millal see pihta hakkab?

Meie arusaam intiimsusest on seotud meie suhtega oma kehasse. Ja arusaamise all ei pea ma siinkohal silmas, kuidas keegi subjektiivselt intiimsust defineerib, vaid kuidas oma kehasse suhtub, sest keha on hinge aadress. Ja nagu on tõestatud, siis keha peab arvet. Kui inimese suhe oma intuitsiooni kuulamiseks on häiritud, peab ta "normaalsuseks" mitte oma vaistu järgi orienteerumist, mis tähendab, et ta on tegelikult hirmul, ja seda eelkõige iseenda usaldamise ees. Kõige lihtsam ongi manipuleerida hirmul inimest, kedagi, kel pole oma väärtusest õrna aimugi. Melodramaatiline on siinjuures seegi, et oma väärtuslikusest aru saamata ei suuda madala enesehinnanguga, endasse mitte uskuvad inimesed tihtilugu ka siirast armastust vastu võtta ja väljendada. Teisalt, kuna tegu on sotsiaalselt hädavajaliku tingimusega täisväärtuslikuks eluks, siis jagub draamat nii paljudesse eri registritesse.

Armastuse sõltuvus on mitmekihiline psühholoogiline häire, mille osas pole ka psühholoogid üksmeelsel arusaamal, aga sellest rääkimisel on läbivad märksõnad: toksilisus, kaassõltuvus, rohkem või vähem alateadlik kaifi peale minek. Kui võtta aluseks patoloogilisus, siis on armusõltlased võrreldavad ainete sõltlastega, sest tegu on käitumusliku häirega. Oma olemuselt on see aga peidetud, vähem nähtavam, kui välja kujunenud aine sõltuvus. Siia otsa saab võrdluseks tegelikult lisada ka söömishäired, sõltuvuse toidust, kuigi see kõik kokku kõlab veidi imelikult. Meil kõigil on ju vaja süüa, juua ja tunda sotsiaalset kuuluvust, et elus olla. Tegu on baasvajadustega. Kompulsiivset käitumist saab näha aga kompensatsioonina millelegi, millest tuntakse puudust. Puuduva läheduse asendamine kompulsiivse käitumisega tähendab sõltuvust. See on koht, kus inseneeria ja poeetika kokku saavad, mis minu silmis väljendab ideaalselt praeguse uue ajastu ehk antropotseeni tõelisust: materiaalse fassaadi taga on spirituaalne kriis, mis pole kunagi nii ilmselgelt välja paistnud kui praegu, sest inimese tegude tagajärjed hakkavad vaikselt teda ennast seestpoolt hävitama. Ja paradoksaalselt on see kõik toimumas just ülerahvastumise kontekstis. Popkultuur ja romantism oma kultuuriliste kujutelmadega on taolistele häiretele muidugi nagu tule sisse õli kallamine. Meediumite paljusus ei jäta palju ruumi kriitiliseks mõtlemiseks, kui puudub sisemine vajadus ette kuvatava välja lülitamiseks. Aga millest see sisemine vajadus peaks üldse tingitud olema? Miks peaks keegi tahtma üksi olla?

Endalt küsin ma praegu pigem: miks ma ei peaks tahtma üksi olla? Oma kompenseerimise mustreid üles võtnuna võin öelda, et see juurikas käib tõepoolest maa alt läbi ning selle alguse jälitamine on ropp ja räpane töö. Teada saamine ei ole mugav, eriti, kui teadmine – see lugu, mis sulle sünniga kaasa antakse – on mingi selline palake, mille osalisi, nende ajalugu ja bioloogiat, sa valida ei saa. Sa ei saa ka valida aega ega ruumi, kuhu sa sünnid – ja kuigi selle kohta on ka eraldi filosoofia, siis mateeriakeskne reaalsus sellega üldjuhul ei tegele. Come on, me ei tegele sellegagi, et hingest rääkida. Mõned kardavad lausa sedagi, kui koolides religiooniõpetus on. Täitsa perses, mõni hakkab äkki jumalat uskuma veel niimoodi. Nagu oleks teadmine ja usk identsed.

Kuna armastusse puutuvas ei saa kindlaid defineeritsioone anda, siis tuleb end teadvustanud sõltlasel hakatagi enda käest kõige lihtsamaid küsimusi küsima: kes ma olen iseendale, sõltumata välistest teguritest? Kas ma kardan üksindust või teist inimest? Mida tähendab sõltuvus? Mida tähendab minu jaoks (romantiline) armastus?

"Budistlikes õpetustes kutsutakse kõrgemat jõudu või väge armastavaks teadlikkuseks, joogid nimetavad seda kosmiliseks teadvuseks, kuid paranev sõltlane vajab midagi konkreetsemat, vähem abstraktset. Neil hetkedel, mil tärkab iha, sõidab esmalt pähe mõte, et tahan, siis et vajan ning siis, et suren, kui ei saa. Sellistel hetkedel abstraktsioon ei aita, aitab teadmine Jumalast." – Nii kirjutab Aigi Vahing oma buliimiast paranemise teekonnast romaanis "Valik". Inimese suhe välismaailmaga ongi küsimus armastuse tahtmistest, vajadustest ja ellujäämisest. Inimese eksisteerimise ajalugu on palju pikem kui see pilt, mida tänane päev temast näitab, sest tänane hõlmab endas kõike, mis kunagi on olnud. Isegi neil, kel puudub teadmine elamise ajaloost aeg-ruumilises mastaapsuses (kasvõi Euroopa lõikes seoses kahe maailmasõjaga), on indiviidist sõltumatust ajaloost siiski kaasas isiklik pagas. Meie keha mäletab ka neid asju, mida me mõistus enam ei tea, kuid mille ajendil me siiski tegutseme. Tung paljuneda ja tappa on kõige konkreetsemad näited. Iha bioloogia samas on seotud aju ümber õppimisvõimega – sõltuvus on õpitud käitumine, toimetuleku mehhanism. Õppimine aga omakorda ei ole ainult intellektuaalselt teadvustatud informatsiooni vastuvõtmine, vaid ka keskkonnas toimuva imiteerimine. Kui inimene oma keskkonna mustritest üles ei ärka, siis ilmselgelt kannab ta talle tuttavaid mustreid edasi, sest ta ainuke identifitseerimise võime seisneb iseenda telliskivina telliskivi seinas nägemisena. Arusaamine toimub aga seespidiste teekondade kaudu, milles puuduvad autoriteedid.

Emotsionaalne minimalism

Kuidas saab ainult üks inimene rahuldada kõiki mu vajadusi? Kas on õiglane panna kellegi õlule koorem mõista mu mõtteid, tundeid ja keha – seda tujukat naiselikkust, armastusest ilmselgelt liiga palju mõelnud mõistust, samal ajal mitte kartes mu enesekaitse vägivaldsust, kui keegi kogemata, muuses, loomulikult saabki minust aru, tahab ja suudabki astuda päriselt mu hinge juurde, lähemale kui keegi varem olnud? Jah, ka mina, ka mina ei ole veel suutnud uskuda, et olen armastamisväärne, kuigi ma seda tean. Ka jumalik seks ei tõesta midagi muud, kui seda, et elus olemine hõlmab jumalikkuse kogemist. Antiikfilosoof Herakleitosega nõustudes tuleb tõdeda, et jumala jaoks on kõik ilus, hea ja õiglane, ainult inimesed ise on need, kes eristavad head ja halba. Kui meil inimestena aga puudub armastatuse kogemus jumaliku tingimusetuse raamistikus, siis käivitubki automaatse paratamatusega meie loomalik osa, me bioloogiline refleks rünnata ja allutada. Või tarduda ja surnut mängida.

Tsölibaat on truudus iseendale. Seksi tähendus on "just fun'i" ja igasugu muu kerge kepiga minu silmis devalveerunud, kuna ma ei saa mitte tunda seda mõõtmatut sfääri, mida seksimine teise inimesega minu jaoks avab. Seega pole mõtet mu uurimisteema vabameelseid käsitlusi seostada mu füüsilise vabameelsusega. Kellegi isiklike instinktide tärkamisest hoolimata ei saa tähendada, et seksist rääkimine peaks olema tabu, sest see halvab ühiskonna toimimise idutasandil. Oma mõtete ja soovide väljendamine sel teemal seltskondlikes vestlustes EI OLE EELMÄNG. Samamoodi pole ka seksuaalsuse heteronormatiivsuse raamidesse surumine või abordi keelustamise ideegi rahumeelse ühiskonna alustalad. Inimese keha on tõend sõltumatu eksisteerimise võimalikkusest, samamoodi nagu peaks olema igal riigil õigus olla sõltumatu.

Neuroplastilisus ehk aju paindlikkus viitab sellele, et inimene on füüsiliselt võimeline sõltuvuslikest mustritest väljuma, sest ta on ümber kohanemiseks võimeline. Sõltuvusest on mõttetu rääkida kui haigusest, sest see seab sõltlase passiivsesse rolli, kus ta on pigem autoriteedist (haiguse nimetaja) ikkagi sõltuvuses. On ka ju alkohoolikute esimene samm paranemisel oma alkoholismi tunnistamine – ja see on ilmekas näide sellest, et kohale peab jõudma sisemine arusaamine oma mustrina korduvast probleemist. Võitlus toimub inimese sees, tunnete ja tungide vahel, mida kontrollida saab ta ainult ise. Mitte ükski täiskasvanud inimene ei ole vastutav teise inimese tunnete, vaid ainult oma eneseväljenduse eest.