Toome teieni intervjuud otse Hrebenne piiripunktist, kuhu juba sõja algusest on saabunud sõjapõgenikke Ukrainast. Nende seas on väga palju ka neid, kes pidid oma kodudest lahkuma langevate mürskude saatel. Siin pöörame tähelepanu väga olulisele teemale - pisematele eludele, kelle lapsepõlve mälestused algavad raketidest ja pommidest ja kes sünnivad pommivarjudes. Selleks rääkisime Ukraina emadega

Püüdes säilitada inimlikust ja ajakirjanduseetika põhimõtteid, võtsime intervjuud põgenikelt, kes olid nõus meiega jagama, mis piiri taga toimub ning mida on nad oma silmadega näinud. Paljud neist, kellega proovisime jutule saada ütlesid meile, et on ikka veel toimuvast šokis ning ei suuda hetkel kommentaare anda. Ka need, kes esmapilgul tunduvad rahulikud olema, ei suuda oma jutu keskel pisaraid tagasi hoida. Kuid nad mõistavad, miks tahame neid lugusid inimestega jagada. Inimesed on nii tugevad, et neil on julgust avada meile neid lugusid, et eestlased saaksid aru, mida tähendab sõda.

Piiripunkti ees on oma telgid ülesse pannud mitmed heategevuslikud organisatsioonid ja vabatahtlike ühendused, kes pakuvad põgenikele sooja sööki ja jooki, ravimeid, sim kaarte ning aitavad korraldada abivajajatele transporti piiripunktist linnadesse. Lastele jagatakse maiustusti ja mänguasju. Põgenikud ise ei torma endale osutatud abi vastu võtma ja seetõttu tulevad vabatahtlikud inimestele ise ligi, et neid julgustada abi saada.

Me ei taha isegi proovida neid lugusid sõnadega ümber jutustada ja kokku võtta. See pole meie lugu, mida rääkida, tunne on, et meil justkui puudub selleks õigus. Laseme meie kirjeldamatult tugevatel, julgetel ja südamlikel allikatel neid lugusid ise teile rääkida.

Kommentaarid
Copy