RINGOGA RELIGIOONIST VOL.2 ⟩ Eesti naisprohvet, wabariigiaegne kultus ja satanistid

Esimeses osas rääkisime Ringoga erinevatest väiksematest liikumistest, mis ilmnesid eelnevate rahvaloenduste käigus. Seekord arutame pikemalt religioosse sõnavara üle, räägime uutest usunditest, sektidest ja kultustest, seadusandlusest ja kuidas see Eestis olevaid usundeid reguleerib, ning lõppeks vestleme ka sajandivahetusel Eestit haaranud satanismipaanika üle.

Võiksime teha selgeks mõned mõisted, religioosse sõnavara. Millist terminoloogiat oleks õige kasutada rääkides erinevatest religioossetest liikumistest? Mis on «uus religioosne liikumine» (New Religious Movement ehk NRM), sekt ja kult? On veel mingeid termineid, mida Ypsiloni lugejad võiksid teada?

Termineid on palju, ja need tekitavad ka segadust – mida täpselt selle ja tolle termini all mõeldakse? Needsamad uued religioossed liikumised – kui kaua see uus on? See on umbes sama nagu noorkirjanik, kui sa oled ükskord noorkirjanikuks saanud, siis sa oled tõenäoliselt kuni seitsmekümnenda eluaastani ikkagi noor kirjanik. Kui sa vaatad seda, mida nende niinimetatud uute religioonide alla loetakse, New Religious Movements või uued usuliikumised, siis mõnikord näiteks mormoonid.

Sada viiskümmend aastat vist juba?

No varsti kakssada. Jehoova tunnistajad, eks ole. [Alguse saanud 1870. aastatel – toim.] Et kui kaua on uus uus? On püütud läheneda ka nii, et loetakse uuena esimest põlvkonda näiteks. Mingil hetkel oli nii, et me ei loe 1870. aastatest vaid alates 1970. aastatest aga aeg liigub edasi, see vahe ju aastaga 1970. kasvab kogu aeg.

Eestis on paljud juba kolmkümmend aastat siin olnud, et hakkab nagu tekkima see …

Teiseks, näiteks krišnaiidid või Hare Krišna liikumine, neid väga sageli vaadatakse ka kui sellist NRMi, uus usuliikumine. Lääne kontekstis ja pikas perspektiivis ta ongi uus aga kasvõi kui me Eesti puhul vaatame, siis ta hakkas tegutsema siin 70. aastatel, et siis oli nii-öelda esimene laine. Et kas see, mis 70. aastatel oli — sellest on 50 aastat varsti möödas — et kas ta on ikka veel uus?

[Näitab raamatut] Siin on Tartu Ülikooli välja antud «Uued usulised ja vaimsed ühendused Eestis» ja siin ongi: Jehoova tunnistajad, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik, Uusapostlik Kirik, Ühinemise Kirik, ja siis Hare Krišna liikumine, Bahai. Kas ta on nagu uus või ei ole, see sõltub ka kontekstist.

Teisi termineid on ka – eks ole seal see vana nali, kui öeldakse, et noh, mis asi on sekt? Sekt on see religioon, mis mulle ei meeldi. [Naerame]

Sekti puhul on kaks asja. Üks on see, kuidas seda kasutatakse religioonisotsioloogias — kust ta on tulnud või kus teda on kasutatud — kus ta tähendab siis nii-öelda usulist protestiliikumist, mis on kriitiline usuliste autoriteetide suhtes, mis on kriitiline sageli ka riigi suhtes ja ta on mingisugusest nii-öelda traditsioonist hargnenud. Protestiusuline protestiliikumine. Jah, kui nii-öelda tavakeeles kasutada, siis sektil on ikkagi niisugune mitte usaldusväärne tähendus. Eesti vaste «sektile» on ajalooliselt olnud «lahkusulised» – millestki lahku löönud ja noh, «see ei ole ikka nagu päris». Siin on see, et mõisted on erinevas kontekstis: kui me räägime ühes kontekstis, siis seal on see neutraalne mõiste, kui me tõstame ta igapäevakeelde, siis ta on «Sektandid – halb». See on niisugune hoiak, teatud religiooni või kedagi sektiks nimetada…

Kultuse puhul, inglise keeles cult, räägitakse sellest, et see on täiesti uus religioosne liikumine, kellel on karismaatiline juht.

Kas Eestis on midagi siukest, mida võiks cultiks nimetada?

Ma arvan küll jah… [Paljuütlev paus] On küll liikumisi, keda võiks selliselt käsitleda. Tänasesse päeva ei läheks, äkki keegi tunneb ennast puudutatuna, eks ole, aga et kui vaadata ajas tagasi, siis 1920. aastatel oli üks selline usuliikumine nagu normannlased – Marie Normann ja August Kasvandik, kaks eesti prohvetit. Nad olid seotud prohveti traditsiooniga ja kristliku traditsiooniga, et kas see on nüüd lahkusk või ei ole, või mingi eesti oma kristlik asi…

“Saladuslik palwemaja Narwas. Seitse noort tütarlast salainternaadis. Kas usuhullustus wõi kelmus?” - üks esimestest uudistest Marie Normanni liikumisest. Päewaleht, nr. 38, 8 veebruar 1928 Foto: Steven Vihalem

See oli siis kristlik liikumine?

See oli kristlik, tähendab selline kõikide kirikute suhtes väga kriitiline liikumine. Selle liikumise ees oli Marie Normann, kes nägi unenägusid, ja siis nad Kasvandikuga kahekesi andsid hulgaliselt välja Marie Normanni nägemusi. See oli kontsentreeritud nii-öelda selle isiku ümber. Ma ei mäleta enam millal ta suri, kas päris 30ndate lõpus või 40ndatel aastatel, ning see tähendas ka seda, et selle liikumisega oli kõik. Mul on kahju sellest, et kui ma 80ndate keskpaigas kuulsin, et keegi tundis kedagi, kes oli veel normannlane, et vähemalt ta sugulased teadsid teda kui normannlast, aga sihukest intervjueerimist ei õnnestunud kunagi läbi viia.

Kultuse jaoks peab olema karismaatiline isik, kes liikumise nii-öelda enda ümber kogub. Erinevad uforeligioonid tihtipeale, see Heaven’s Gate on võib-olla kõige tuntum – uus õpetus, seal on karismaatilised juhid ja nemad lihtsalt liikusid inimesest kõrgemale arenguastmele koos selle kosmoselaevaga, mis…

Komeedi sabas oli?

Mis komeedi sabas oli jah, see Hale'i-Boppi komeet, nad jätsid oma need «tsisternid» maha ja siis läksid…

Otse edasi?

Otse edasi jah.

Selliseid mõisteid [religioonialaseid – toim.] on palju aga kõige lihtsam nimetus, mida kasutada on «usuline ühendus» kui me räägime mingisugusest kogukonnast.

Heaven’s Gate oli USAs tegutsenud UFO religioon, mille 39 liiget sooritasid 1997. aastal ühiselt enesetapu. Liikumise kodulehekülg heavensgate.com on endiselt tegutsev. Soovitan vaadata doksarja «Heaven’s Gate: Cult of Cults» Foto: Heavens Gate'i koduleht

Kõige neutraalsem?

See on kõige neutraalsem ja selle alla peaks kõik, kes ennast kuidagi tahavad religioonina määratleda, nad peaksid saama seda teha.

Eesti keeles on tihti mittekristlike usuliste ühenduste puhul kasutusel «kogudus». Kas sõna «kirik» kasutamine oleks väga tabu? Näiteks Krišna kirik? On see kuidagi lingvistiline probleem või lihtsalt kristlaste kapriis, et see sõna neile on reserveeritud?

Siin oli ka kunagi koguduse puhul see probleem, et kas «kogudus» on neutraalne sõna või ei ole? Niimoodi sai arvatud väga pikka aega, aastakümneid, et see on neutraalne sõna. Kui seda 2002. Kirikute ja koguduste seadust vastu võeti, siis olid osad riigikogu saadikud, kes arvasid, et oleks hea unifitseerida: kui sa oled teatud tüüpi usuline ühendus, siis sa pead oma nimes kasutama teatud mõistet. Et vaatad peale, saad kohe aru, millega tegemist.

Kuidas see fikseerimine toimub?

Tähendab nii nagu oli, eks ole, tol ajal see läks sellest äriregistri loogikast, et on OÜ, on FIE, on AS, tähendab samamoodi siis ka kogudustega: kes on aktsiaselts, kes on osaühing, kes on füüsilisest isikust ettevõtja. [Naerame] Kogudus on kõige väiksem usuline ühendus. Kui neid on juba rohkem, siis nad võivad moodustada kiriku või koguduste liidu. Siis on olemas veel kloostreid… Ja tänapäeval on ka välislepingu alusel tegutsev usuline ühendus [Roomakatoliku kirik täpsemalt – toim.]

Ja see võeti vastu, see seadus. Maavalla koda protesteeris, kirjutasid ka tollasele presidendile Rüütlile, kirjutasid Riigikokku. Vastus oli see, et lihtsalt siuke loogika on, tuleb kasutama hakata. Maavalla koja omad ütlesid, et ei hakka kasutama, meie usuvabadust rikutakse, sellepärast, et kogudus on kristlik termin.

Lisaks oli veel see, et on Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda ja tehnilises mõttes on nende kogudused siis kohalikud kojad, näiteks Emujärve Koda või Saarepealse Koda. Aga selle uue seadusega oleksid nad pidanud kirjutama näiteks Maausuliste Saarepealse Koda Kogudus. Nemad ütlesid, et kui meid sunnitakse kasutama «kogudus» mõistet, siis on see usuvabaduse rikkumine, sellepärast, et meid sunnitakse kasutama teise usutraditsiooni terminit oma nimes.

Väljavõte «Kirikute ja koguduste seadusest»] Foto: riigiteataja.ee

See vaidlus kestis umbes kaks aastat. Seal võeti eksperthinnanguid muuhulgas Eesti Keele Instituudist – äkki oli veel kusagilt – ja noh, tähendab, nende eksperdi hinnangul on «kogudusel» kristlik alatoon või teda võib mõista kristliku mõistena. Ja kuna maausulised ütlesid, et võõra nime all meie ennast registreerima ei hakka, siis see tähendab seda, et me peame ennast likvideerima, te peate meid likvideerima. Ja see on usuvabaduse rikkumine, eks ole, me ei saa oma usku praktiseerida oma nime all. 90. aastatel, ennem seda 2002. võis kasutada nii-öelda oma ajaloolisi nimesid või teistsuguseid nimesid, ja siis 2004. tehti seal muudatused, et usulised ühendused võivad kasutada oma ametlikes nimedes ajalooliselt välja kujunenud mõisteid.

Et võib-olla sa arvad, eks ole, et kõik tahavad kasutada nime «kogudus» ja kõik tahavad kasutada nime «kirik». Ei taha. See on osadele ikkagi põhimõtteline küsimus. Ja noh, ma olen ka seda mõnikord kohanud, ja minu jaoks kõlab see veidralt, kui räägitakse islamiusuliste kirikust mõeldes mošeed või juudiusuliste kirikust mõeldes sünagoogi.

Aga ideeliselt, siis küsimus, et «Krišna kirik», ideeliselt see on täiesti legaalne?

Ideeliselt see ei ole legaalne, sellepärast et seaduses on ära määratletud, mida üks või teine mõiste tähendab, et kirik on spetsiifiliselt kristlikele kirikutele mõeldud. Ja seda vist ei ole ka keegi tahtnud kasutada, välja arvatud… Saatana kirik.

Eestikeelne «Saatanlik piibel» (2008.) Foto: Intervjueerija erakogu

Nad tahtsidki kasutada seda?

Nad esimese hooga tahtsid kasutada, kas oli Satanistlik või Saatana kirik… Ja siis oligi see, et lihtsalt ei ole tehniliselt võimalik see.

Ja siis tuli see Musta Veenuse Ordu?

Siis tuli Musta Veenuse Ordu jah.

Aga seda nad ei ole ka siiamaani [ametlikult registreeritud – toim.]?

Seda nad ei ole ka siiamaani. Ja noh, ma sügavalt kahtlen selles.

Aga inimesi on? Sataniste oli mingisugune sada vist?

Nojah, no ütleme niimoodi, et see kindlasti ei ole nii aktiivne, mitte mingis võtmes nii aktiivne kui see oli 90. ja selle lõpp, 2000. algus.

Lugesin hiljuti 2001. aasta septembri päevalehti, kõigis oli suurem või väiksem uudis sellest, et satanistid tahavad ametlikult regada enda kogudust, ühiskond tundub nende artiklite järgi täiesti paanikas olevat.

Ei, see oligi, selles suhtes see oligi väga huvitav, sõna otseses mõttes ka moraalne paanika Eestis. Siin oli ju kaks sellist erakonda — kes riigikogusse ei pääsenud, küll aga ilmselgelt arvasid, et sellega äkki saab mingisugust tähelepanu endale — kes otsustasid, et nad hakkavad koguma allkirju selleks, et Eestis satanism keelustada.

Mis need erakonnad olid?

Üks oli vene rahvaerakond või midagi sellist ja teine oli kristlik. [Eesti Kristlik Rahvapartei ja kolm vene parteid – toim.] Lisaks neile oli ka kirikute esindajad, kes protesteerisid selle vastu, et selline asi üldse olemas on, et tuleks ära keelustada. Kuidas satanismi keelustamine, kuidas see välja näeks? Keelustame satanismi ja siis? Kuhu satanistid siis kaovad? [Naerame] Maagiline rituaal ja nad on kadunud, eks ole.

Simsalabim!

No täpselt. Ja loomulikult see oli ajakirjandusele selline klikimasin. Ma jälgisin seda, mis toimub pidevalt ja ma mäletan, kuidas ma nägin Raekoja platsi ajalehekioskis pealkirja «Sataniste ei registreeritud» või mingi selline asi. Augustikuus, suvel. Mis uudis see selline on, tähendab, ma ei ole üldse nagu midagi kuulnud. Siis sai natuke vaadatud ja selgus, et see uudis oli aprillist aga augustis ei olnud eriti uudiseid, siis lihtsalt tuimalt trükiti uue pähe.

Müüb hästi?

Müüb hästi jah. Tähendab, et see müüs hästi. Ja et uudisväärtus, seal mängib see ka rolli. Aga ma mõtlen, et sellist … Ma usun, et inimestel on valikuvõimalusi hetkel rohkem, et kui sa tahad olla … Olla satanist on tänapäeval kergelt vanamoodne. [Naerame]

Ja ta ei ole veel vintage’ks muutunud.

Jah, ta ei ole veel. Ja see valiku diapasoon või see palett on nii palju suurem kui see kunagi oli, eks ole. Siin tõenäoliselt tuleb ka võib-olla vaadata üleüldse muutusi kultuuris, kasvõi noortekultuuris. Et kui see sama satanistlik paanika siin oli ja Jason kuskil andis intervjuu – «Palju on sataniste?» – «Viis tuhat!» – eks ole ja siis tuli see rahvaloendus ning selgus, et nelikümmend kolm. Et noh, kas nelikümmend kolm inimest kujutavad — kellest enamik on eestikeelsed, alla kahekümne viie aastased mehed — kas nad kujutavad mingit ohtu kellelegi? Ma arvan, et noorte tarbimisharjumused on muutunud.

Satanismi paanikat aastast 2001. Foto: Arter 8. september 2001

Samas, viimasel ajal on juba hakanud tulema välja mingisugune 90. riietumiskultuur ja sellised teemad, olen kohanud ka küberpunke. Et ta võib äkki comebacki mingi hetk teha?

Võimalik, kunagi ei tea seda. Aga seda ei tea ka, et kui tuleb tagasi, siis kui kauaks. Kas see on nagu selline ühe hooaja …

Moeröögatus?

Ühe hooaja moeröögatuse või mitte. Ja eks see sõltub paljudest asjadest. Kas Eestis sataniste on? Jah, kindlasti on, see on nagu ilmselge. Kas nad on ohtlikud? Ei nad ei ole.

On ka teisi religioosseid liikumisi, mis kuidagi ühiskonda eriti häirivad või siis usulised vaated, mis nö triggerivad? Millega on veel siukest paanikat olnud?

Jehoova tunnistajatega on seda olnud… Satanistid olid kõige viimane, ennem seda oli Elu Sõna näiteks, see mis jääb 1980. aastatesse.

Aga mis sellega paanika oli?

Tegemist oli sellise uue, väga karismaatilise kristliku liikumisega. Noored, konflikt vanematega, laps läheb kuskile, kus räägitakse keeltes ja toimuvad igasugused erinevad asjad. Nõukogude perioodi lõpp, 90. algus, Elu Sõna oligi väga radikaalne, igas mõttes radikaalne – seesama poliitiline tegevus, läksid välja, Saatana impeerium, Pimeduse impeerium, Nõukogude Liit, me loobume sellest, läheme ära.

Jehoova tunnistajate puhul on olnud see nagu aeg-ajalt aga ma ei ütleks ka, et ülemäära palju tegelikult.

Ja ainuke, mis mulle pähe tuleb, on see vereülekande värk?

See oli jah see, mis pälvis kõige rohkem tähelepanu. Tol hetkel oli see hoopis teise nurga alt, seal oli see vereülekande teema, kus laps ära suri. Õigusruumis oli siis selline vaakum – vanemateõigused, lasteõigused, arstide kohustused. Aga pärast seda see probleem ka lahenes.

Aga üldiselt ei ole olnud niisuguseid suuremaid, mis ka ajakirjanduses leiaksid pikaajalist kajastamist.

Islam on olnud see murelaps aga see on olnud pigem globaalses mõttes?

See on olnud globaalses mõttes. Ainukene oli Hildari sekeldused rahaga. Ja siis Khalilov-Manko-Sazanakov aga ka selle kohta ei saa öelda, et see oleks eestisisene olnud tegelikult.

Siukseid üksikute vaimulikega seotud mingeid teemasid on olnud, eks ole… Ma arvan jah, et kaks kõige suuremat on olnud Elu Sõna ja satanistid.

To be continued…