SEKS JA LINN ⟩ Heteronormatiivsus ja fuckboyism

Kas mees ja naine ei saa olla sõbrad? Mida seks kahe inimesega teeb? Kuhu nad pärast seda edasi saavad minna ja mil määral see tee ühine on? Kuidas takseerida fuckboyd ja retsept tema hirmutamiseks, kui oled naine, kes on väsinud Tinderi viineriletist või armukeseks olemisest.

Armastus on kosmiline nali, mis peegeldab isiku enese sisemisi seisundeid. Ja seda kusjuures rakutasandil. Munaraku ja spermatosoidi muinasjutt, millest on kirjutanud antropoloog Emily Martin, kirjeldab bioloogiaalast teaduskeelt ning sellesse kodeeritud «spermatosoidi võidukäiku». Jah, patriarhaalsus läheb tõesti nii kaugele, et on julgenud rääkida munarakust kui uinuvast kaunitarist ja spermatosoidist kui passiivse muna aktiivsest päästjast. Martin toob oma näidetena lõike 80ndate lõpu meditsiinikirjandusest, ja isegi, kui asjad on tõesti, väga loodetavasti, pärast seda muutunud, siis tuleb näkku vaadata faktile, et 30 aastat tagasi loodud reaalsus võrdub tänapäeval aktiivselt töötava arstiga. Paremäärmuslike abordi keelustamise «õilsus» pole siin seega mingi ime ning otsapidi toetab see ka igasugu värvinguga fuckboyismi.

Olen lähiminevikus kirjutanud ka fuckboy fenomenist suhtesõltuvuse teraapia meetodina, olles inspireeritud isiklikust elukoolist, sest suutsin selle läbi vaadelda seksi puhtalt sellena, mis see on. Kainenenud oma välitöö ja teraapia kogemustest, näen toda elamust läbi uute kihtide. Laskumata praegu seksi poeetilisse tähendusse, olgu kokkuvõtteks öeldud, et mu eksperiment-suhe fuckboyga kestis poolteist aastat, ilma et kumbki seda romantiliseks suhteks oleks hakanud nimetama, seega ma ei saa kuidagi väita, et oleksin neitsi Maarja. Aga mida ma saan öelda, on see, et kui kaks inimest teineteise keha vastastikku ära kasutavad, siis on see tööstusrevolutsiooni bioloogiline jätk, nagu juba Metallica teadis kütta: «Gimme fuel, gimme fire, gimme that which I desire.» Mootor töötab, aga ainult nii kaua, kuni kumbki osapool võidu kiirendamisest igavusse hakkab surema. Kütus ehk iha saab otsa, kui emotsionaalne lähedus ei arene usaldusväärseks sõpruseks. Aga mida tähendab hea seks parima sõbraga? Elutervet kiindumussuhet muidugi. Abielu. Lapsi. Ideaalses maailmas tervet ühiskonda.

Performatiivne sugu

Soo performatiivsus on mõttesõlm, mis pärineb filosoof Judith Butlerilt, kes toob välja soost mõtlemise ilmselge tingimuslikkuse. Me eeldame, et naine või mees olla tähendab mingit fikseeritud lahendust või vormi, ning paneme end seda uskuma läbi erinevate meetodite, mis sisaldavad endas pidevat kordamist neist «rituaalidest», mis sugu tõestavad. Butler läheb isegi nii kaugele, et väidab, et meil ei olegi sündides sugu, sest siis puudub meil teadmine, mida see tähendab. Kellelgi ei ole sugu. Sugu on idealiseeritud kultuuriline formaat. Vaatlen lähemalt, mida selline must-valge idealism meiega teeb.

Kohati on naised ka (ilmselt enese teadmata) misogüünia internaliseerinud – ja see väljendub väga mitmes aspektis ning on sisult üldjuhul ekstreemselt kapitalistlik. Enese mitte piisavaks pidamine on siinkandis üsna tavaline, kuid millegipärast avaldub see eelkõige just välimuse kaudu. Lahutaksin siinkohal välimuse kaheks enda esitlemise kategooriaks: eneseväljendus ja ilustandarditele ehk kehtivale normaalsusele vastamine. Ja kuna ei ole olemas ühte normaalsust, siis mõtlen ma selle all normaalsusi vastavalt eale, subkultuurile, sotsiaalsele keskkonnale ja muule, mis viitab lähedal asuvale taustsüsteemile. Mood kui eneseesitlus eneseväljendusena hoolib vastupidiselt vähe sellest, milline on isiku taustsüsteem – mõnel juhul ei pruugi tal isegi koherentset taustsüsteemi üldse ollagi, mistõttu on sellise inimese puhul esteetilisest normaalsusest ka üsna mõttetu rääkida. Tal lihtsalt pole sellist kategooriat vaja, ta ei sõltu sellest. Aga kui naisel on sisemine vajadus oma naiselikkust tõestada – isegi kui ta väidab, et «ma teen seda enda pärast» – on võimalik küsida, mida naiselikkus tema jaoks tähendab? Kas naine olla tähendab iga päev raseeritud jalgu ja tussut? Defineerib naise meeste jaoks ihaldusväärne olemine tema naiseks olemist? Kas õrn ja füüsiliselt nõrk mees ei ole «õige» mees? Aga miks? Mis fikseeritud soonormides enesestmõistetavat on?

Seks kui sotsiaalne kapital põhineb pakkumise ja nõudluse igaval väljal: see, kes vähem tahab, omab rohkem võimu. Kui vaadelda turukäitumist heteronormatiivsete malenditega ja labaselt eeldades, et mehed tahavad rohkem seksi ja naised ressursse, mida mehed omavad, võiks järeldada lahendeid, mis pakuvad mitmeid eri teekondi, kuidas kumbki osapooltest oma eesmärki üritab saavutada. Sealjuures on ehtsaks näiteks online dating, mis iseenesest töötabki nagu lihaturg ning ilmselt on sel ka oma roll turuväärtuse nihutamises, sest taolise meetodiga kohanedes võivad muud variandid kohtamiseks oma väärtuse kaotada. Aga armastuse kui vastastikkuselt sobiva läheduse leidmise tõenäosus jääb siiski küsitavaks. Seksi kapitalina vaatlemine on kapitalismi mentaliteedi kandumine üle sotsiaalteadustesse, aga ma pigem tahaks sel humanitaariaga pidurit tõmmata. Inimene ei ole ainult ta keha!

Kodanlik paarisuhe

Lugedes Praxise aruannet pandeemia ja soolise võrdõigluslikkuse poliitilisest analüüsist, olen ma täielikus arusaamatuses, miks peaks keegi maailma lõpus tahtma lapsi saada. Isegi need sammud, mis on astutud soolise võrdsuse suunas, on tagasilanguses. Saatuse iroonia ilmneb aga tõsiasjas, et languse taga on lähedus, mis tulenes koroonapandeemia vähendamisest, mille tõttu inimesed perekondlikult rohkem koos kodus pidid olema. Uurimus ütleb selgelt, et «tasustamata reproduktiivtööd on pandeemia ajal jäänud rohkem naiste kanda. Kõige enam tõstetakse esile laste eest hoolitsemist, aga ka toiduvalmistamist ja muid koduseid toimetusi.» Tore muidugi, et mu kirjanikumull täielikult selliseid fakte nähes lõhkeb, sest ma ei suudaks end mitte kuidagi kolme lapsega ette kujutada, rääkimata sellest, et ma end 20 tundi ööpäevas kõigi tööde vahel jaotada suudaks. See on ebainimlik ka nende jaoks, kes on lapsed saanud ja tööl käivad, mitte kogu aeg eluga ei eksperimenteeri või nina raamatus hoiavad. Seal kõrval 12 tundi tööl käiv mees – ka naist enda pooleks rebimise eest tunnustades, on ikkagi tööl käiv mees. Ma ei taha mitte kellegi suhtes oma priviligeeritud erakuelu tõttu lugupidamatu olla, joonistan ju välja siin robustse üldistuse – lihtsalt selleks, et küsida, mis elu see selline on?

Niimoodi paistab, et elamine on kõigest ellujäämine. Performatiivsus on teistsuguse tasandi valik, kui sa oled oma keha kaudu teise inimese siia maailma toonud. Ma saan seda vaadelda ainult kõrvalseisjana ja soovida kõigi osapoolte jaoks ainult parimat. Uus traumeeritud generatsioon on pandeemia ja sõdade (need pole juba ammu ainult Euroopas!) tõttu igal juhul garanteeritud. Mine sa tea, see võib-olla teeb traumateraapiast uue algkooli õppeaine? See oleks võinud õppekavas olla juba peale esimest maailmasõda. Aga nad polnud siis veel teraapiat leiutanud, võib-olla sellepärast saigi teine maailmasõda juhtuda. Vähe kasu muidugi, meil on ju ka kolmandat vaja, et elementaarse humaansuseni jõuda. Kuid siiski tilgub süda verd kõigi riikide kodanike ees, kes ei valinud sõda, kuid kelle valis sõda neid ületava poliitika tõttu.

Miks me ei küsi rohkem endalt, kes me ise enda jaoks oleme, oodates selle asemel, et keegi teine meile armastust lubaks? Mis kuradi usk või ühiskondlik lepe või poliitiline režiim see on, mis ei ole juurtasandil kinnitunud erinevate inimeste võrdse lugupidamise külge? Mingi vastuse võib jälle anda psühholoogia. Kaassõltuvus on vähemalt oma ala ühe tuntuma spetsialisti Sam Vatkini sõnul nartsissismiga kattuvate omadustega: on vaja teist inimest, et oma emotsionaalseid varusid täiendada, ja isegi juhul, kui ollakse passiivses ja näiliselt andvas rollis, siis on vajadus rollis olemise järgi, et end olemasolevana tunda. Seal kusagil on eluterve piir iseenda tundmise ja teise tunnete vahel, mis ei ole haigelt toksiline. Miks aga haagitakse end suhtest suhtesse, rebounditakse ja niisama kepitakse?

Sõltlane põgeneb millegi eest ja üldiselt on see valu – mingi seedimatu reaalsus, mida enesega seotuna näha ei taheta. Näiteks hülgamistrauma: teistele kasulik olles ja end pidevalt teiste eludesse sokutades (või «sattudes», sest põgenejale tundub, et asjad alati lähevad nii, nagu tal poleks selle üle mingit kontrolli või otsustusõigust). Teis(t)ega tugevalt seotud olles ei saa ega pea iseenda siseeluga tegelema. See on tõelise elus olemise eest põgenemine, sest eelistatakse kogeda teis(t)est lähtuvalt, mitte iseenda kaudu. Eelneva kastab üle limerantsus ehk obsessiivne unistamine partnerist, kes on emotsionaalselt kättesaamatu. Usutavasti on see «tõeliste naiste» seas üsna levinud nähtus, aga tegelt ka, naised, saage üle.

Fuckboy traagika omakorda seisneb selles, et ta vihkab naisi, aga tahab neid panna, sest ta pole (ju) gei. Kusjuures ta ei pruugi suure tõenäosusega isegi oma misogüüniat teadvustada (sest ta ju armastab oma ema, eksole), ent ta passiiv-agressiivne käitumine reedab ta. Ta alustab seksisuhet jutuga «oleme lihtsalt sõbrad», et oma tunnete eest absoluutselt mitte mingit vastutust võtta, ja laseb sel lõppeda sõpruse jutumärkidesse panemisega, kui naine lihtsalt enam ainult seksida ei taha. Kusagil seal vahel on samuti eluterve kokkusaamispunkt kahe inimese emotsionaalsete vajaduste suhtes. Ja teinekord läheb hoopis nii, et see, kes midagi seksist sügavamat tahab, läheb minema, sest milleks oodata millegi järel, mida menüüs ei pakutagi. Mis garanteerib fuckboyst lahti saamise? Ütle, et sa tahad edaspidi romantilises suhtes olla. Ta ei saa mitte kunagi teada, kas sa tahad tast lihtsalt lahti saada või ihaldad teda oma laste isaks.