RINGOGA RELIGIOONIST VOL.1 ⟩ Lilla leegi hoidja vennaskond, saientoloogia ja kopimism – rahvaloendusel sai endale vabalt usund leida

Selle aasta alguses korraldati Eestis taaskord rahvaloendust. Eelmiste, 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduste üheks tulemuseks oli see, et me saime teada, millesse eestlased ja Eestis elavad muud rahvused usuvad. Sellest on eelnevatel aastatel väga palju räägitud, uudisekünnist on ületanud mitmed liikumised ja üksiküritajad. Ypsiloni resident-antropoloog Steven sai kokku Ringo Ringveega, kes religiooniteadlase, õppejõu ja siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunikuna aitab meie lugejatel mõista seda huvitavat ja kohati kentsakat maailma, mille me oleme enestele loonud.

Tere, Ringo, saatsin sulle enne intekat küsimused, kuidas sulle meeldisid need?

Mulle tundus, et neid küsimusi oli väga palju. [naerame] Väga palju, väga erinevaid, kõik on väga adekvaatsed küsimused, selles mõttes, et…

Võib-olla sellest tulebki kaheosaline intekas.

Et äkki saab teha niimoodi…

Järjena?

Kuni selle hetkeni, kui tulemused välja tulevad. Mõtlen siis viimaseid 2022. aasta jaanuaris toimunud rahvaloenduse tulemusi.

Millal tulemused tulevad?

Ma täpselt ei tea, ma nägin seda uudistes kuskil, et nad vist tahavad hakata tulemusi väljastama kas juunis või juulis. Et nagu suht kiiresti. Aga ma ei tea, mida nad seal kõigepealt hakkavad välja andma, sest et see kõik tuleb jupikaupa.

Jajah, vaatasin neid igasuguseid statistilisi tabeleid, on näha, et sealt tuleb intervallidega tabeleid, et järsku mingi tabel on hoopis 2003. aastast. Data töötlemine võtab aega.

Jajah, seekord nad arvasid, et see kõik tuleb palju kiiremini, sellepärast et enamik tuleb ju lihtsalt registrist.

Sissejuhatuseks sooviks rääkida eelmiste rahvaloenduste tulemustest, eriti nendest fringe liikumistest, mis jõudsid ka ajakirjandusse. Mis on saanud sellistest liikumistest, mille järgijad oli 2000. ja 2011. aasta rahvaloendusel 1-2 inimest? Näiteks odinist, unitaarne universalist, ynglingism, kopti kristlane, konfutsianist, druiid, tengrism, hermetism, lutsiferiaan, nagualism, rõõmsa teaduse liikumine, saientoloogia? Või siis sellised liikumised, kus oli juba paarkümmend või rohkem inimest, näiteks kopimism, diskordianism, anarhotantrist, Lilla leegi hoidja vennaskond, voodoo, rastafarianist – on need üldse kuidagimoodi aktiivsed ja tegutsevad või pigem fiktsionaalsed? On need päriselt Eestis olemas? Inimesed, kes seda enda religiooniks märkisid, on, aga kas seal on ka mingit reaalset spirituaalset/religioosset tegevust?

Me ei tea täpselt, mis neist kõigist tänaseks on saanud. Selleks tuleks vaadata ühelt poolt seda 2011. rahvaloendust, mis näiteks kümne aastaga sai, kui võrrelda 2000. aasta omaga. Ning siis juba võrrelda uute tulemustega tänasest aastast. Aga kui minna konkreetsemate märgitud usundite juurde, siis osade saatus oli minu jaoks täielik üllatus. Näiteks anarhotantristide juurdekasv. Ja tähendab, see oli tõepoolest minu jaoks üllatus, sest et ma lihtsalt tean, kust see tekkis – kui sa vaatad üheksakümnendate aastate lõpu KesKus ajalehte, siis seal ilmus anarhotantrismi manifest näiteks. Seda tegid kaks inimest, kes nimetasid ennast Kiirgavaks Ajuks. Esimesse rahvaloendusse jõudis nendest ainult üks, teine ajupoolkera oli ära kadunud või vähemalt rahvaloenduses seda ta ei maininud, et ta anarhotantrist on. Aga 2011. oli neid mõnevõrra rohkem, kuigi minu teada kumbki nendest, kes selle nime all tegutsemist alustasid, tolleks hetkeks enam sellega seotud ei olnud.

Et panid asja käima ja siis läksid minema jah?

Ma püüdsin isegi veebist leida, kas kuskil on mingit juttu sellest, et kes need anarhotantristid siis aastal 2011 on. Seal oli mingisugune vestlus ja mulle tundus, et selle nime all tegutsesid hoopis teised indiviidid. Mis nende uskumusmaailm on, ma isegi seda ei tea, lihtsalt sellest diskussioonist jäi selline selline mulje.

Anarhotantristide seni ainuke avalik tegevus kannab nime «Aktsioon nr 1» – meeleavaldus De La Gardie’ kaubamaja ees. Endise koduleheküljega (sh manifestiga) saab tutvuda siin (https://web.archive.org/web/20130815111443/http://www.hot.ee/hnz/), 1999. aasta KesKus ajalehtedest pooled on aga Akadeemilisest Raamatukogust ära varastatud ja trükitud kujul manifestiga tutvuda ei ole hetkel võimalik. Foto: Steven Vihalem

Aga tagasi tulles üldise võrdluse peale, siis 2000. ja 2011. aasta loenduste peamiseks vaheks oli valikuvariantide esitamise erinevus. 2000. aastal, kui ma õigesti mäletan, ja kahjuks mul ei ole paberloendusankeete käepärast, oli valikus kaheksa peamist usundit, keda sai eeldatud, et nad võiksid olla kaheksa kõige suuremat. Ja siis oli see «muu», kuhu inimesed said kirjutada. 2011. rahvaloendusse läksid peaaegu kõik nendest, kes esinesid 2000. aastal ja lisaks veel «muu». Seal oli inimesel selle võrra lihtsam, et kui ta valis «muu», siis tuli talle ette pikk nimekiri ja ta sai sealt valida.

Nii et võis täitsa vabalt sel päeval otsustada?

Ta võis täiesti vabalt sel päeval otsustada. Ja noh, isegi mitte välja mõelda, vaid sõna otseses mõttes nagu nimekirjast otsustada, et kes ta on.

Nagu valimisnimekiri?

Põhimõtteliselt nagu valimisnimekirjas jah, et ei teadnud, aga nüüd sain teada.

Aga sel aastal oli vist kümme või midagi?

Seal olid ära loetletud kõik need, keda oli 100+ inimest eelmisel loendusel. Kui ma ei eksi, siis seal tuli ka mingisugune tehniline probleem, et kas oleks mingi asi kallimaks läinud või midagi sellist. Lisaks 100+ on ka valik «muu». Aga noh, statistikaametist tuli ka tagasisidet, et keegi inimene näiteks ei leidnud sealt oma usku, aga millegipärast ei valinud ka seda «muud».

Kui sa võrdled 2000. ja 2011. aastat, siis üllatav oli see, et üks protsent jäi samaks, üle viieteist aastaste kindlat usku tunnistavate inimeste arv jäi samaks. See on 29, 2-3 protsenti, see ei muutunud ja tegemist on konstantse suurusega, mis kogu aeg on. Seal sees toimusid liikumised.

Aga mis puutub nendesse väiksematesse, olgu see nagualism, anarhotantrism või midagi muud, siis ma leian, et kõike, mida inimesed ütlevad, tuleb tõsiselt võtta, aga ei tule ka liiga palju tähelepanu pöörata.

Lilla leegi hoidja vennaskond, mis teema nendega on?

See oli vist 2000. aastal, kui see figureerima hakkas, ja see pälvis 2011. aastal kõige rohkem meedia tähelepanu – lilla leegi hoidja vennaskond…

See on nii absurdne nimi…

Jah, aga vot see oligi see aasta 2000. rahvaloendus, et seal oli väga palju selliseid, sest inimesed said vabalt kirjutada. Kõik need üksikvastused, mis tavausundite alla ei käinud, sai nii-öelda läbi vaadatud, et mis asjad need siis on. Sai guugeldatud ja tol hetkel eksisteeris mingisugune ühendus, kes nimetasid ennast «Lilla leegi hoidjate vennaskonnaks» ja neil oli ka veebilehekülg, kus neil oli kirjas, mida nad usuvad. Tol hetkel oleks võinud neid nimetada esoteeriliseks liikumiseks, aga mis seal täpselt oli, kes need täpselt olid, selle koha pealt ma jään vastuse võlgu. Aga oli hulk inimesi, kes seda enda kohta ütlesid, neil oli veebileht, tegevus tundus toimuvat ja sellepärast ta sinna loendusse läks. Sellesse loendusse sai põhimõtteliselt kõik see, mida inimesed ütlesid, et nad omaks peavad.

Lilla leegi hoidjate vennaskonnast võib lugeda siit: (https://en.wikipedia.org/wiki/Church_Universal_and_Triumphant) või siis Reet Hiiemäe raamatust «Usundid ja vaimsed õpetused Eestis». Foto: Reet Hiiemäe raamatust «Usundid ja vaimsed õpetused Eestis», lk. 149

Eesti üheks eripäraks on see, et siin on lihtne asju alustada, aga seda hoida, et sul on need inimesed mitte ainult kuus kuud, vaid ka üheksa kuud, kolm aastat ja ka kümme aastat – see on palju keerulisem.

Saientoloogide puhul peab arvestama, et neid ei ole tegelikult kunagi eriti palju olnud. 2000. aastal oli neid kaks tükki ja see number on midagi samasugust olnud, mis kunagi oli siin. Kui sa seda mäletad, siis kuskil 2000ndate esimese kümnendi sees oli ju ka meil üks selline kollase telgi kampaania, mida nad tegid läbi Ida-Euroopa. See oli kõigepealt sadamas paar nädalat – alguses pidigi olema paar nädalat, aga siis venis veidi pikemaks – ja siis nad olid seal Rocca al Mare kaubanduskeskuse juures veel kas nädal või paar. Ma rääkisin nendega ja küsisin ka, et kas nad teevad koguduse, ning vastuseks oli, et neil ei ole inimesi siin ja nad ei taha ka lihtsalt teha mingisuguse kehandi. Ja ka need inimesed, kes nüüd siin selle kampaania käigus aitasid, olid Ungarist ja Ukrainast või siis mujalt pärit välisvabatahtlikud…

«Saientoloogia: aitab või ohustab?» Foto: SL Õhtuleht 3. oktoober 2005

Selline väga imporditud asi?

Jajah, selles suhtes see oligi selline enesetutvustusring, mille käigus nad sõitsid mööda Ida-Euroopat ja olid erinevates riikides teatud aeg. Aga ka pärast seda ei sündinud sellest miskit.

Ma oleks kuidagi eeldanud, et saientoloogia võtab nagu pinnast või et seal on huvitunuid?

Saientoloogia seoses, neil on ka äriettevõtteid ja kunagi oli neil siin personaliotsingufirma nimega «U-MAN Estonia». See oli kuskil 90ndatel probleemiks, kui korraga avastati, et saientoloogid teevad personaliotsinguid suurtele ettevõtetele. Aga pärast seda ei ole midagi. Tähendab, kui sa vaatad kasvõi kirjandust, siis neil on ju vaid üks Hubbardi raamat eesti keeles ilmunud, see mingi personaalsus test äkki [«Eneseanalüüs», 2001 – Toim.], ja siis on ilukirjandust [«Hirm», 1999; «Lõplik pimestus: köitev lugu võimalikust tulevikusõjast», 1999; «Võitlustanner Maa: tulevikusaaga aastast 3000» 1, 2 ja 3, 1998-99 – Toim. ], sest Hubbard oli tuntud science fiction'i pioneer, eks ole. Aga kõik see, mis puudutab dianeetikat [Hubbardi eneseabiteooria, millest ta arendas edasi saientoloogia – Toim.] või midagi muud, seda me eesti keeles ei leia.

Neil on selles suhtes kirjastus päris korralik muidu ülemaailmselt, et vist nende põhileib või nii?

Ma ei tea, kas põhileib, ma arvan, et kursused pigem. Aga selles suhtes jah, saientoloogid on vaieldamatult rikkaliku kirjandusliku pakkumisega. Kuid kui sa oled eesti keelsest keskkonnast, sa tahad ainult eesti keeles lugeda, siis sul on ainult see üks raamat.

Heiki Kranich alustas oma karjääri U-MAN firmas. Foto: POST nr. 406, 24. oktoober 1994

Aga mis on kopism, kopimism?

Too hetk, kui see rahvaloendus käis, siis minu meelest see isegi Rootsis registreeriti usulise ühendusena. Nemad lähtusid internetivabadusest, et kõike võib kopeerida. See oli siis, kui oli piraadipartei.

Tähendab niimoodi nagu piraadipartei, aga religioosne allüksus?

Rootsi puhul oli nende usutunnistuses see, et kõik informatsioon on vaba ja seda tuleb jagada…

Liturgia?

Jään vastuse võlgu.

Ctrl+C Ctrl+V?

Tõenäoliselt midagi taolist… Aga see oli ka ainult hetkeks, see pälvis hetkeks tähelepanu. Ja seda ka siin ilmselt mingite inimeste jaoks, kes siis küsimusele «Mis usku sa oled?» said vastata: «Seda usku olen.» Ühelt poolt näitab see seda, mida inimesed omaks peavad. Aga teiselt poolt peegeldab see ka mingeid trende, mis maailmas on, mis parajasti tundub…

Kopimismi sümboleid Foto: Pilt on võetud Reet Hiiemäe raamatust «Usundid ja vaimsed õpetused Eestis», lk 139

See aktuaalne teema, millele leida lahendust nii-öelda või mingisugust viisi käsitleda seda kuidagi?

Näiteks. Või siis lihtsalt nagu nali, eks ole, et tundub olevat selline huvitav asi. Kui mujal ei saa nalja teha, siis vähemalt on üks koht kord kümne aasta jooksul.

[Naerame]

Aga diskordianism?

Jään sulle ausalt öeldes vastuse võlgu, aga seda sa pead küsima Mart Kalveti käest. Minu jaoks on see alati jäänud selliseks…

Nii palju, kui mina aru saan, siis kas diskordianism on… Ei teagi, mis see sõna on, mida selle kohta kasutada, aga kas antireligioon?

[Ringo klõbistab klaviatuuril] Nii väidab ka Vikipeedia…

Ütleb või?

«Diskordiaanlust peetakse kohati religiooni paroodiaks, kuigi selle määra üle vaieldakse.»

Et seal on eraldi inimesi, kes on ortodoksemad ja kes on nii-öelda liberaalsemad?

Kelle jaoks on nali ja kelle jaoks on midagi muud, eks ole. Selliseid on ju teisi veelgi, keda religiooni paroodiaks peetakse – tõenäoliselt kõige tuntum on pastafarianism, lendav spagetikoletis ja nii edasi. Et kas see on religioon? See küsimus tekib alati — et nii kaua, kuni ta on sellises inimeste igapäevaelus ja inimesed võivad asju nimetada nii kuis tahavad — aga see küsimus tekib siis, kui tahetakse saada nii-öelda ametlikult usuliseks ühenduseks või koguduseks. Siis tekib see küsimus, et kas see nagu päriselt ka religioon on, sest sellega käivad kaasas mõnikord teatud privileegid, mis teistele MTÜ-del näiteks ei ole.

Abielu sõlmimine näiteks?

Abielu sõlmimise õiguse taotlemine, vanglakülastus, muud sellised asjad. Eestis neid ei ole ja kuidas sellesse Eestis suhtutakse, ei tea. Kui tekib, siis tuleb ilmselt vaadata, kuidas mujal maailmas on sellega tegeletud. Mõned aastat tagasi Ühendriikides — mis muidu on ju niisugune väga liberaalne — Nebraska osariigis öeldi, et seda ei saa religiooniks lugeda, see on nähtus, mis on sündinud selleks, et kritiseerida religiooni.

Five Percenters liikumine oli samas staatuses, et seda ei loetud religiooniks, sest ühel liikumise ajakirja kaanel oli kirjas «Nation of Gods and Earths is not a religion». Aga nende sõnavaras oli «religiooni» asemel pigem kasutusel sõna «eluviis». Et vastandumine lingvistiliselt teatavale meelestatusele, kuidas muidu võetakse religiooni.

Pastafarianismi puhul kohus jõudis järeldusele tänu asutaja või nii-öelda rajaja tekstidele, kus oli kirjas, et ma teen sellise asja, et see on religiooni paroodia või religiooni üle nalja tegemine. See loogika läks kuidagi selliselt, et kui on tehtud mingi asi, mis on religiooni üle nalja tegemiseks, siis see ilmselgelt ei ole religioon.

Ja see, kas mingi asi on religioon või ei ole, sellesama rahvaloenduse puhul need küsimused ei mängigi rolli – seal on see, mida inimesed ise ütlevad ja mis kuidagi sellesse usu kategooriasse läheb. Sest see on seesama, et kas TM (Transtsendentaalne meditatsioon – toim.) on religioon või ta on jooga. Või kas jooga on religioon või ta on selline…

Sport?

Jah, kas ta on sport, kas ta on kehakultuur, eks ole. Needsamad küsimused saientoloogia puhul – kas ta on religioon või ta ei ole? Need suhtumised on ju ka täiesti erinevad – mida inimestel vaja on, selles mõttes, et näiteks religioonikooli ei saa, aga mingisugust elustiiliõpetust saab läbi viia. Siin tulevad need praktilised küsimused.

Teine on see, et kui sa vaatad mingit rühma – kõrvalt vaadates on ta täiesti nagu religioon, kõik religiooni elemendid on seal olemas, toimib religioonina ja inimesed saavad sealt seda, mida tavaliselt religioonist saadakse. Aga kui siukeste inimestega räägid, siis nad ütlevad , et see ei ole religioon, see on midagi palju sügavamat. [naerame] Mida te usute? Me ei usu midagi, me teame kõike. See on see religiooni lõbu või võlu ja valu, et sa kunagi ei tea, mis ta nagu täpselt on.

To be continued …