EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Ainukesed asjad, mis meil Ukraina heaks on, on veidi raha ja pisarad

Mis kohe toimuma hakkab, on see, et me hakkame peagi meedia vahendusel inimeste massilisele hävitamisele kaasa elama. See õudus mis praegu toimub, on alles algus. Ja ainukesed asjad, mis meil Ukraina heaks on, on veidi raha ja pisarad. Euroopa ja USA ostsid kinopiletid, popcorn ja coca-cola on käe järgi pandud ja kohe see algab. Genotsiid. Mul on nii-nii häbi. Iseenda üle, selle värdjaliku mugandunud maailma üle, kus ma elan, kes välistas Ukraina toeks sõjalise sekkumise.

Kui vaja, olen ma nõus Eesti eest oma elu andma. Seda olen ma isamaaliste kaasmaalaste suust kuulnud. Mida me praegu teeme, on vastupidine, me ohverdame endi vabaduse ja demokraatliku maailmakorra eest ukrainlasi. See on nii ebaõiglane ja valus. Ja hale. Ukrainlased ei ole nõus oma elu niisama kellelegi andma, nad on korraldanud selle nii, et see tuleb neilt ülima pingutusega võtta.

Venemaa ei pea kinni ühestki lepingust – miks ei mängita paariariigiga tema reeglite kohaselt? Kus on praegu eraldusmärkideta F-35-d, mis purustaksid Putini kilomeetrite pikkuseid Kiievi poole roomavaid kolonne? Putini seakisa peale saaks lihsalt käsi laiutada, et meie ei teinud. Saaks kõik puruks peksta ja saaks selle peale teha lolli nägu, et meie ei teinud. No ei teinud, käsi südamel, et ei teinud. Ja teeksime edasi ja vannuksime lõpuni suurte silmadega, et me ei teinud. See oleks täpselt Putini sõjapidamisviisi kopeerimine. Tema saadab kõikjale oma kõrilõikajatest rahuvalvajad. Meie saadama sanktsioone. Kus kuradi kohas on praegu Euroopa ja USA rahuvalvajad? Rahuvalvelennukid, ballistilised rahuvalveraketid ja muu?

Me kohtleme ukrainlasi siiamaani nagu odavat tööjõudu. Seekord on neil keerulisem ots, nüüd peavad nad meie eest selle Putini asja korda ajama või siis meie eest maha tapetud saama. Kuidas pärast seda endile otsa vaadata, ma ei tea.

Meie välistasime sekkumise. Valgevene ei välistanud, Kadõrov ei välistanud, meie välistasime, mistõttu me kaastundevaldused ja pisarad ei maksa midagi.

See ei ole sõda Ukraina vastu, see on sõda lääneliku kultuuri ja eluviisi vastu. Ja see eluviis on kõikuma löönud lihtsal põhjusel, et me istume käed rüpes. Me oleme nõus oma kodumaa eest elud andma ja me istume kodus, käed rüpes, ja saadame sõnumeid, et me ei tee midagi, lihtsalt tulge ja võtke need meie tühised elud.

Ahjaa, õigus, me oleme NATOs, me oleme kaitstud. Ma päriselt ka ei usu, et oleme. See, mis praegu Ukrainas toimub, on NATO ja kogu lääneliku mõtteviisi jaoks proovikivi. Ja kui me läbi kukume, kaotame oma viimasegi väärikuse. Ja kui me siin Eestis oleme kunagi löögi all – ja see on pikemas perspektiivis tõenäoline – hõõrub Putin jälle veidi tuumanuppu ja Ämarist ei tõuse üles mitte ühtegi hävitajat. Milleks küll? Alati on riiulist võtta sanktsioonid. Kõigi sanktisoonide ema, siis vanaema ja kõige lõppu vanavanaisa.

Elu ei antagi oma riigi eest, elu antakse iseenda eest. On lihtsalt mingid olukorrad, mille puhul on väärtused isiklikust elust olulisemad. Kuulsin eile, et nii mõnigi eesti ukrainlastest pakib asju ja sõidab koju, et omasid aidata. Need seal Ukrainas on samuti meie omad. Ja mida teeme meie?