SÕJAPÄEVIK UKRAINAST ⟩ 24. veebruar — palun peatage see karussell

Igor Zats on Ypsiloni vabakutseline korrespondent. Ta elab ja töötab Dnipros. Ta on seal ka praegu. Järgnev on tema mõtted sõja esimesel päeval, 24. veebruaril. 

00:00

Ma jõudsin koju purjus ja väsinuna, isegi õnnelikuna. Mu praktika kolmas päev on läbi, see on mu idiootne plaan töötada vabakutselise baarmenina. Panin pea padjale ja mõtlesin, kuidas oleks kallistada oma armastatut, kahjuks küll väljamõeldut, aga ometi tundsin ma mingit sooja kohalolekut enda kõrval. Enne magama jäämist mõtlesin, kuidas paljud asjad on juba möödas, vaatamata sellele, et ma pole isegi 30 täis veel, aga elu on juba muutunud hägustunud pildiks iseendast. Selle kurva mõttega jäin ma magama ning nägin unes, kuidas suur orav sõidab rohelise sõõrikuga mööda ringteed.

06:00

Mingil hetkel orav jäi seisma, vaatas mind, tõstis oma pea, avas suu ja tegi kõige valjemat, teravamat, lõikavamat, südantlõhestavat häält, mida ma kunagi kuulnud olen. Ma ei olnud veel ärkvel, kuid juba mõistsin, et see on sõja hääl. Kell kuus hommikul tõstsin ma padjalt oma pea lootuses, et see oli vaid paranoidse skisofreenia hoog, mille tekitas mu idiootne eluviis. Lolli lootus. Heli kordus. Ei, see on kõige kristallselgema reaalsuse hääl. Värisevate kätega haaran oma telefoni, avan Twitteri ja avastan, et viimase kahe tunni jooksul on mu riiki rebinud tükkideks raketid lõunast, põhjast, läänest, idast. Meid pommitab Venemaa kahurvägi.

Äratuskell mu vaimule, teadvusele ja kõhule, otse voodisse kätte, tavalise hommikukohvi asemel. Venelased tabasid tankidivisjone ja lennuvälju Dnipros, Harkivis, Kiievis ja Odessas. Need on miljonilinnad. Mu ema püsib liikumatult ja vaatab mind. Ma seisan oma väikse õe voodi kõrval ja ma ei taha teda äratada. Mul ei ole õrna aimugi, kuidas teda äratada nii, et ta ei ärkaks selles põrgus, kuhu me kõik sattunud oleme. Kuid mul ei jää midagi üle.

Vene sabotööride üleskutse Instagramis. Tõlge: Meil on vaja inimesi tööle. Ükskõik mis piirkondadest ja linnadest. Minek Harkivisse, Dniprosse, Zaporožjesse, Mariupoli. Ainult mehed. Palk tegude eest alates 2000 dollarit. Reis ja muud kulud makstakse kinni. Olge valmis süütama põlenguid, protestideks. Foto: Igor Zats/Ypsilon

10:00

Paanika, paanika, paanika. Kõik arvavad, et paanika on midagi kiiret, mil see on tegelikult kõige aeglasem pask, mida ma kunagi kogenud olen. Sa pead paanitsema terve igaviku, oodates sularahaautomaadi järjekorras, sest pangaterminalid on lakanud töötamast, seisma poejärjekorras terve igaviku ja siis veel teise igaviku tanklajärjekorras, samal ajal pohmakasse kõngedes. Kas sa arvad, et sõja eest saab oma valgel hobusel minema ratsutada? Arva uuesti. Kuhu sa oma pere viid? Kõik, mis sul on, on võlg ja kontrollimatu sigaretiisu. Sul pole isegi piisavalt raha, et põgeneda ja pagulaseks saada. Et kuskil Budapestis kuuks ajaks Ibise hotellis tuba võtta ja sõja möödumist oodata, mekutades Tokaji Aszút. Muidugi see päris nii poleks. Sõda on nüüd su ainus reaalsus ja selle eest põgeneda ei saa. Su elu on muutnud. Ära mõtlegi oma pilku kõrvale pöörata.

12:00

Me katsime kõik aknad, kogusime nii palju vett kui võimalik, ostsime nii palju toitu, suitsu, komme ja kohvi kui võimalik. Sõja ajal ei kehti grivna, rubla, dollar või euro. Sõja ajal on valuutaks spagetid, suitsud, viin, šokolaad ja tee. See on sinu portfell, kui vähegi tark oled. Ja kui sa suudad välja mõelda, kuidas seda hästi jaotada, siis võid isegi mõnda aega ellu jääda. Sa võid isegi mõningat edu saavutada. Maagiliselt suudad sa ekstreemses paanikas hakkama saada samal ajal mitte rohkem kui minutiks Twitterit sulgedes. Kaks minutit ilma Twitterita ja tundub, nagu sa sureks infonälga. Langevarjurid maanduvad Kiievi lähedal. Persse. Kahurvägi pommitab Harkivit. Persse. Vägevad lahingud Hersonis. Persse. Vaenlane läheneb Tšernobõlile. PERSSE.

16:00

Terve päeva jooksul kasutasin ma ainult sõnu: persse, jah, ei, aitäh, raha, ma tulen tagasi. Inimkeel on aegunud. Ma olen nüüdseks inimese ja meedia sümbioos. Ma üritan luua enda peas pilti toimuvast. Ma võtan ühendust kõigi oma tuttavate ja sõpradega erinevatest piirkondadest. Ma jälgin esimesi infokilde ja mõistan peamist mõtet. Me ei anna alla. Veel enam, järjest tuleb uudiseid tõrjutud rünnakutest. Üksteise järel. Vaenlane kannatab kaotusi. Vaenlasel pole ühtegi tulemust ette näidata. Mingil hetkel arvasin, et nad saatsid siia surmavalt haigeid idioote, et nende kannatamine lõpetada. Ja nüüd tunnen ma häbi. Ma mõistan, et ma ei uskunud varem meie sõjaväkke. On okei olla veidi skeptiline, kui Venemaa kogu jõuga sulle peale surub – igasugune vastupanu tundub nagu meeleheitlik tung tsunamit mängumõõgaga pussitada, lootes, et selle tulemusel laine murdub ja lihtsalt tõmbab tagasi. Reaalsuses aga oleme vähendanud vaenlase ridu suurtes numbrites: kuus lennukit, kolm helikopterit, 30 tanki, umbes 500 meest. Ukrainal endal pole siiani peaaegu ühtegi kaotust.

20:00

Ma võin vanduda, et see päev on kestnuid nädala, kuu, igaviku. Mis on modernne sõjategevus? See on see, kui sa oled ühel hetkel kuuel rindel ja samal ajal pole sa millekski suuteline. Võitlus käib praegu Tšernobõli pärast ja sul on praeguseks juba suht pohhui. Kui ajakirjanikud teataks praegu, et Lääne-Ukrainasse on saabunud bioonilised-silikoon-tuldpurskavad-salamandrid, ei oleks ma üllatunud. Mind huvitaks ainult see, kuidas ja millal neid hävitada saab. Iga linn Ukrainas võitleb, sõjavägi hoiab positsiooni ja purustab lainetena tulevaid vaenlasi üksteise järel droonide, suurtükkide, jalaväe, tankide, soomukite, võitlejatega. Ma ei uskunud, et ma kunagi seda ütleks, aga president Zelenski on Lootuse definitisiooni, nii minu kui terve mu riigi jaoks.

Helendav taktikaline märk tänaval, mis on sabotööride tehtud. Foto: Igor Zats/Ypsilon

23:59

Totaalne kaos. See on nagu õudusunenägu. Selline, millest pole võimalik lähitulevikus üles ärgata. Nad ei jää väiksemaks, nad ei lase sul hingata ei sisse ega välja. Sabotöörid tegutsevad igas linnas. Nad müüvad 2000 dollari eest süütute laste hingi, joonistades elumajadele helendavaid märkeid, et suunata rünnakuid tänavatel. Õhus on usaldamatust. Lakkamatu vere voolamine Twitteris. Plahvatused. Euroopa on mures. Püssipaugud. Putin teatab ametlikult, et ukrainlased on narkomaanid ja natsid. Tuli kõnnib minuga. Putin ütleb, et laste ja naiste pommitamine on vajalik meede. Õudus. Miski sellest pole loogiline. Sellise taseme küünilisus on tõesti põrguväravate võti. Putini küünilisus ja tema hulluse julmus kõige enam. Aga me ei jäta oma maad. Mitte mina ega mu perekond ega ükski inimene, keda ma tean, jooksis minema. Me jääme siia, kus me oleme. Me paneme vastu. Kuniks siin maal vähemalt tilkki inimlikkust veel alles on.

Igor ning Dnipro vabatahtlikud vajavad hädasti rahalist toetust meditsiinitarbete ostmiseks. Ypsiloni vahendusel oleme seni kogunud ja Igorile saatnud 725 eurot. Täname lahkeid toetajaid, kuid oleks veel vaja. Annetamise soovi korral palun võta ühendust [e-mail] või saada raha otse Igori Binance'i kontole: tema pay id on 198591751. Ka 5 ja 10 eurot aitavad.