Üks pisike näotu mees lappab
ajalooatlast kullatud saalis,
​vererõhk tõuseb,
iga jumala kord kui leheküljel on aasta
tuhat üheksasada üheksakümmend üks.

Iga jumala kord enne tähtsat otsust
seob ta musta vöö endale silmadele.
Sööb taldrikult viimase sõrniku
ja ujub kaks tundi külmas mullivannis
nagu valge jääkaru.

Ta jagab käsulauadu
hirmunud pioneeridele,
endal nina paisumas punaseks kui põishülgel
jäämäe kõrval,
kui mööda triivib aeg.

Ja siis tuli elu
ja sõi kõik ära.

Kaks lipuvärvi: sinine ja kollane,
miljonid nende taga, ta teadis -
vähemalt nelikümend neli koma kolmteist silmapaari
sinise taeva poole kasvamas.

"Need kui võililled kesk rohetavat aasa
tuleb madalaks niita kui muru."

"Mul on naftat, gaasi - leiab ka mürki",
mõtleb näotu mees,
kelle taskus on päevalilleseemned.

Valge tuvi lendab piki Kremli müüri,
silmab lahtisi haudu ja
sirtsutab
näotu mehe poole,
kes saab linnusitaseks
ja püherdab veidi,

siis leiab rahu,
mis tõstab ta kaeluses
vererõhu nii,
et enam
see südamesse ei mahu.

Tõuseb verituvi valge,
koju kutsub ellujääjiad,
kes näitavad teed,
kuhu tagasi tulla
päriselt.

Kommentaarid
Copy