EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Tutvumiskuulutused väikelastele

Miks on selline väga oluline nähtus tutvumisemaastikul puudu? Enesele sobiva sotsiaalse võrgustiku loomine ning sellega suhtlemine on inimese üks põhivajadustest. Iseendi ees me hoolitseme, oma laste osas pigistame silma kinni, kuigi areneva inimese seisukohalt oleks tema sotsiaalsesse arengusse panustamine just ülioluline.

Kas lasteaiakaaslastest siis väikesele inimesele sotsiaalseks lävimiseks küllalt ei ole? Hea küsimus. Samamoodi lähenedes võiks eeldada, et meile täiskasvanutele peaks sotsiaalseks suhtluseks töökaaslastest piisama. Aga leiad sa töö juurest sellise kaaslase, kes oleks alati mentaalselt sinu «lainel»? Me täiskasvanud näeme kurja vaeva, et endile selline turvaline sotsiaalne võrgustik luua. Ja oma väikeste laste suhtes oleme kinnisilmsed, uskudes, et meist endist on nende sotsiaalselt küpseteks inimesteks väljaarenemiseks piisavalt.

Minu 5-aastane käib lasteaiarühmas, kus on ainult viis poisslast. Erinevates vanustes pealegi. Kaks neist on pealegi vene poisid. Teema, mis meil lasteaiast koju tulles tavaliselt jutuks on, on see, et tal pole sõpru. Poiss huvitub millegipärast loodusest. Meil on läbi töötatud kõik kättesaadavad putuka-, liblika-, kala-, linnu- ja vaalaraamatud. Isegi kaisukaks tuli talle Hiinast pehme mõõkvaal tellida. Puldiautod, puldihelikopter, sadakond Hot Wheelsi väikeautot ja trikirada nende tarvis seisavad huvipuudusest. Samamoodi Nerfi püss – ma ise põmmutan aeg ajalt sellega, lapse jaoks ei ole see teemaks. Eelmine nädal võttis oma vaalakaisuka lasteaeda kaasa, lasteaiakaaslased kutsusid seda titekaks, laps sai sellest sellise masenduse, et ei võtnud kaisukat kaks õhtut järjest enda kõrvale voodissegi.

Laps ütleb, et keegi poistest ei taha temaga mängida. See vastab ainult osaliselt tõele, õpetaja väidab, et poiss kaaslastega ikkagi mängib ja vastupidi. Aga see, kas mu lapsel oma kaaslastega huvitav on ja vastupidi, ei huvita kedagi. Aga võiks. See pole poiste viga, see pole minu lapse viga. Ehk on see suurem ühiskondlik probleem? Et iseendid ümbritseme me endile sobivate inimestega, endile valime enamasti töökoha, mille esimesteks eeldusteks on hea töökeskkond ja meeldiv kollektiiv, endi lapsed oleme sunnitud toppima lasteaeda või kooli, kus neile lihtsalt kohta on.

Seepärast, inimesed, tuleb hakata kuulutama. Leiame oma väikelastele kaaslased, sarnase temperamendi ja huvidega, inimesed, kellega tal on mõnus, kellede järele eemal olles igatseda, kelledele õhtuti telefonikõne teha ja kellega kohtudes head jällenägemisrõõmu tunda.

Lapse aju areng, emotsionaalne toimetulek ja sotsiaalsed oskused on otseses seoses tema sotsiaalse võrgustikuga. Pandeemia on ka laste sotsiaalse suhtlemise võimalusi oluliselt pärssinud. Samaealiste ja samas arengufaasis laste sõprussuhe on turvaline viis arendada neis empaatiavõimet ja koos tegutsemise oskusi. Ka natuke vanemad ja nooremad kaaslased on olulised.

Mida mitmekülgsem on lapse sotsiaalne võrgustik, seda arendavam see on. Samas on oluline ka, et lapse ümber olevad kaaslased liiga sageli ei vahetuks. Igasugune muutus tekitab ärevust, ka positiivne ärevus on liialdatud kogustes häiriv.

Teele Reiljan,
psühholoog ja pereterapeut