EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Kuhu kadusid roomlased ja kust tulid itaallased?
Inimesed on segaduses ja küsivad, et mis on maailmas meie reaalsusega lahti ja miks?
Neuroteaduse vaatevinklist on reaalsuse definitsioon järgmine: see fenomen, mida me oma teadvuses kutsume reaalsuseks on kollektiivselt jagatud ja individuaalselt kontrollitud hallutsinatsioon tuleviku kohta.
Miks see nii peaks olema? Inimene loomariigi esindajana on loomade hierarhia tippu suutnud tõusta ainult tänu oma aju võimele prognoosida ja ennustada järgmisel hetkel juhtuda võivaid sündmusi. Jookseme me ju aeglasemalt kui karu või lõvi, hambad ja küüned on viletsamad, kuuleme, näeme, ronime, ujume, hüppame kehvemini kui paljud teised loomad, kuid meie eeliseks on täiesti unikaalses ehitusega aju. See aju töötleb infot aga aeglaselt ja meie ratsionaalne mõistus saab toimunust teada umbes pool sekundit pärast selle toimumist. See tähendab, et kasvõi ohutult tänava ületamiseks peame suutma ennustada tulevikku. Lisaks oleme me ka karjaloomad ja suudame omavahel jagada neidsamu prognoose tuleviku kohta ja nii suudame me ennast nii individuaalselt, kui ka kollektiivselt mõelda kas haigeks või terveks ja ka see on ka täiesti unikaalne nähtus loomariigis.
Seda definitsiooni saab kasutada mudelina, mis kirjeldab minevikus toimunut ja aitab prognoosida ka tulevikku. Lähtudes sellest definitsioonist võime teha tähelepaneku, et need inimesed, kes ei suuda oma hallutsinatsioone kontrollida vajavad psühholoogide ja psühhiaatrite abi ja need kes ei suuda oma hallutsinatsioone teistega rahumeelselt jagada istuvad tõenäoliselt vangis. See definitsioon seletab ära ka V. Putini käitumise – tema ei suuda oma hallutsinatsioone kontrollida ei individuaalselt ega ka rahumeelselt jagada kollektiivselt.
Kuna inimene on karjaloom, siis on meile eluliselt hädavajalik kuuluda kuhugile gruppi, mis aitaks meil ellu jääda ja sellist karja kogunemist, kus jagatakse ühiseid hallutsinatsioone kutsume me inimeste maailmas identiteediks. Nii on arstidel ja juristidel omad identiteedid ja need moodustuvad muidugi ka rahvuste ja kõneldavate keelte järgi. Identiteedi omamine pakub teatavat kindlustunnet ja selle omandamiseks ning sinna gruppi vastu võtmiseks on tihti erinevad riitused. Arstid ja sõjaväelased annavad näiteks vande, tänavapoiste bandesse kuuluda tahtja peab aga oma kõlblikuse näitajaks kas kellelegi peksa andma või midagi varastama. Mõnedes kultuurides tuuakse ka rituaalseid vereohvreid. Inimese jaoks on identiteet nagu kehaosa, mille kaotamine või muutumine on väga traumaatiline kogemus.
Kuidas see mudel seletab juhtunut?
Täna Ukrainas toimuvatest sündmustest aru saamiseks peame aga tagasi vaatama kaugemale ajalukku. Minul tekkisid tänase päevaga seotud küsimused juba kunagi kaugel kooliajal ajaloo tundides ja pikka aega kummitasid mind kaks suurt küsimust. Esimene oli, et kuhu kadusid roomlased ja kust tulid itaallased? Teine pikka aega saladusse jäänud küsimus kõlas, et miks ei ole Vene Föderatsiooni territooriumil venelaste rahvuspiirkonda? Kõikidel seal elavatel rahvastel on aga venelastel ei ole!
Aga mis asi see rahvus on? See on ju seesama identiteet ja mingisse gruppi kuuluvuse tunne ja Rooma riigi kodanikel oli selline tunne ka olemas. Nad panustasid midagi ja said vastu teatud privileegid ja turva- ja ühtekuuluvustunde. Ühel hetkel kadus aga seda identiteeti toitnud majanduslik jõud ja Rooma impeeriumi territooriumil asunud elanikud võtsid kas oma vana identiteedi tagasi või kujundasid endale uue. Sellepärast me näemegi endise impeeriumi territooriumil Portugali, Hispaaniat, Prantsusmaad ja Saksamaad ja muidugi ka Itaaliat. Ladina keelt, mis oli aga Rooma impeeriumi eliidi keel, ei räägi enam igapäevaselt keegi. Samamoodi läks ka Konstantinoopoli impeeriumiga, täna tuleb sellest inimestele esimesena meelde Hagia Sophia mošee…
Mis need venelased siia puutuvad? No see oli ju ka impeerium ja selle valitsejatele meeldis ennast lugeda kolmandaks Roomaks ja Konstantinoopoli impeeriumi järglasteks ja nagu imperaatoritele kohane, siis kirjutati selle riigi ajalugu iga paarikümne aasta tagant ka sobivamalt ümber ja tänase konflikti olemuse lühidalt kokkuvõtmiseks tuleb öelda, et vene rahvuse ajalugu kirjutati kokku ukrainlaste omaga ja osa ukrainlaste ajaloost kirjutati ümber Moskvasse. Sellel põhjusel polegi Vene Föderatsiooni territooriumil venelaste rahvuspiirkonda ja niikaua kuni impeerium laienes ei olnud see ka väga suur probleem, sest Ukraina alad ja Kiiev olid enam-vähem kontrolli all ja ukrainlastele ei antud ka sõna oma seisukohtade ja ajaloo kaitseks.
Impeerium on tänaseks lagunenud juba üle saja aasta, esimese lagunemisel ajal 1917-1918 õnnestus Ukraina jätta impeeriumisse, peale teist lagunemist 1991. aastal jäi aga vene identiteedi ja ajalookäsitluse jaoks oluline „rahvuskodu“ aga impeeriumi piiridest välja.
Putin tahab ajalukku minna kui Vene impeeriumi taastaja. Paraku puuduvad tal igasugused intellektuaalsed võimed riiki juhtida, kuid ta tunnetab, et impeeriumi idee on käest libisemas ja ta tunneb, et tema unistus impeeriumi taastajana ajalukku minna on luhtumas.
Siin on ka põhjus miks Putini hallutsinatsioonides on ukrainlased mingit veidrat dialekti kõnelevad ära eksinud ja eksitatud venelased. Ilma Ukrainata tuleb vene impeeriumi identiteet ringi defineerida ja see on ohtlik, sest paljud selles elavad rahvad võivad oma vanad identiteedid tagasi võtta!
Üheks esimeseks potensiaalseks lahkujateks on ilmselt tatarlased, kellede Vene Föderatsiooni jäämiseks tegi Boris Jeltsin omal ajal hiiglaslikke pingutusi. Lahkuda võivad vabalt ka Kaug-Ida rahvad. Neil on olemas revolutsioonijärgne Kaug-Ida Vabariigi mälestus ja läbi kogu impeeriumi kestmise on nende identiteet ka eristunud teistest. Mis saab siis, kui jakuudid otsustavad, et aitab Moskva toitmisest? Miks peaksid nad tahtma anda ära oma loodusrikkused saamata vastu mitte-kui-midagi? Palju kasulikum oleks kaubelda Lõuna-Korea ja Jaapaniga! Jakuudid ei ühinenud impeeriumiga muidugi ka vabatahtlikult ja Moskvast saadetud kolonisaatoritega peeti veriseid lahinguid sadakond aastat. Sarnased lood on rääkida ka paljudel teistel selle suure riigi territooriumil elavatel rahvastel.
Mida see mudel ennustaks tuleviku kohta?
Mis seis meil aga ukrainlastega täna on? Ukrainlaste ja venelaste ajalugu on tõesti tihedalt läbi põimunud, kuid Putini läheb ajalukku, kui ukrainlaste identiteedi taaslooja! Enne Krimmi sündmusi ei teinud paljud ukrainlased oma identiteedist erilist probleemi, kuid Putin suutis hakkama saada millegi enneolematuga ajaloos – ta sundis ukrainlasi relva ähvardusel valima, et kas nad tahavad olla venelased või tahavad nad olla ukrainlased. Paar päeva tagasi ei jätnud ta enam mitte ühelegi allesjäänud kahtlejale mitte mingit võimalust poolt mitte valida!
See on tõeliselt ajalooline sündmus, sest praegu näeme olukorda, kus ukrainlased võtavad relvadega oma identiteedi ja oma ajaloo lõplikult endale tagasi. Hästi kurb selle juures on muidugi see, et selle eest makstakse väga verist hinda. Samas lõpetavad käimasolevad sündmused igaveseks Vene impeeriumi taastamise võimaluse, sest ukrainlased oma identiteeti ja ajalugu enam kellelgi ära anda ei kavatse. Isegi kui nende president täna annaks korralduse relvad maha panna ja alla anda, ei täidaks paljud kodanikud seda käsku, vaid võitleksid lõpuni. Taganeda pole ju kuhugile, selja taga on Moskva!
Kuna tegemist on väärtuste ja identiteedi põhise konfliktiga, siis läheb Putin ajalooraamatutesse vastu enda tahtmist ka ühe teise väga märgilise pöördepunktiga ajaloos. Oma agressiooniga sunnib ta oma identiteeti ümber hindama ka ennast venelasteks pidavaid inimesi!
Venelased peavad täna enda jaoks selgeks mõtlema, et kas nad jagavad samu väärtusi ühe psühhootilise Peteburi pätikamba pealikuga või mitte, kas nad jagavad samu veriseid identiteedi riituseid oma juhiga või mitte. Kui nad seda piisavalt kiiresti ei tee, siis juhtub sama, mis juhtus esimese ja teise Rooma riigiga, sest inimesed, kes ei jaga samu väärtuseid oma liidritega vahetavad lihtsalt oma identiteeti, et mitte surra häbisse. Nad vahetavad oma identiteedi ka lihtsalt selleks, et elada edasi vähegi normaalsetes tingimustes. See tähendaks peale kõige muu ka vene keele vaikset hääbumist.
Ka olemasolevat identiteeti täielikult säilitada ei õnnestu enam kunagi. Kindlalt tuleb ümber hinnata selle ajaloo osa, sest ukrainlaste käsitlus ühisest ajaloost on lootusetult risti jalus ja kahe riigi vaheliste suhete normaliseerimise eelduseks saab nüüd olema ka ukrainlaste ajaloo käsitlusega leppimine.
Identiteedi ümberhindamine saab aga toimuda alles siis, kui valitsev verine sõjapartei on energiast tühjaks voolanud, see on aga raske ja rahutu aeg meile kõigile.
Mis veel juhtub? Kuna Minski lepingutel pole enam isegi selle paberi väärtust millele nad olid kirjutatud, siis võtavad ukrainlased varsti tagasi nii Donbassi kui ka Krimmi.
Kuna vene sõdurid peavad ukrainlasi ära eksitatud venelasteks, siis on nende jaoks shokk, et ukrainlased ennast venelasteks ei pea ja seda on näha ka nende moraalis, paljude jaoks on see sõda täiesti arusaamatu ja põhjendamatu ja nii minnakse lihtsalt ukraina poolele üle.
Üks küsimus vajab veel vastamist - kellele see toimuv on kasulik? Vastus sellele on lihtne, hiinlased naeravad vaikselt pihku ja näevad veelkord, kuidas realiseerub Sun Tzu sõjakunsti tarkus, mille järgi kõige edukamad lahingud on need, kus vastane ise ennast nurka mängib ja hävitab. Hetkel on Putini ainukeseks rahaallikaks jäänud Hiina ja nemad esitavad nüüd ainult endale kasulikke tingimusi ja Kaug-Ida libiseb veelgi lootusetumalt hiinlaste kätte tagasi. Põhimõtteliselt võiks tõdeda, et Putin on kõige edukam Hiina luure agent läbi ajaloo.
Luurajatest veel niipalju, et ilmselt lekib tsaari õukond korralikult, sest kuidas muidu seletada ameeriklaste täpseid prognoose sõja alguse kohta. Ilmselt käivad praegu varjatud konsultatsioonid, et keda lääs on valmis tunnustuma juhul, kui suurt juhti enam ei ole ja see annab ka lootust.
Kuhu kadusid roomlased ja kust tulid itaallased? Kas Rooma riigi ajalugu kordub ka kolmandat korda? Vaadates aga täna Venemaa linnade tänavatele tulnud inimesi ei ole mu lootused veel lõplikult kadunud, inimesed vähemalt proovivad oma reaalsust normaliseerida ja soovivad selle vabastamist antisotsiaalsest ja psühhootilisest imperialistlikust maailmavaatest. Muidugi võib ka juhtuda, et võim vahetub impeeriumi traditsioonide kohaselt paleepöörde tulemusena.
Igal juhul aga seisab Venemaa elanikel ees möödapääsmatu vajadus oma identiteet ümber hinnata ja me kõik saame sellel kaasa aidata, kui näitame oma suhtumist käesolevatesse sündmustesse. Loodetavalt teeb see paljudele oma seisukoha kujundamise lihtsamaks.