SEKS JA LINN ⟩ Ebaterve üksindus

Ma ei tegelt täielik meestevihkajast radikaalfeminist, aga ma olen väikeste poiste peale juba nii palju energiat kulutanud, et ma lihtsalt ei tolereeri seda enam. Seda esiteks eitamatu emainstinkti tõttu ja teiseks on mul lihtsalt nii fucking igav mingit kuradi haiget iba kuulata.

I wish I was little bit taller

I wish I was a baller

I wish I had a girl who looked good

I would call her

I wish I had a rabbit in a hat with a bat

And a six four Impala

Skee-Lo - I Wish (Official Video)

Isiklikule suhete ajaloole tagasi vaadates koorub välja üksjagu huvitavaid karaktereid – ja gradioosseid narratiive fuckedupednessi. Klassikaline juhtum on puuduliku isafiguuriga mehed, kel on tugev side oma emaga. Ega see Oidipuse kompleks tühja koha pealt tekkinud pole. Aga üle armastavad emad, kes kodust puuduvat meest ja isa oma poja energiaga täidavad, tekitavad mus mitmekordset õõva, sest nende poegasid olen ma juba liiga mitu korda armastanud. Nii mõndagi ütleb see ju ka minu kohta: miks mind on tõmmanud mehed, kellele ma saan mama olla? Oma taustsüsteemide tõttu me muidugi klapimegi, sest ühe düsfunktsionaalsus täiendab teise oma. Ilmselt tuleneb see mu “heast kodusest tundest”, millega minu arusaam armastusest on alguse saanud: mamapojad ei taha ju tõsist suhet, ma saan üksinda rohkem armastada, elada oma tingimusetuse fantaasiates ja muudkui nende lollusi andestada, laskmata endale ligi päris meest ja tõelist lähedust kahe võrdse inimese vahel. Ma ise olen nii fucked up olnud, et ei ole isegi teadvustanud, mis mulle endale parem oleks. Selles ei ole tegelt ükski mees süüdi, kui naine ise oma väärtusest aru ei saa. Aga ma arvan, et me ei tohiks kasvatada uusi generatsioone mehi, kes ei taha isaduse ees vastutust võtta. Armastuse liidus luuakse ju laps ometigi koos – kas mees siis tõesti ei jää kuidagi vähemalt peast rasedaks? On see tõesti nii hull kultuuriline stigma, et isa ja poja vaheline lähedus nii haruldane on? Kust kohast see mees siis oma emotsionaalset regulatsiooni õppima peaks, kui mitte isalt? Aga ta õpib igal juhul. Ka selle järgi, kuidas isa ei ole – ja selle järgi, kuidas ta emaga on ja ei ole.

Kui ma ilgelt oleks last tahtnud, siis ma oleks ta saanud – tõenäoliselt ilma isata, sest mul on suht rets iseloom (mu hingesugulased on Jane Eyre ja vürst Mõškin), aga kui ma oleks tahtnud last üksi saada, siis ma oleks saanud. Aga ma ei tahtnud, ja ega ma neid mamapoegi ka nagu tegelt ei taha. Ja miks peakski üks täisväärtuslik naine tahtma olla ainult ema? Nii meeste kui naiste psühholoogias on arhetüübid, mis teineteisele vastavad ning mis on igas inimeses olemas, isegi, kui need on alateadvuses passiivses rollis, aga need on vastastikkused: kuningas/kuninganna, tütarlaps/poiss, ema/isa jne. Kõige huvitavam neist on aga tumedam pool: dark feminine/masculine – ja see on seotud loomise ja surma energiaga, ürgse olemusega, mis inimloomusega ta aegade algusest peale on kaasa tolknenud. See ongi ilmselt see osa, millest sünnivad kultuurilised tabud, mis siiamaani peidavad end ridade vahel ning millele kehtestatakse tsensuur, sest loomalik alge on tsiviliseerimise ohvriks toodud. Kristlik kultuur nimetab selle patuks, aga see on olnud kollektiivne emotsionaalne sandistamine, sest inimese loomulik areng kastreeriti. Vägivallaga tegelt armastust ei too, kuigi õppida saab sellest küll nii mõndagi, kui armastatakse tarkust. Kolonialiseerimine on kaasa aidanud polaarse maailmapildi kujundamisele, mis on tegelikult piiratud perspektiiv. Impeeriumid on ehitatud sotsiaalsele kihistumisele, mis ei ole muide 21. sajandiks muutunud. Kogu sõnavara, mida humanitaarteadlased inimese uurimise käigus 20. sajandi jooksul kasutusele on võtnud, et vähendada sotsiaalset ebavõrdsust, ei ole kollektiivses alateadvuses ilmselgelt veel kuigivõrd juurdnud. Kui suured meediakanalid Ukraina sõda kommenteerides suudavad üksteise järel kommenteerida olukorda a la “ega nad on ju sinisilmsed, heledanahalised kristlased, suhteliselt tsiviliseeritud”, siis on mul on jälle piinlik olla valgenahaline eurooplane, tundes tõenäoliselt sama, mida Putini vastane venelane. Ja see kõik kokku näitab ainult seda, elu planeedil Maa on ikkagi vaid gangsta's paradise.

On aga üks seksuaalne subkultuur meestest, kes on leidnud gängstaks olemise jaoks vabsee next level õigustuse. Nad nimetavad end inceliteks, mis on tuletatud sõnaühendust involuntary celibacy ehk mittevabatahtlik tsölibaat, koosnedes meestest, kes on rohkem või vähem mitte vabatahtlikult tsölibaadis. Osad neist pole kunagi kohtingutel käinud ega süütust kaotanud. Nad süüdistavad naisi selles, et nad neid tõrjuvad. Kuna nad pole nii kenad ega rikkad, mis on omadused, millega nad märgistavad Chade, ei saa nad kunagi Stacy’sid, kes on iharad blondid naised, kes tahavad ainult Chade. Taoline maailma lihtsustamine ja sügav meeleheide oma isoleerituse ja läheduse puuduse pärast on nad viinud massimõrvade ja enesetappudeni. See on nii kurb ja ilmne misogüünia, et ajab lihtsalt nutma. Ilmselgelt on siingi varjul ebaterve suhe emaga.

Üks tõenäoline põhjus selle taga, miks täisealine mees pole kunagi naisega suhet isegi püüdnud alustada, võib peituda pornograafia kerges kättesaadavuses. See võib inimese väga katki teha, luues ajus seoseid, mille üle tal ka hilisemas elus kontroll puudub. See muidugi kehtib sõltumata sellest, kas ollakse incel või mitte, aga oma seos haigetes ahelreaktsioonides on siiski olemas. Incelite meemidel kujutatud Stacy’d on üsna arhetüüpse pornonäitelja välimusega ning seksuaalne avameelsus, mida neile omistatakse, ei defineeri enesest lugupidavat naist. Tundub, et neil polegi arusaama väärikusest või vastutusest oma elu ees. Peavad nad süütuse kaotamist oma meheks saamise ülemineku ainukeseks riituseks? Kapitalistlikus maailmas, kus ka seksist on saanud toode, võib see tõesti kuhjuda mitme probleemi üheaegseks indikaatoriks, sest ühendab endas väliseid tegureid, mis incelitel puudu on: “õige” välimus ja sissetulek. Aga kui nad kodust välja ei lähe, siis on nad ju tegelikult ise elule alla andnud ning ema korteris elamine ja maailma ebaõiglusest halamine ei muuda ju nende endi jaoks tegelikult midagi. See on ehe näide sotsiaalse isolatsiooni ohtlikkusest, mille eest saab vastutada ainult iga inimene ise. Incelid kogukonnana on vähemalt mingisugunegi sotsiaalne grupp, millega nad end seostada saavad, aga see toimub läbi ühise häda. Ja see paistab natuke nagu kakahäda, mis on püksi tulnud. Miks emme ei aita?

Sarnane fenomen, mis tegelikult oli vähemalt mulle varem teada, leidus Jaapanis hikikomoride nime all. Incelitega ühendab neid viha ühiskonna ja nende suhtes, kel läheb paremini. Eemale tõmbumine sotsiaalsest elust näib nende jaoks olevat lahendus, mille kaudu vastandudes on nad “päästetud” olukordadest, mis neid end abitult paneb tundma. Kuigi incelid siiski omavahel suhtlevad, on see mõnes mõttes sama isoleeritud, kui hikikomoride üksiolek, sest incelid õhutavad teineteise negatiivseid tundeid, süvendades vastasseisu veelgi enam. Nende raevu ja meeleheite taga on tunne, et nad ei suuda vastata ootustele, mis sootsiumil neile on.

Kuna selliseid mehi ei ole vähe, siis ei saa sellistest gruppidest mööda vaadata. Midagi nende loomuses on mõlemal juhul murdunud, mis ei lähtu enam ainult individuaalsest psühholoogiast, vaid märgistab ühiskondade muutumise äärealasid. Teisalt on generatsioonide vahel alati olnud lahknevusi, sest üleskasvamise tingimused muutuvad ning sellega koos on noorematel vaja end läbi murda hoopis teistsugustest probleemidest, kui nendele eelnenud põlvkondadel. Meheks saaja regresseerumine lapse tasandile on stressireaktsioon, aga see sisaldab endas ka oma individuaalsuse eitamist. Võrreldes naiseks kujunemisega näib meheks saamine olevat rohkem seotud välise tõestamisega ja kui eriti lihtsalt maailma lahti võtta, siis saan ma jälle patriarhaalsuse juurde tulla: mees varustab ja naine hoiab. Hingelises kriisis kaoavad aga tegelikult sellised lihtsustused ära. Depressioonis inimene ei arva asjadest kuigi palju, ükskõik, mis soost ta on. Olles olukorraga isiklikult väga tuttav, saan väita, et mu krooniline depressioon oligi see, mille kaudu ma pidin minema nende tähenduste juurde, mis defineerisid eelnevaid põlvkondi, kuid mil polnud enam midagi pistmist sellega, kes mina olin. Nii kaua kuni inimene kurvastab selle pärast, et ta ei vasta kellegi ootustele, siis on ta ka võimetu iseenda rõõmuks elama. Aga selliseid asju ei saa lahendada ratsionaalselt, sest perekondlikud sidemed ei ole ju ainult geneetilised ja kultuurilised, vaid sisaldavad sõnade ja tegude taga väga suurt hulka informatsiooni, mille lahti kodeerimine võib olla mitmeid põlvkondi tegemata. Nii ühiskonnas kui perekonnas on paratamatult alati olnud mustad lambad, kes ei ole enam nõus sama mängu mängima. Käimas olnud süsteemidest lahkumine on aga miljoni haruline teeots, seega pole ime, et mõni vend lapseks regresseerub. Selles on ju vähemalt midagigi tuttavat.

Üks lõbusam, kuigi ikkagi haige variant on fenomen nimega pick up artists. Ma ei kavatse siin viidata ühelegi autorile või praktikule, vaid lisan ainult paar kommentaari naise perspektiivist. Jumal tänatud, et on mehi, kes mõistavad, kui ebaterve on kohelda naist kui objekti, keda manipuleerida, mida tõestavad just seda teemat kommenteerinud. Pickup artistry, speed seduction (sic!) ja silent pickup on kõik fuckboide manipuleerimistehnikad. Peaks tegema eraldi enesekaitse kursuse naistele, et nende meetodeid ära tunda. Sebimiskursuste olemasolu on taaskord tõestuseks seksi odavusest, sest miks peaks kellelgi olema isu seksida ilmselge kerjusega? Pakun reaalse alternatiivi: lähene munni asemel südamega. Kui sa lähened inimesele seetõttu, kes ta on, selle asemel, mis tal on, siis pole sul tegelt mitte midagi kaotada, isegi, kui ta sinu vastu huvi ei tunne. Teise inimese erilisus jääb alles nii sinu kui tema silmis. Palun toome moodi basic inimväärikuse!